Noorte teadussõu Rakett69 seitsmes hooaeg on lõpusirgel. Eelviimases saates pidi Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumi 11. klassi noormees Alex Savolainen konkurentidele alla vanduma. Usutlesime 17-aastast teadlasegeeniga Alexit ning saime südamest naerda tema vaimukate vastuste peale. Ka räägib ta välja ühe saladuse, mille Rakett69 ta ellu tõi.

Alex ütleb, et teadus pakub talle tõsiselt huvi, kõige rohkem armastab ta aga keemiat. Noormees on TÜ muuseumi Hullu Teadlase kabinetis assistent ning korraldab lastele teadushommikuid ja -laagreid.

Suur osa Alexi vabast ajast möödub Tartu ülikooli keemiainstituudis, kus ta teeb oma uurimustööd. Siinkohal peaksid kõik autoinsenerid kõrvu liigutama ja tähelepanelikult lihaseid pingutama, nimelt ehitab 17-aastane nooruk uuel põhimõttel töötavat alumiinium-õhk tüüpi patareid. Kes teab, ehk just siin koidab elektriautode võidukäigu saladus?

Alex, räägi meile endast veidi rohkem: kust sa pärit oled, milline on su pere, kui kirju koolitee, mis su huvid ja unistused?

Olen sündinud Tartus ning üles kasvanud hoolitseva ema käe all. Mul on 1 vend ning ägedad vanavanemad! Vanemad läksid lahku just siis, kui alustasin kooliteed. Põhikoolis õppisin Tartu Kivilinna Gümnaasiumis (nüüd Tartu Kivilinna Kool) ning jätkasin kooliteed Tartu Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumis.

Õpin eelkõige asju, mis mind huvitavad. Se’s mõttes olen pisut põikpäine ning olen ka korduvalt riidu läinud oma õpetajatega. Loodan väga, et nad annavad mulle kunagi andeks!

Peamiselt huvitab mind keemia ning tahaksin tulevikus olla äge keemiaõpetaja. Tõsi küll, viimasel ajal olen selle unistuse kahtluse alla seadnud. Eks näis, mis tulevik toob.

Rakett69 põhivõistlusele pääsemine on aasta-aastalt üha keerulisem, tänavu tuli rinda pista saja konkurendiga. Kas see oli sul esimene kord saatesse sisse saamist proovida? Ja kui keeruline oli esimene mäng? Mis su sisetunne ütles, kas saad sisse või jääd ukse taha?

Raketti üritasin sisse saada juba 3. korda ja sel korral läks õnneks! Pean tõdema, et kui mu uurimistöö juhendaja poleks mind motiveerinud taas kord kandideerima, ei oleks ma ilmselt sel aastal enam uuesti proovinud. Suur võimalus oleks käest läinud.

Seega siit moraal: ärge laske ägedaid võimalusi käest. Osaliselt tänu Raketile on minu ellu tulnud üks väga lahe inimene, kes on mulle tänaseks päevaks väga kalliks saanud.

Samuti olen saanud hulgaliselt lahedaid sõpru, kes on mulle alati toeks ja kellega naer ei lakka hetkekski! Esimene (teaduslabürindi) ülesanne oli tegelikult ju üsna lihtne. Teadupärast oli see keemia, mis tähendab, et ma nautisin. Ajaga läksid ülesanded muidugi raskemaks, aga ka põnevamaks.

Kogu Rakett69 võistlus on sinu jaoks olnud üsna piiri peal kõndimine – õnn on tulnud alati appi ja oled edasi pääsenud. Kirjelda paari kõige kriitilisemat momenti, mil arvasid et kukud välja?

Esimene tõeliselt kriitiline moment tekkis saates, kus jagati teadusteatri teemasid. See oli esimene ülesanne, kus ma ei saanud enam meeskonnas töötada ning olukord oli pisut harjumatu. Ka tuli palju joosta ning sport ei ole just mu kõige tugevam külg. Ilmselt vajan lihtsalt rohkem aega kohanemiseks.

Oli hetki, mil mõtlesin, et olen juba nii kaugele jõudnud – otseselt vahet enam pole, kas saan edasi või lähen koju. Olin tegelikult valmis alla andma, kui kuulsin, et Karl Lõbus on üks duellantidest ehitusülesandes.

Aga ennäe, jälle tuli õnn mulle appi. Mu võti tuli nigel, aga töötas! Ja töötas enne kui Karl oma – võimalik et märksa parema võtme tööle sai. Üks tark mees ongi kord öelnud, et õnn on võimaluste ja oskuste ristumine. Võimalik, et peaksin tulevikus proovima kätt loteriis, üks fänne juba soovitas seda Raketi FB-lehel…

Ja siis jõudis 15. saade oma riiuliehitamise ja niidiga auto liigutamise ülesannetega. Viimane episood vahetult enne finaali – mis tundega läksid sellele saatele vastu? Kas oli mõte, et oh, olen nii kaugele jõudnud ja edasi saab minna ainult paremaks?

Ma ei oskagi kirjeldada tundeid, mis mind valdasid. Tundus, et 15/16 on väga äge tulemus ning kui ma isegi peaksin välja langema, siis on seiklus juba niivõrd vinge olnud, et kaotada pole enam midagi.

Olime omavahel Gerdi ja Karl Vilhelmiga selleks ajaks nii headeks sõpradeks saanud, et kellelegi halba (kaotust) ma ei soovinud. Aus olla, ootasin vaid seda, et tulevase osa ülesanded oleksid katsumusterikkad. Asi peab ju edasi arenema.

Mis 15. saates täpsemalt juhtus? Millest sa aru ei saanud, mis valesti läks? Millal tuli tunne, et nüüd on mäng läbi?

Jälle oli mängus õnn. Aga selles saates jäi seda pisut väheks. Riiuli ehitamise ülesanne jäi üldse segaseks. Kujutasin terve aeg ette raamaturiiulit ning mõtlesin, et kuidas saab ühest puujublakast, nöörist ja raskusest raamaturiiulit teha? Gerdi lahenduseni mu mõistus ei küündinud.

Viimases ülesandes teadsime mõlemad Karl Vilhelmiga kohe, mida tuleb teha. Seega käis mäng aja peale. Teades kui energiliselt Villu intervjuusid annab, oli minu jaoks juba selge, kes finaalikoha endale saab. Minus jäi seda energiat ja kiirust paraku vajaka. Villu väärib seda kohta igati!

This slideshow requires JavaScript.

Kummale finalistile ennustad võitu? Kellele elad kaasa omas mõttes ja miks?

Võitu ennustan Karl Vilhelmile ning talle elan ka kaasa. Hooaja algusaegadel olin tema võimetes pisut skeptiline. Hiljem sain aga aru, et mingi tarkusetera selles poisis siiski on. Pean tõdema, et tuuliku ehitamise idee oli Villul lihtsalt geniaalne! Kuumliimipüstoliga vinüülplaati sulatada, see on kõrgem pilotaaž!

Kuidas realiseerid tasuta ülikoolikoha? Kas jätad tagataskusse varuks või on sul väga selge plaan kuhu ja miks õppima minna?

Kuna ülikoolikoht on mul juba varasemast ajast olemas tänu olümpiaadidele, siis minu jaoks otseselt midagi ei muutu. Ma pean veel mõtlema, mida täpselt edasi õppima lähen. Nagu juba mainisin, tahaksin olla õpetaja. Hetkel pole ma veel kindel, kas see on ikka see amet, millega saan kogu oma potentsiaali ära kasutada.

Kui olulised on käelised oskused Rakett69 saates võidukaks edasiminekuks? Milliseid töövõtteid õppisid, milliseid tööriistu nägid esimest korda ja neid siis kasutama õppisid?

Esimene, millega Rakett69 saates läbi lüüa, on nutikus. Kui ikka väga vaja, siis suudame me kõik saagi käes hoida ning küll mingi tulemus sünnib. Õnn aitab sel lihtsalt kiiremini sündida.

(Tikk)saag pole ainuke asi, mida kardan käes hoida. Mul on väikesest peale kerge kartus ka tolmuimejate vastu. Mõtlen alati, et tolmuimeja võib mingi tähtsa asja sisse tõmmata ja eks näe siis hiljem vaeva selle kättesaamisega.

See aga ei tähenda, et ma ei oska tolmuimejat kasutada. Kõiki tööriistu olin varem kasutanud, kuid paljud neist pole minu igapäevased töövahendid.

Ja kukume ka klišeedesse. Milline on su suur unistus, mida tahad tulevikus maailmale omalt poolt anda?

Olen alati mõelnud, et tulevikus tahan igal aastal mingi suurema heateo teha. Olgu see siis kellegi jalule aitamine või heategevusprojektis osalemine. Hetkel napib selleks finantse ja aega.

Mu suurim unistus on aga olla lihtsalt üks toetav ja hooliv mees (tulevikus ka abikaasa). Ma arvan, et see on üks parimaid ja suurimaid investeeringuid, mida me saame kellegi heaks teha. Lõpuks on ju (meie) aeg see, mis kõige rohkem väärt on. Kinkigem seda.

Tehnika ja inimene – kus suunas me liigume? Mis võiks olla kõige lahedam tehnikavidin 5 aasta pärast?

Raske öelda. Kui ma teaks, millega maailma vapustada 5 aasta pärast, oleks ma ilmselt peagi Nobeli preemia laureaat. Loodan väga, et robotid muudavad tavainimese elu tulevikus lihtsamaks ning ühtlasi muutuvad kõigile ka taskukohasemaks.

Millise tehnikavidinata sa täna ise hakkama ei saaks?

Üldiselt olen suhteliselt tavaline inimene ning üritan tehnikat kasutada nii vähe kui võimalik. Minu igapäevased töövahendid on telefon ja arvuti.

Need kaks uskumatult nutikat leiutist teevad mu töö tunduvalt lihtsamaks ning aitavad kommunikeeruda inimestega, kellega hädasti vaja on suhelda või kes elavad pisut kaugel selleks, et neile iga päev külla sõita. Mingit spetstehnikat mu kodust ei leia. Mikrolaineahi on vast ka samast žanrist…

Noorte teadusvõistluse Rakett69 finaalsaade on eetris ETV-s 5. mail kell 20:30. Goldbergi masinat ehitavad kaks võistkonda superfinalistide Karl Vilhelm Valteri ja Gert Leesi juhtimisel. Tegu on ajaloolise lõppvõistlusega, kunagi varem ei ole Rakett69 finaalis olnud põhikooli õpilane ega ka kutsekooli tudeng.

Vaata intervjuud Gerdi ja Villuga siit
15. saadet täismahus vaata siit
Delfi videointervjuud Alexiga vaata siit

Pildid ja meedia: Rakett69

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.