Järelehüüe varastatud rattale: ma ei kahetse hetkegi olnust, sul soovin sõite häid!

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Ühel õhtul avastas Maria, et tema armas jalgratas on varastatud. Mitte lihtsalt varastatud, vaid varastatud väikelinnast Kärdlast ning viimiseks selga vinnatud või autokasti tõstetud. Südamevalu kaotatud kaherattalise pärast oli nii suur, et Maria otsustas oma loo üles kirjutada ning oma emotsioone jagada. Ühtlasi on see pöördumine kõikidele varganägudele – kui kord võtsid vaevaks varastada, siis vähemalt sõida!

VARASTATUD RATAS! Irooniline. Elades turvalises väikelinnas Kärdlas, on keegi ööpimeduses hakanud mu jalgratta uueks omanikuks! Mõistaksin, kui kellelgi oli väga vaja hilistel õhtutundidel kuhugi kiiresti jõuda – aga antud ratas ei sõitnud! Sel on nimelt mõlemad kummid täitsa puruks, seega pidi antud transpordivahendit kandma! Kui ma teeks mulle kuuluvatest asjadest edetabeli, siis see jalgratas oleks suht esimene! Seega tahan tagasi! Hirmsasti tahan!

Mamm

Ratas Maria

KÕIK, MIS MU SÜDAMES Südamelähedaste asjadega on nii, et kuidagi ei oska nagu neid õigeid sõnu valida, kui peab neist rääkima. No näiteks – miks mulle meeldib Hiiumaa? Või miks ma teen tööd, mis ma teen? Või miks mu meelest armastus on tore ja elu ilus jne.? No ja nii ei oska ma vastata ka küsimusele, miks mulle nii väga rattaga meeldib sõita.

Võib-olla kõige paremini annab seda edasi Robert M. Pirsigi tsitaat: „On a cycle the frame is gone. You’re completely in contact with it all. You’re in the scene, not just watching it anymore, and the sense of presence is overwhelming.” Tema „Zen ja mootorratta hooldamise kunst“ autorina ei pidanud silmas nähtavasti velo, kuid mind kõnetab rattaga sõitmisel see sama kohalolemise võlu ja võimalus olla ümbritsevaga kontaktis. Lisaks veel sada miljon muud head asja – millest üks teine kord võin rääkida. Hea meelega!

Sestap, kui keegi kunagi sooviks, et ma teeksin endale kuuluvatest asjadest edetabeli, siis mu velo oleks suht esimesel kohal! Mis on irooniline, arvestades, et oli aeg, mil ma absoluutselt rattaga sõitmist ei sallinud. Ja üleüldiselt olin ma väga vana, kui ma rattasõidu selgeks sain, aga need on lood üheks teiseks korraks. Käesolev kirjutis räägib siiani mu ainsast rattast ja sellest, kuidas meie teed meelevaldselt ning sunnitult lahku läksid…

Ühes ruske tiinekaea seljatamisega kadus hirm ning vastumeelsus ka jalgratta ees. Ja nii saingi ma kümmekond aastat tagasi nähtavasti mind kõige paremini teeninud eseme õnnelikuks omanikuks. Mistõttu on siililegi selge, kui väga löödud ma olin, kui keegi eelmise aasta oktoobrikuu ööpimeduses minu jalgratta uueks omanikuks hakkas.

Maria ja ratas

IDÜLLILISE VÄIKELINNA MAKSAHAAK Olen elanud terve elu pealinnas, kus olen suhtunud ratta lukustamisse väga vabameelselt ning kui läksin elama turvalisse väikelinna Kärdlasse, muutus lukk minu rattal pigem iluvidinaks kui tarbeesemeks. Nii mu armas ratas seisiski terve suve idüllilises rahus maja kõrval, nautides täit vabadust.

Küll aga sügisel, siis kui ööd on juba pilkaselt pimedad ja terve saar inimestest tühjaks voolanud, hakkas keegi minu varanatukese tulihingeliseks austajaks. Ja ilma tolle hõbedase rattata tema enam olla ei tahtnud.

Empaatiavõimelise indiviidina oleksin suurepäraselt mõistnud, kui kellelgi oli hilistel õhtutundidel kuhugi väga kiire. Ikka juhtub, et õhtusel ajal kas kurk kuivab või punktist A punkti B minemine rattaga, mis sulle ei kuulu, tundub kõvasti mõistlikum kui su enda jalad. (Etteruttavalt võin öelda, et kahjuks pole mu teekaaslane siiani ühegi põõsa või nurga tagant välja ilmunud!)

Küll aga imetlesin ratta kadumist teadvustades uue omaniku tahtejõudu. Mõlemad kummid olid täitsa puruks ja antud transpordivahendit pidi kandma. Kibemagusalt meenutasin, kuidas rohkem kui korda mitu pidin enda ratast käe otsas tassima, sest omal jõul ta lihtsalt enam ei suutnud.

Ei suutnudki valida, mis mu mällu on sügavama jälje jätnud – kas pärast 12-tunnist öövahetust mäest kogu seda ilu üles tassida või ratast lennujaamast koju vinnata, endal samal ajal silm märg ja nina tatine, sest parim sõber sai just kauaks ja kaugele ära saadetud…

Ratas puu najal

AITÄH JA ELA HÄSTI Nii väga, kui ma ka proovisin, ei suuda siiani endale ette heita oma vähest paranoilisust, et ei lukustanud väikelinnas sõiduvõimetut velo. Mis maailmas ma muidu elaksin?

Olles aga mõningates asjades siin ilmas ebausklik, leian, et samal ööl mõeldud mõte võis küll saatuslikuks saada. Nimelt tegin kunagi hea mitu aastat tagasi rattast pildi just selleks tarbeks, kui ta rändama läheb. Samal õhtul vaatasin oma telefonis olevaid pilte ja otsustasin selle alles jätta – nii igaks juhuks. Päris ausalt – järgmisel hommikul läkski seda pilti vaja.

Igavesti kahju, et see kõik juhtus. Meil oli veel sõite, mis vajasid sõitmist! Aga mul on hea meel kõigi nende kilomeetrite eest, mil mu ratas aitas mul tunda kohalolemise rõõmu, viies mind kuhu iganes, kui aga tuju või kohustus kutsus!

Lootuses, et varastatud jalgratta uus omanik kasutab mu armsat velo veel tihemini kui mina,
endine omanik, Maria

Maria ratas rabarberid varastatud

Tekst: Maria Ruubas. Pildid: Maria ja Ylle Rajasaar

Vaata Veloklubi lehel varastatud rataste foorumit

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.