blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Bussijuht oma igapäevatööst: ku vajja om, mii’ kōnōlō iks võro kiilt4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Naljakuu alguses jagasime lugejatega bussijuhtide värvikaid juhtumisi. Meie lugu inspireeris paarkümmend aastat bussiroolis tööd teinud Heikkit oma mälestusi kirja panema. Üks neist lugudest on võro keeles, soovitame tõlkes mitte kaduma minna ja võtta appi sõnastiku. Selle lingi leiab loo juurest.
PALL’O HÄÄ BUSSIJUHT

Taa lugu juhtu umal aol Võro–Tal’na ekspressbussin. Buss sõit’ Võrolt vällä kell viis hummogu. Häätahtlik bussijuht lask’ inemiisil maaha minnä sääl, kon vaia, a piledi pidi ostma iks lähembä piätüseni: Tartolõ, Põltsamaalõ vai Tal’nalõ.

Ütskõrd tull’ Võrol bussi vanõmb naistõrahvas, kedä saat’ keskiäline naanõ. Nigu vällä tull’, imä ja tütär. Bussijuht pand’ tähele, et vanõmb limbas’ jalga. Tütär pallõl’ bussijuhti, et tuu imäkese kimmäle Mäol üles ajassi.

Tii pikk, sõitjit tull’ ja läts’. Tuu tütre jutt tull’ bussijuhilõ miilde, ku Mäolt oll’ pia kümme kilumiitret edesi sõidõtu. Sohvri mõtõl’, et kuis vana imäkene uma haigõ jalaga kümme kilumiitret Mäolõ astus. Tä käänd’ bussi ümbre ja kupat’ tultut tiid tagasi. Hellü nõstnu sõitjidõ rahustusõs ütel’, et Tal’nalõ jõud buss graafigu perrä.

Mäol ai bussijuht memmekese magamast üles. A maahaminekist es olõ juttugi. «Aituma, pojakõnõ! Mäol piä ma rohto võtma,» ütel’ memm ja naas’ käekoti kallal kohmitsõma. Memm sõit’ Talnalõ, nigu pilet näüdäs’.

Võro-eesti sõnastiku leiab siit

KÄITU KORRALIKULT, MUIDU SAAB SINUST BUSSIJUHT!

Ühel suvisel õhtupoolikul alustasin ekspressiga järjekordset sõitu Tartust Tallinna. Reisijad sisenesid rahulikult, enamusel eelmüügist ostetud pilet näpu vahel, ja istusid oma kohtadele.

Selline rahulik ja veidi unine suvepäev oli olnud. Mitte miski ei ennustanud lähenevat äikest. Mingil hetkel astus bussi vanuselt pealt kolmekümnene naisterahvas koos puberteedieas pojaga.

Daamil oli 500 kroonine rahatäht näpus ja teatas terava tooniga:”Palun mulle ja mu pojale üks pilet Tallinnasse!” Küsisin viisakalt, et kas väiksemat rahatähte teil pole anda?

Selle peale kostis daam: “Õpi poeg, muidu saab Sinust bussijuht!” Andsin siis daamile piletid ja vahetusraha. Daam vaatas pileteid ja küsis rahulolematult: “Kus siin piletil meie istekohtade numbrid on?” Vastasin, et kohanumbriga pileti saavad need, kes kassast ostavad ja eks teil tuleb vast kuskile bussi keskkohast edasi istuda.

Daam vaatas mulle silma ja küsis häbematult: ” Miks Sa koolis ei õppinud?” Mu imestunud nägu nähes, sõnas naisterahvas: “No oleks sa õppinud, poleks sa bussijuht!” Ma ei osanud sellele tõdemusele kuidagi reageerida, bussijuhi amet on olnud mu valik, ja ma olen sellega rahul.

Aga daam, antud kontekstis ka ema, ei jätnud ning kordas pojale uuesti: “Õpi poeg, muidu saab sinust bussijuht.” Sedasama elutarkust sain sõidu ajal kaugustest veel korduvalt kuulda.

Midagi oli proual siiski vist sassi läinud, või oli mängus alkohol, igatahes rääkis ta bussijuhi-jutu vahele pojale ka sellised tarkusesõnad: “No siis pane ennast põlema…”

Kuna ma alkoholilõhna daami sisenemisel ei tuvastanud ning tema käitumine bussis otseselt teisi reisijaid ei seganud, ei olnud mul alust inimest bussist lihtsalt maha tõsta. Pidin olukorraga kohanema.

Sain pool tunnikest eriliste vahejuhtumiteta Tallinna suunal vurada kui seesama daam, kelle jaoks bussijuhi amet tundus olevat maailma mõttetuimaid, loovis bussi etteotsa ja nõudis: “Pidage buss kinni!”

Vastasin naisele, et tegu on ekspressliiniga, mida niisama lihtsalt peatada ei saa: “Me ei tee teel peatusi.” Ja vastus, silmagi pilgutamata: “Kas tahate, et ma teie bussi täis oksendan?”

Loomulikult ei olnud mul soovi sattuda suurtesse sekeldustesse, otsisin esimese laiema teeserva ja pidasin bussi kinni. Daam kadus kõrgete hüpetega teeservas kasvava kuuseheki taha omi asju ajama.

Astusin õue ja läitsin sigareti. Naisel ei läinud üleliia kaua aega. Tagasi tulles ja mind suitsetamas nähes vaatas ta mulle sügavalt silma. Ehk liigagi sügavalt. Limpsas keelega üle huulte ja kohmas siis täiesti seosetult: “No näe, sul on tulemasin. Eks pane siis ennast põlema!”

Ma ei hakanud inimkatseid reisijate õuduseks (või rõõmuks) tegema, istusin rooli ja sõitsin ühe jutiga Tallinna bussijaam nii nagu graafik seda ette nägi. Daam bussisügavustes ei õpetanud enam poega ega käskinud kellelgi end põlema panna.

Pojaga Tallinnas bussist maha astudes kuulsin enda meelest mokaotsast öeldud “aitäh!”. Ehkki harimatu mats, siis ikkagi inimene see bussijuht…

Vasikaga laadale, isejuhtiv buss ja sassis Lumivalgeke ehk pildikesi bussijuhi tööpäevast

Pilt: Lux Ekspress. Võrokeele keeleabi: Isa Sakarias

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com