Uuring: kui robotauto satub õnnetusse, on tulemus inimesele ettearvamatu

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Autonoomsed sõidukid on lähitulevik. Esimese autotootjana on Toyota asunud uurima, mis juhtub sõitjatega, kui robotauto satub liiklusõnnetusse. Tulemused ei ole turvalisuse seisukohalt liiga julgustavad, sest inimkehad reageerivad ootamatule sündmusele täiesti erinevalt.

Autotootjad on aastakümneid tootnud sõidukiistmeid ja turvavöösid, pidades silmas olukorda, kus õnnetusse sattuva auto juht suudab õnnetusse sattumist ette näha ja selleks mingil moel ka valmis olla.

Moodsad autod on varustatud “mõtlevate” turvalisadega, mis suudavad ohuolukordi kuigivõrd ette näha ning reageerida näiteks kõrvalt lähenevale sõidukile, eesliikleja äkkpidurdusele või ka ootamatult teele astunud jalakäijale. Seni pole ükski neist tehnoloogiatest ette nähtud inimese kontrolli ja kaasabita kasutamiseks.

Aga mis juhtub siis, kui tegemist on robotautoga ja seal istuvate inimestega? Sest on täiesti kindel, et ka isejuhtivad sõidukid satuvad liiklusõnnetustesse, kuigi loodetavasti harvemini kui inimjuhitavad autod. Seda Toyota autonoomsete sõidukite arendusüksuse teadlased nüüd välja selgitada tahavadki.

OOTAMATUSEKS EI SAAGI VALMIS OLLA

Robotauto võimekuse osas ollakse üksmeelel: isejuhtiv sõiduk peab olema targem kui inimjuht, kes tihtipeale istub rooli ebaadekvaatsena, kelle reaktsioonikiirus varieerub ning kes lihtsalt ei teagi, kuidas sõita. Miks muidu isejuhtivaid tehnoloogiaid arendada, kui asi oleks ideaalne?

Üsna suure tõenäosusega tegeleb tuleviku isejuhtivas sõidukis juhi kohal istuv inimene oma nutiseadmega, suhtleb sotsiaalmeedias, vaatab filmi, tukub või tegeleb mõne muu toreda asjaga. Ilmselt tuleb autonoomse auto reisijate jaoks õnnetus täieliku üllatusena ja nad ei jõua end kuidagi kokkupõrkeks ette valmistada.

Kas inimese keha käitub kokkupõrke korral sellises olukorras kuidagi teisiti kui tavaautodes? Selle teemaga on tegelema hakatud alles hiljuti.

IGASUGUNE SEADUSPÄRA PUUDUB

Toyota, mis on viimasel kümnendil kõvasti panustanud isejuhtivate sõidukite arendamisse, on teinud sel teemal ulatusliku teadusuurimuse, mille käigus muuhulgas simuleeriti inimkehade liikumist avariiolukorda sattuvates robotautodes.

Tänavu oktoobris täies mahus avaldatavas uuringus osales 87 vabatahtlikku, kes olid erinevate kehatüüpidega ja vanusevahemikus 18–65.

Vabatahtlikke sõidutati testiradadel autonoomsetes sõidukites, milles oli siiski ka autojuht. Juhi ülesandeks oli teha ootamatult äkilisi manöövreid – reavahetusi ja äkkpidurdusi. Katse käigus mõõdeti seda, kuidas katsealuste kehad niisuguses olukorras reageerivad.

Tulemused olid üllatavad. Nimelt ei leidnud teadlased mitte mingisuguseid seaduspärasusi katsealuste kehade liikumises. Mõned katsealused tõmbasid end krampi, teised aga nõjatusid turvavöödele ning kõik kaldusid eri suundades.

Uurimisrühma juht Jason Hallman tõdes, et enne uuringut uskusid nad teadvat, kuidas inimene niisuguses olukorras käitub ja kuidas inimkeha autoistmel paikneb. Tegelikkus osutus aga hoopis ettearvamatumaks.

TEEMAGA TULEB TEGELEDA

Peamine järeldus uuringust on, et tuleb teha veel palju täiendavaid uuringuid. Siis võib alles saada aimu selle kohta, missuguseid muudatusi peab tegema turvavööde ja turvapatjade ehituses, et need suudaksid tagada reisijate ohutust autonoomsetes sõidukites.

Uuringumeetodi puudusena toodi välja asjaolu, et see ei mõõtnud inimkehade käitumist reaalses kokkupõrkesituatsioonis, vaid ainult äkiliste manöövrite puhul. Hallmani hinnangul tuleks täiendavalt uurida ka merehaiguse avaldumist robotautodes.

Tegemist on probleemiga, mis muutub seda suuremaks, mida rohkem robotauto reisijad tegelevad nutiekraanidelt lugemise või videovaatamisega. Merehaiguse avaldumisriski suurendab see, kui inimene viibib liikuvas sõidukis ja keskendub millelegi sellisele, mis ei liigu.

Allikas: Toyota. Materjalide põhjal: Lena Murd

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.