LaupÀev, 23. september 2023
Margit Kurvits on kaamerat hoidnud ja pildistanud ligi 20 aastat. Ta on vĂ€lja andnud lugematu arvu silmapaitavaid postkaarte ning suure fotoalbumi PĂ€rnu linnast. Margiti meelisteemadeks on fotolavastused, portreed, loodus. Ta on ĂŒks vĂ€heseid fotograafe, kes julgeb vĂ€lja öelda, et Eesti mees naljalt pildile ei tule, aga seda saab parandada – tehnikaga!

RÀÀgime Margitiga juttu mĂ”ni pĂ€ev pĂ€rast seda, kui tema fotosessioon “Janek ja Yamaha” on FB-s “lĂ€inud viraliks” ehk saanud palju vastukaja ja jagamisi. Portreteeritav saab kĂ”vasti kiita nii ratta kui julguse eest pildile minna, Margit pĂ€lvib imetlushĂŒĂŒdeid vapustavate vĂ”tete eest.

Meie tutvus Sinuga saigi alguse umbes siis, kui olid tegemas otsust muud tööd kĂ”rvale panna ja keskenduda vaid fotograafiale. KĂ€isime koos isegi fotolaagrites ning panime ĂŒhiselt aluse Eesti loodusfotograafide seltsingule, mis tĂ€naseks on kĂŒll laiali, aga punt kĂ€ib koos Vereta Jahil. Pidasin Sinu fotograafiametit nii loomulikuks, et polegi kunagi kĂŒsinud, kuidas Sa selleni omal ajal jĂ”udsid?

Olen nĂŒĂŒdseks teadlikult kaameraga ringi kĂ€inud juba ligi 20 aastat, kaamera on nagu pĂŒsivaruosa mu kĂŒljes. Kui kaamerat pole kaasas, on nagu miskit puudu. Aeg-ajalt ikkagi juhtub nii, et kaamerat pole kaasas ja just sel korral nĂ€en hetki, mis vajaksid raudselt jÀÀdvustamist.

Esimese kaamera kinkis mulle kunagine elukaaslane, kes tegeles Canoni fototarvikute mĂŒĂŒgiga ja siis see algas. SĂ”rm oli antud, peagi lĂ€ks ka kĂ€si ja siis olin juba ĂŒlekeha lummatud sellest.

Alustasin reisifotograafiaga, sellest tuli palju postkaarte mĂŒĂŒgiks koostöös kirjastusega Huma, sealt sĂŒndis ka idee, panna paremad PĂ€rnu linna pildid kaante vahele.

Minu turismipildid olid enamasti ikka koos inimestega, kui polnud elu ja emotsiooni, olid pildid tĂŒhjavĂ”itu. Sealt arenes ka edasi portreefotograafia, tuttavad hakkasid kutsuma mind pildistama.

NĂŒĂŒd on see mu pĂ”hitöö, perepildid ja portreed. Ja Canoni tehhnikale olen siiani truuks jÀÀnud. Mu kaameraks on praegu 1200D ja optikatest töötan peamiselt 70-200 suumobjektiiviga.

margit kurvits
Fotograaf Margit Kurvits
Kuidas nĂ€eb vĂ€lja Su “tavapĂ€rane” fotoretk? JutumĂ€rgid panin sellepĂ€rast, et olles ise kirglik pildistaja tean ma, et hetke tabamises ei ole midagi tavapĂ€rast. Siiski on loojal teatud kindlad mustrid ja harjumused, kuidas ta valmistub Ă”igeks pildijahiks.

Olen kĂ€inud palju Eestis ringi, olen selline ĂŒksik uitaja, ei planeeri pikalt ette. Kui tuleb tunne, tuleb istuda autosse ja lihtsalt sĂ”ita kuhu tee viib, alati nĂ€eb midagi pĂ”nevat. Tuleb vaid osata vaadata ja nĂ€ha.

Olen elanud nii LĂ”una, LÀÀne, kui nĂŒĂŒd Ida-Eestis. Kohti kus ma pole Eestis kĂ€inud, jÀÀb jĂ€rjest vĂ€hemaks. Aga iga kord on ju kohad erinevad, valgustingimused, aastaajad, inimesed maastikul, kĂ”ik on pidevas muutumises.

Ehk vast Kagu-Eesti vajab mul veel suuremat avastamist, see on ka lĂ€hiajal plaanis. Aga lemmikud on ikkagi rannikud ja rabad, pea kĂ”ik kohad, kus on vĂ€hegi vett. NĂŒĂŒd on aega kondamiseks rohkem, olen paar aastat olnud lapsega kodune, nĂŒĂŒd on ta kolmene, ja on jĂ€lle rohkem aega ise ja muidugi ĂŒheskoos kĂ€imiseks.

Me Sinuga oleme kinnitus sellele, et maailmas pole olemas midagi, mis on ainult meeste jaoks vĂ”i puhtalt naiste teema: me mĂ”lemad oleme natuke tehnikahullud, vaid moodus, kuidas seda kirge vĂ€lja elame, ja lugu jutustame, on erinev. Sina pĂŒĂŒad masinaid pildile.

Huvi masinate vastu on mul ka juba ammu, eriti armastan Ameerika vanu autosid. Tehnilised nĂ€itajad mind ei tĂ”mba, aga autode disain ja vĂ€limus kĂŒll. Naudin ikka silmadega.

Olen ka ise sÔitnud mitmega, lemmik oli Chevrolet Caprice, mÔnus suur ja mahukas maanteelaev. Aga ka Skandinaavia kandilised Volvod on mind alati enda poole kiskunud. Armastan oma praegust sÔiduvahendit, universaalset Volvo V50.

Masinate nagu ka kÔige muu pildistamisel pean tÀhtsaks valgustingimusi ja tausta valikut. On vÀga oluline, kus pildistada. Kui sÔidan ringi, siis salvestan alati huvitavad kohad enda jaoks, et kus oleks huvitav midagi jÀÀdvustada.

No ja inimene vÔiks olla ka igal pildil, annab nii palju juurde, pildist tekib lugu, hakkad mÔtlema mis ja kuidas ja miks on pilt tehtud. Kui inimene on pildil, paneb see fantaasia tööle, iga pildi taga on ju mingi lugu. Head lood aga meeldivad kÔigile.

Sa oled oma Facebooki postitustes viimasel ajal just meestele rohkem tĂ€helepanu pööranud: et nad tuleksid fotograafi juurde ja lubaksid end jÀÀdvustada. Ükski mees ilmselt ei kahtlegi piltniku oskustes, rohkem on suhtumise kĂŒsimus – pildistamine on nagu mingi edevuse laat… Mida Sa meestele soovitad?

Julgustan mehi rohekm kaamera ette jÀÀma, ikka on ju rohkem naised need, kes fotograafi juures kÀivad. Mehed kas pelgavad kaamerat, vÔi ei pea seda oluliseks.

Ma ei usu et on olemas inimesi, kes pole fotogeenilised. KĂ”ik on omamoodi ilusad, isegi tavaline prĂŒgihunnik vĂ”ib mingites tingimuses vĂ€ga kaunis olla, mis me siis inimestest rÀÀgime. Fotograaf toob inimeses vĂ€lja tema parema poole.

Pilte vÔib ju teha kasvÔi ajaloo mÔttes oma lastele nÀitamiseks, neil on vÀga pÔnev vaadata millised kellegi vanemad kunagi vÀlja nÀgid, milliste masinatega sÔitsid jne.

Ahaa! JĂ”udsimegi nĂŒĂŒd masinateni jĂ€lle. Ühes oma postituses kutsusid sa mehi otsesĂ”nu koos oma kalli kahe-, nelja- vĂ”i kasvĂ”i sajarattalisega fotograafi juurde tulema.

Jah, alati on lihtsam pildile tulla, kui sul on mida katsuda, vÔi millele toetuda. On selleks siis auto vÔi tsikkel vÔi koer. Oma lemmikuga tunned ennast paremini ja pildid tulevad loomulikumad.

Masin annab mehele julguse pildile tulla. Nii on lootust, et inimene kaamera ees ka “lahti lĂ€heb”. Mulle meeldib enne natuke inimest tundma Ă”ppida ja alles siis teda pildistada. PĂ€ris vÔÔrast on endalgi natuke kĂ”he jÀÀdvustada.

Milliseid hetki oma töös Sa naudid? Lisaks pildistamisele, mis on vĂ€ljakutse, kirg ja enesevĂ€ljendus ĂŒheskoos ju niigi, ning minu meelest pakub igas hetkes sĂŒgavat sisemist pĂ”lemisprotsessi?

Minu parimad hetked on need, kui inimene vaatab pilte ja on tulemustega vÀga rahule jÀÀnud. Vahest kuulen lauset, et ma ei tunne ennast siin Àragi. Siis on minu töö hÀsti tehtud ja hing rahul.

Aga mulle meeldib ka pildi planeerimine. Silme ette kerkivad vÔimalused, millised valmis pildid olla vÔiks, kus tehtud ja mis tingimustega. Lihtsalt spontaanselt pilti teha ma vÀga ei armasta, siis ei oska tulemust eriti ette planeerida.

LĂ”puks on ikka nii, et tuleb nii nagu tuleb. KĂ”igil on hĂ€id ja halbu pĂ€evi, vahest saad 500 pildi hulgast vaid ĂŒhe, millega rahule ka jÀÀd.

NĂ€ed siis. Sain teada ĂŒhe suure erinevuse meie pildipĂŒĂŒdmises – Sina planeerid, mĂ”tled lĂ€bi, mina olen hetkepĂŒĂŒdja, sööstan vĂ”imalusel kaameraga “kallale” ja napsan Ă€ra. SellepĂ€rast sobib mulle digipeegli kĂ”rval ka ĂŒsna hĂ€sti nutitelefoniga pildistamine. Ma ei kĂŒĂŒndi kunagi “pĂ€ris” fotograafi tasemele. Nii et kui ma tahan korralikke pilte, tulen Sinu juurde. Aga kuhu?

Mind vĂ”ib leida pĂ”hiliselt Ida-Virumaalt, aga kĂ€in tihti ka PĂ€rnumaal. Alati vĂ”ib kirjutada oma mĂ”tetest mulle mu e-postkasti. KĂŒll me midagi ĂŒheskoos vĂ€lja mĂ”tleme, ĂŒkski pilt tegemata ei jÀÀ. Sessioonide hinnad on paindlikud, jÀÀvad 50 euro kanti.

[dropcap]! [/dropcap]Meie vestluse lĂ”pus kĂŒsin Margitilt, mis on hea pildi essents. Vastust oskan aimata: “Tehnika ei tee pilti. Inimene teeb. Mul ei ole viimase sĂ”na tehnikat, ja metsas loomi passimas ma ei kĂ€i. Minu vajadustele on olemasolevast kĂŒllalt, hea pildi saab kĂ”igega. Kui oskad.”

Margit Kurvits: Pildipesa, Instagram 

KÔik artikli pildid: Margit Kurvits, kasutamiseks ka loo kontekstis, autorile viidates

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pÀlvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe vÀljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.