Teedel vohav liikluskultuuritus jääb valusalt silma ka neile, kes kiirustavad appi siis kui juba on juhtunud. Puksiirauto juht, osaühingu Treilamehed juhatuse liige Kaupo Kerge tõdeb, et maanteel töötades on mure oma elu pärast igapäevane. Tema soovitusi, kuidas teel hädas olles hakkama saada, tasub igal juhul tõsiselt võtta.

Paraku pean alustama sellest, et ka meie, puksiirautode juhid tunneme hirmu maanteel tööd tehes.  Ei aita ei vilkurid ega vestid, ikka sõidetakse hoolimatult ega panda tähele. Püüame ennast alati hästi nähtavaks teha.

Abivajajate ootused on aga kõrgel, ja see on arusaadav, eks me oleme paljude jaoks see viimane õlekõrs. Samas keegi justkui ei mõtle sellele, et ka puksiiri ja autoabi teenust pakkuvad inimesed on inimesed.

Vaatamata 20-aastasele puksiirijuhi kogemusele ei ole ma siiski suutnud saavutada selgeltnägemise võimeid. Nii tuleb ette, et raskemate riketega tuleb otsida tõsisemat abi. Pisemaid rikkeid, mida on võimalik kohapeal likvideerida, me kohapeal ka likvideerime.

Ehk on pettumuse korral abi sellest, kui mõelda, et puksiirauto juht teeb oma tööd, et tõesti hädasolijat aidata. Meie oleme need, kes sõidame inimestele appi, lootuses, et suudame vea parandada. See on hea tunne, kui abivajaja saab jälle liikuma. Ent juhtumid on erinevad, tuleb leppida, et me ei ole võlurid, kes kõike suudavad…

Mis puutub raha küsimisse, siis selle koha pealt on asi lihtne: hinnakiri on avalik. Kas see, mida me küsime, on vähe või palju, on igaühe enda otsustada. Tööajal ja väljaspool tööaega on hinnad erinevad – jällegi, ka meie oleme inimesed.

IGAPÄEVASEID KURIOOSUMEID

Puksiirauto juht igavuse üle oma töös kurta küll ei saa. Nii palju kui on kliente, on ka eri lugusid. Mõni neist on kurioossem kui teine.

Esimene: paranda nööriga!

Helistab hoolitsev abikaasa, teatab, et naise autol rehv tühi. Nõuab sealsamas, et me tema naise auto rehvi “nööriga” parandaks. Vastan, et on ju tööpäev, viime auto parem rehviremonti ja teeme kohe korralikult? “Mis mõttes, seal on juba 11 “nööri” sees ja sa lähed, paned ühe kohe veel!” saan kärkiva vastuse.

Selle koha peal tekkis mul küsimus, kui palju see hoolitsev abikaasa tegelikult oma naisest ja lapsest hoolib? Muidugi ei hakanud ma tüli kiskuma, keeldusin viisakalt “nööri” panemast. Tulemus? Eks sain vastiku ja halva inimese sildi külge. Aga võib-olla jäi mõni ohver olemata? Selliseid otsuseid tuleb ikka aeg-ajalt vastu võtta…

Teine: tee arvutiga, noh!

Helistab naisterahvas, kes tõsimeeli nõuab, et me tuleks kohe kohale, et tema 1992. aastal toodetud Opel Vectral arvutiga esimesed piduriklotsid ära vahetada. Algul ei saa aru, mida ta täpselt tahab, siis aga tekib küsimus, kuhu me nutiajastul omadega küll jõudnud oleme…

Kolmas: sina oled süüdi!

Algas tookord kõik sellest, et katkise rehviga tee äärde jäänud äpudele läksid abi pakkuma abivalmis möödasõitjad, kes küsisid meie käest kas saame aidata – ka abistajad ei saanud ratast auto alt kätte (vargapolt oli väga kõvasti kinni keeratud ja rikutud).

Kui hinnas kokku lepitud liikus puksiirauto juht sündmuskohale. Kohapeal oli näha, kuidas rehvi veerepinnas turritab kruvi (selline ilus 3mm läikiv isend), rehv ise visuaalselt OK.

Kruvi välja, “nöör ” sisse, õhku täis ja paistis kõik ilus. Inimesed ju ei rääkinud, et nad tühja rehviga sõitnud olid. Vargapolt sai lahti keeratud, et vajadusel kodanikud ise hakkama saaksid.

Kuna auto tagavararatas oli nn. “niidirull” siis otsustati, et edasi sõidavad siiski nööritatud rehviga. Meie abistaja selgitas, et meie tee peal täpselt ei näe kas on tekkinud rehvis sisemisi vigastusi ning palus olla ettevaatlik ja pöörduda esimesel võimalusel rehviremonti.

Kui puksiirauto juht jõudis 35-kilomeetri kaugusele Tartusse tagasi, tuli kuri kõne: “Mis mõttes, rehv plahvatas teie firma tegi seda!”

Sai arutatud puksiirijuhtidega kiirelt läbi ja võetud vastu otsus, et uuesti läheb hädalistele appi auto, mis parajasti hakkas liikuma Põltsamaalt Tartu poole.

Abivajajate jaoks oli see juba “suvaline” puksiirijuht, ehkki oli asjadega kursis, aitas äpudel ratta ära vahetada tasuta ja… lool oligi õnnelik lõpp. Vist.

Neljas: mis oleks õiglane hind?

On reede õhtu, kell on saanud just 5. Autol rehv katki, aga tublid mehed ise vahetamas. Viiest rattapoldist kolm juba lahti keeratud, kahel poldil kandid maha keeratud (poldi pead täiesti ümarad), proovid tee peal aidata tulemus…null.

Töökodadest alles kolmas on nõus ette võtma. Kaks tundi töökojas tööd, kus on keevitused, lõikurid, tõstukid. Mida teel olles sellisel puhul teha? Mis oleks selle töö õiglane hind?

Loomulikult ei peagi oma autost kõike teadma, kuid autokoolis õpetatud algteadmised võiks ikka meeles olla. Aga õige eesti mees loeb kasutusjuhendit ju alles siis kui kõik p….s on.

SEE SAAMATU AUTOABI!

Paraku ongi tihti nii, et kliendid pigem nõuavad ja õpetavad, kuidas autot parandada, jättes tähelepanuta need soovitused, mida on autoabi mees andnud. Ja kui selle tulemusena ei jõua inimene sihtpunkti – on ikka süüdi saamatu autoabi.

Kuidas peaks kaitsma ennast see “saamatu” autoabimees, kes püüdis anda endast parima? Inimesed võiksid mõista,et autoabi tulebki abi andma, aga kõiki tekkinud probleeme ei ole võimalik parimagi tahtmise juures teepervel lahendada ja parandada.

Ükskõik, kui keeruline lahendus ka on, ei jäeta kedagi tee äärde, vaid püütakse leida võimalikult hea lahendus. Keegi ei jää abita.

HOOLIMATUS VOHAB

Mõne sõnaga ka meie maanteedest ja ohutusest. Olen korra “rataste alt läbi käinud” (kandsin ka tollel korral helkurvesti, mis purjus juhi vastu paraku ei aita. Kontrollitud omal nahal) ja tean kui valus see on.

Sündmuskohal pean ca 90% juhtudest enda töö kõrvalt kanseldama inimesi, kes ronivad sõiduteele. Saan aru, et neil on mure oma asjade, auto, laste jne. pärast, kuid oma ohutus unustatakse paraku.

Suurim probleem on see, et maanteedel puuduvad teepeenrad. Seal kus lõppeb asfalt, algab eurokraav. Eriti hull on siis kui peab eurokraavist autot välja võtma. Tahes tahtmata on vaja sulgeda üks sõidusuund.

Kollased vilkurid ei huvita aga mitte kedagi. Kiirust langetatakse ainult selleks, et pilti teha (suurel kiirusel ei saa ju selget pilti).

Iga kord ei ole võimalik tellida politseid liiklust reguleerima, kuigi oleme seda vajadusel kasutanud. Sinised vilkurid natukene rahustavad liiklust, vähemalt tuhisetakse lubatud piirkiirusega sinust mööda.

Mida saavad inimesed ise teha? Helkurvest on kohustuslik, sõidukist väljudes paneme selle selga. Pereema hirmu jutust lugesin, et kogu seltskonna peale oli ainult ühel helkurvest seljas! Millest me üldse räägime? Inimesed teavad täpselt oma õigusi, kohustused aga olgu kellegi teise omad.

Õnneks on enamus kliente siiski arusaajad,mõistvad ja tänulikud ning see annabki jõu ja tahte seda tööd edasi teha. Oleme abivajajate jaoks ikka 24 tundi ööpäevas olemas ja püüame aidata neil võimalikult parimate lahendustega koju jõuda.

Aga ma tahaksin, et oleksime tähelepanelikud, hoolivad ja üksteisega arvestavad. Me kõik tahame jõuda tervetena koju.

ÜKS NIPP TALVEKS ETTE

Talvisel perioodil võiks olla autos kas magamiskott või mingi suurem soojem pleed (magamiskott võtab vähem ruumi). Kui autoga peaks teel olles midagi juhtuma siis ca 5-10 minutiga saabuvad külmakraadid sõiduki reisijateruumi.

Pilt: Kaupo Kerge, Treilamehed

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.