blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com

Keskkonnateadlane Erik Puura: kuidas mõõta ülikooli?5 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tartu Ülikooli arendusprorektor, keskkonnateadlane Erik Puura küsib, kuidas mõõta ülikooli? Mis siis on olulisem, kas see, kuidas kõik paberil välja paistab või hoopis see, et ülikool on üks innovatsiooni liidritest?

Kui ma 1985. aastal sügisese laupäeva hommikul loengusse läksin, siis koosnes õppetöö õppejõu poolt neli akadeemilist tundi järjest konspekti lugemisest ning üliõpilased, keda oli vaevalt kümmekond, kirjutasid hoolikalt iga sõna ümber.

Isegi need, kel oli aasta vanemate tudengite käest konspektid küsitud – kes kohal ei käinud, sel polnud lootust väga heale eksamihindele.

Jah, võib öelda, et koopiamasinad polnud õppehoonetesse veel jõudnud, kuid trükikunst oli juba üle 500 aasta tagasi leiutatud ning ka mõned emakeelsed õpikud olemas.

Kursuse kokkutulekul rääkis toonane kaaskannataja, seesama, kel oli 1985. aastal õnnestunud parima käekirjaga konspektid välja nõuda ning kellest on saanud tubli ettevõtja, kuidas tema poeg ühes Eesti ülikoolis õppematerjalist aru ei saanud.

Ta otsis ise veebist loengukursuse, mis oli üles ehitatud palju loogilisemal moel, ning sai ainukesena väga hea hinde.

„Kas te tõesti saite sellest aru?“ küsis õppejõud ning soovitas välismaale õppima minna. Seda noormees tegigi. Kuivõrd täielikult on ajad muutunud?

Kuid oli ka väga palju suurepäraseid õppejõude, kelle säravail silmil peast räägitud loengud inspireerisid ning kandsid kaasa teadmiste avarusse.

Nii ei julgegi ma öelda, et loenguvorm ja konspekteerimine peaksid täielikult igavikku vajuma ning praktikad ja seminarid võimust võtma – väga hea loeng on nagu kunstiteos, mille kuulamisel sa saad tugeva impulsi ja kogemuse.

Küsimus on, kas ma mäletan ülikoolis õppimise ajast vaid tõrvatilku meepütis või mett tõrva ümber?

Kui sa olid peale esimest kursust kaheks aastaks Ukrainasse ja praegusesse Transnistriasse kupatatud, kus sügisel tuli puude otsa ronida ning rehadega kõik lehed alla kraapida, et oleks lihtsam koristada, siis oli aju vabanemise järgne mõtteruum kõigeks positiivseks avatud. Välja arvatud igal reedel praeguses TÜMRI majas toimuv sõjaline õpetus, ja nii veel kolm aastat järjest.

ARMUTU BÜROKRAATIAMASIN

Nüüd aga näen, et hinnangutes ülikooli mõttele ja tegevusele on bürokraatiamasin armutult kaotanud selle ühe ainsa peamise mõtte, milleks ülikoolid loodud on – anda uuele põlvkonnale edasi aastasadade jooksul kogutud parimad teadmised inimeste poolt, kes on absoluutselt parimad nii teadus- kui õppetöös.

Kogu maailm võitleb selliste inimeste pärast ning kuidagi piinlik on, kui mujalt maailmast meid külastavad akadeemikud ammuli sui meie arengut näevad, kuid lõpuks küsivad, et mis üht või teist tippteadlast ja õppejõudu siin sellise palgataseme juures kinni hoiab.

Seda kardamegi me hetkel kõige rohkem. Meie põlvkond on mõnes mõttes eriline, sest võrreldes 1991. aasta jaanuariga, kui Manchesterist korraks koju sõitnuna läksin kell pool üheksa piimasappa, et kell kümme laste jaoks üks viimaseid piimapudeleid kätte võidelda, on areng olnud väga suur ning teleseriaali ’Pank’ vaadates ei oska ei nutta ega naerda, kui hirmus see elu mõnedel rahahunnikutes supeldes ikka oli.

Kuid noortel ja andekatel on kogu maailm avatud ning valikute tegemisel ei piisa õdusast kodulinnast. Kui ikka mujalt tulev pakkumine on materiaalses mõttes paljukordselt parem, siis on väga raske, kui mitte võimatu sellest loobuda.

KUIDAS MÕÕTA ÜLIKOOLI?

Kuidas aga ülikoole mõõdetakse? Kas selle järgi, kui palju on siin tipptasemel teadlasi ja õppejõude, kes oma teadmisi ja kogemusi edasi annavad ning mida üliõpilased nende tasemest arvavad?

Või selle järgi, kui palju hüperandekaid noori oleme suutnud siia jätta, sest just nemad tagavad keele, kultuuri, teadmiste ja kogemuste järjepidevuse? Mõlemale küsimusele on vastus eitav. Riiklik doktoranditoetus on 660 eurot kuus.

Räägitakse, et ülikooli panus majandusele on väike. Kuidas aga seda mõõdetakse? On vaid üks parameeter – ettevõtluslepingute maht, sest vaid seda osatakse mõõta.

Tartu Ülikooli ettevõtluslepingute maht on võrreldes 1999. aastaga, mil meil oli üks Nõo Lihatööstusega sõlmitud leping mahus 50000 krooni, kasvanud üle 3000 korra, kuid ka see pole peamine.

Ülikoolide ja teadusasutuste vaheline koostöövõrgustik adapter.ee vastab ettevõtete mistahes päringutele viie tööpäeva jooksul ning valdava enamuse pöördumiste puhul saab keegi ülikoolidest või isegi mitu ülikooli ettevõtet aidata.

ÜHELE KULU, TEISELE TULU

Mul on selgelt meeles Allan Martinsoni poolt näidatud slaid, kus ettevõtja poolt vaadatuna see, mis ülikoolile on tulu, on ettevõtjale kulu.

Ma tean palju juhtumeid, kus väike kas tasuta või mõne tuhande euro eest antud konsultatsioon on aidanud ettevõtet palju rohkem kui miljoni eurone rakendusuuring.

Asi pole niivõrd ettevõtjate poolt välja käidud rahas kui koostöös. Uute ettevõtete loomise ja uusettevõtluse ökosüsteemi arendamise eest (mis hiljuti kulmineerus Tartus sTARTUp Day’l) ülikoolid riigilt rahastust hetkel ei saa.

Peagi realiseeruv ettevõtlusresidentuur, kus ülikooli teadlased saavad osaleda ettevõtluses ja pöörduda tagasi ülikooli, aitab arengule veelgi kaasa – kuid kas ülisuure konkurentsiga teadusfinantseerimise süsteem, kus paar aastat ilma tugevalt publitseerimata visatakse sind teadusrahastuse ree pealt välja, juba ette seda võimalust hävitama ei kipu?

KOLM PEAMIST ARENGUSUUNDA

Ülikooli pikemaajalises arengus on kolm peamist suunda. Üks on jõuda maailma 100 parima ülikooli hulka.

Teine on jätkuvalt ja tugevdatult olla eestikeelne universitas, mis on ka maailma mõttes suurusjärkudes suurem väärtus kui lihtsalt üks ülikool.

Kolmas on olla innovatsiooni liider ning ühiskonna ja majanduse arengu tagaja, ääremärkusena öeldes – lähtudes seejuures ökoloogia ja säästliku arengu printsiipidest.

Kas see kõik on võimalik? Sõltub suuresti riigipoolsest suhtumisest ja rahastusest. Kuid veel kord, kõike seda tehes on kõige tähtsam, et meil oleksid tippteadlased, parimad õppejõud ning noored oleksid motiveeritud ülikooli ajas edasi viima, mitte ei rändaks igaveseks parimatele jahimaadele.

Varasemalt on Erik Puura emakeelse ülikoolihariduse eest kõnelenud

Teadlase arvamus avaldatud tema loal. Kaanepilt: Wikimedia

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com