PIKK TELEFONITEST. Sony Xperia XZ Premium – meinstriimi tippklass7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Sony tippnutitelefon Xperia XZ Premium peibutab SuperSloMo-videokaameraga, mis lähemal vaatlusel osutub vägevaks insenerisaavutuseks, ent kasutaja seisukohalt üsna ebapraktiliseks. Telefon ise võiks aga konservatiivse kasutaja päris rõõmsaks teha.

Mina kui kauane Sony, enne seda SonyEricssoni ja veel enne Ericssoni kasutaja läksin Xperia XZ Premiumi (edaspidi lihtsalt XZP) peale üsna leili, kui see varakevadel välja hõigati.

Xperia XZ Premium

SUPER SLOMO – VAU! KUI VAU?!

Kõigi muude mulle vajalike (õieti vajalikuna tunduvate) funktsioonide kõrval pidi sel veel olema Super SloMo videokaamera, mis võimaldab salvestada kuni 960 kaadrit sekundis.

Vau! Kohe tundsin, et mul on seda telefoni vaja! Seda enam, et mu praegune aparaat (Xperia Z1 Compact) juba tükk aega jukerdas. Aga…

Reklaamid ütlevad, et XZP salvestab sekundiga 960 kaadrit, ent see pole õige. Õige on, et ta salvestab videot kiirusega 960 kaadrit sekundis.

Ah et milles on vahe? Vaat selles: sekundilist videot sagedusega 960 kaadrit sekundis ei ole selle telefoniga võimalik teha, maksimaalne Super SloMo-salvestuse kestus on 0,182 sekundit.

Jah, lugesite õigesti, veidi all kahe kümnendiksekundi, normaalkiirusega ettemängimisel laotatakse see laiali kuuele sekundile.

Seega, ehkki SuperSloMo realiseerimine mobiiltelefonis on insenerikunsti saavutusena kahtlemata aukartusäratav, tõuseb sellest argielus tulu sama palju kui lehmal laserprinterist.

Ja minu vaimustus langes tubli veerandi võrra. Rääkimata sellest, et kiirvõtte lahutusvõime on madal, selleks läheb vaja head valgust ning õige hetke tabamine on oh-kui-keerukas-et-mitte-öelda-võimatu.

SUPERSLOMO NÄIDE: VIHM
TOPELT SIM, AGA MITTE EESTIS

Teiseks pidi XZP olema saadaval nii ühe kui ka kahe SIM-kaardiga versioonina. Olles umbes poolteist aastat kasutanud kahe kaardiga telefoni, olen ma teadlik selle lahenduse võludest (aga ka valudest) ning otsustasin, et seda on mul samuti hädasti vaja.

Tol hetkel oli XZP müügil ainult Telias, aga vaid ühe SIM-kaardiga versioonina. Küsisin sealt, kas on loota ka kahe kaardiga aparaate. Vastati, et ainult ühe kaardiga on saadaval.

Küsisin, miks? Vastati, et sellepärast, et kahe kaardiga aparaate ei ole saadaval. No selge. Jäin siiski lootma, et ehk…

Kuni päevani, mil sain XZ Premiumi omale proovikasutusse. Kasutasin juhust ja uurisin importöörilt, miks topelt-SIM-iga versioone Eestis osta ei saa. Polevat turul nõudlust, kuulsin. Kahe kaardiga telefone tahetavat meil ainult kõige odavamaid.

Ju see siis nii on, kui juba importöör ütleb. Samas, millegipärast on HTC ja Huawei kahe kaardipesaga tippmudelid Eestis siiski müügil ja odavaks ei tihka mina kumbagi nimetada. No on nagu on. Mu vaimustus kolksatas veel kolmandiku võrra allapoole. Aga 50 protsenti selle telefoni puhul on absoluutskaalal kah päris hea näitaja.

DISAIN NAGU VOLKSWAGENIL

Uue telefoni „käimajooksmine“ on aga alati põnev. Seekord läks uskumatult lihtsalt – mobiilivõrk töötas, Bluetooth töötas, WiFi töötas, kõik töötas.

Tõstsin kõik oma äpid vanast telefonist üle, mingeid konflikte ei tekkinud. Menüüsüsteem (ehkki mitte kõige kasutajasõbralikum maailmas) on enam-vähem samasugusena säilinud, mis kolimist kõvasti lihtsustas.

Enne „tõsist“ kasutamist aga tuli ära harjuda XZP peegelkorpusega. Jah, korpus, õieti selle tagakülg peegeldab nii, et silmadel hakkab valus. Telefoni võibki vabalt peeglina kasutada.

Mitteeksperdina arvan ma, et naised saavad sellega isegi kiirmeigi tehtud. Õnneks „määrivad“ sõrmejäljed peeglit palju vähem kui ma loota oskasin.

XZ Premiumi esikülje kohta olen ma kuulnud halamist, et Sony on igavane konservatiivne tümikas, kuna ekraan ei ulatugi servast serva, vaid seda ümbritseb täiesti kasutu raam. Nojah, ümbritseb, mis siis?

Mina end sellest häirituna ei tundnud. Konservatiivne disain, kui see ei kujune eesmärgiks omaette, aitab hoida järjepidevust ja usaldusväärsust.

Automaailmast paralleele otsides hoiab Sony disain pigem Volkswageni joont, kus igast järgmise põlvkonna disain on eelmise loogiline edasiarendus. Teist äärmust esindab näiteks Toyota, kellel samanimelise sõiduki eri põlvkondi seob heal juhul ainult firma embleem.

SUPERSLOMO NÄIDE: AUTO SÕIDAB
SUUR NAGU PLASMATELER

Aga tagasi telefonindusse. Z1 Compactiga võrreldes on XZP suur nagu 48-tolline plasmatelekas kunagise Rekord 6 kõrval. Tõesti nagu televiisor! Eelmiste nutitelefonide ostmisel oli mul muude parameetrite sobivuse järel viimaseks raudkindlaks kriteeriumiks see, et aparaat peab mahtuma teksapükste münditaskusse.

Kui ei mahu, siis olgu aparaat nii hea kui tahes, jääb see ostmata. Käisin seda isegi poes spetsiaalselt proovimas. Seda põhimõtet järgides diskvalifitseeruks XZP silmapilkselt.

Ma tõsiselt kartsin, et telefon hakkab mul pidevalt taskust välja libisema ja vastu maad prantsatama, aga üllataval kombel ei juhtunud seda kuu aja jooksul kordagi. Samal ajal aga selgus, et päris mitmetesse taskutesse, mida ma seni olin telefoni hoidmiseks pruukinud, XZP lihtsalt ei mahu. Tuli ümber harjuda.

Sarnane häda tekkis autohoidikutega, mida on mul vaheldumisi kasutuses kaks. „Televiisor“ õnnestus küll sinna vahele pressida, aga nuppude asukoha ja suuremate gabariitide tõttu polnud asend stabiilne.

Midagi hirmsat küll ei juhtunud, lihtsalt telefon värises sõidu ajal hirmsasti ja sõrmega puutekraanil õiget kohta tabada oli keeruline.

AUTOHOIDIKUS LAADIDA EI SAA

Teine mure tekkis seoses XZP laadimispesaga, mis pole küljel nagu Z1 Compactil, vaid põhja all. Ühest küljest on tegu peaaegu revolutsiooniga, sest klapiga laadimispesa käsitsemine oli õudselt tüütu, eriti autos.

Teisalt aga tähendas pesa uus asukoht, et autohoidikus telefoni laadida ei saa. Fakt, et mikro-USB asemel on nüüd kasutusel väiksem ja sümmeetriline tüüp C, on kah pisut tüütu, kui kõik ülejäänud nutiseadmed kasutavad teistsugust laadimisjuhet.

Prooviperioodil kandsin ma „õiget“ juhet igaks petteks kogu aeg kaasas, kui aku ootamatult tühjenema peaks. Samas jäi ka kõige intensiivsema kasutamise puhul õhtuks ikka oma 30% laengust alles, nii et vähemalt uue telefoni ja aku puhul saab hakkama ühe laadimisega ööpäevas.

VÄIKESED PUUDUSED, PALJU POSITIIVSET

Mingeid imeäppe ma alla tõmbama ei hakanud, pruukisin paslikult neidsamu asju, mida tavaliselt, aga testi huvides lihtsalt intensiivsemalt. Kui Z1 Compactis tekkisid enam-vähem ülepäeviti konfliktid GPSi ja Bluetoothi vahel (telefon ei leidnud satelliite üles, kui Bluetooth oli sisse lülitatud), siis XZPs selliseid probleeme ei esinenud.

Kui võrrelda protsessorite jõudlust ja mälumahtu, on see ka igati loomulik. Samuti ei soojenenud XZP märkimisväärselt, samas kui mu vana telefon kiskus teinekord nii kuumaks, et ära kätte võta.

Lisaks protsessori ja mälu erinevustele oli ehk abiks ka uuema telefoni 58-grammine lisakaal – jahutusradiaatorina võib see päris tõhus olla.

Üks oluline puudus XZ Premiumi juures on välise mälukaardipesa puudumine. Õieti on see olemas kahe SIM-kaardiga versioonil, kus teist pesa saab kasutada ka SD-mälukaardi tarvis.

Muidugi võib öelda, et XZP 64 gigabaiti sisemälu on selline maht, mis ka viimsepäeva laupäevaks täis ei saa. Tühi jutt, mina ütlen, et saab küll. Selleks pole vaja midagi muud kui näiteks oma fonoteegi täielik koopia mobiiltelefonile tõsta. Aga olgu, seda tõesti ei pea tegema ja mõistlikult majandades on 64 GB kindlasti piisav.

Telefonist on kadunud ka FM-raadiovastuvõtja, ent mõneti üllataval kombel on alles jäänud 3,5 millimeetrine pistikupesa kõrvaklappidele.

Kuna Sony Z1 Compacti ja XZ Premiumi turuletuleku vahele jäi enam-vähem täpselt kolm aastat, siis kõik muud XZP omadused kannaksin ma lahtrisse „normaalne tehnika areng“.

Muidugi on tore, kui ekraanil on rohkem piksleid või vee- ja tolmukindlus on parem või viienda põlvkonna Androidi asemel majandab äppidega Android 8.0. Kellel võiks selle vastu midagi olla?

Ja tulles veelkord tagasi SuperSloMo kui insenerikunsti vägiteo juurde… Võib-olla on see funktsioon tulevikus kõigil mobiiltelefonidel enesestmõistetav ja kõik teevad sügavaid kummardusi XZ Premiumi kui oma ala pioneeri poole.

Kui aastal 1998 sattus mulle kätte Siemens S10, esimese värviekraaniga GSM-telefon, ei osanud ma sellestki suurt midagi arvata, sest sisulist rakendust neil värvidel polnud. Aga praegu on veider mõeldagi, et mobiili ekraan võiks olla mustvalge.

KOKKUVÕTTEKS: KONSERVATIIVILE SOBIB HÄSTI!

Igatahes pole SuperSloMo midagi sellist, mille pärast Sony XperiaXZ Premiumi osta või ostmata jätta. XZ Premium on lihtsalt Sony praeguse hetke tippmudel, mis ei tee midagi erilist, aga teeb seda korralikult.

Konservatiivne disain on pigem pluss neile, kes Sony aparaatidega harjunud ja käsitlevad nutitelefoni tööriistana. Korra kvartalis telefoni vahetavad teismelised, kellele iga uus aparaat eesmärk omaette, pole kindlasti XZ Premium – nutitelefoni publik.

Pildid: Toomas Vabamäe

Jaga

AVALDA ARVAMUST!