Põnev ajalugu: seitse tehnikalelu, mida nõukogude lapsed lootsid Näärivanalt kingiks saada6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Nõukogude lapsed ootasid aastavahetust suure innuga, sest siis käis perest-peresse Näärivana, kelle kingikotist võis leida mõnegi põneva üllatuse. Meenutame seitset tolleaegset tehnikalelu, mis tõenäoliselt mõjutasid tulevaste inseneride, teadlaste ja disainerite elu.

Käesolevas loos on ritta pandud seitse nõukogude tehnikalelu, mis Habrahabr blogi autorite arvates on mõjutanud toonaseid loomeinimesi ning teadlasi ja insenere, kes möödunud sajandil ühel kuuendikul planeedist (NSVL territooriumi suurust hinnati just selliseks) kasvasid.

See nimekiri pole kaugeltki täielik ning kindlasti on igaühel, kelle lapsepõlv möödus Norma autode ja Polümeeri karvastatud kummiloomade keskel, välja tuua mõni eriline mänguasi oma lapsepõlvest, mis aitas tal elukutset valida. Ehk tuleb meelde salmgi, mis Näärivanale kingipaki eest loetud sai?

ELEKTROONILISED KONSTRUKTORID

Elektroonilist konstruktorit Ekon-01 hakkas 1982. aastal tootma TUI „Elektrostandard“ alluv Leningradi eksperimentaaltehas.

See mäng oli mõeldud tehnilise taibu arendamiseks kooliealistele lastele ning kujutas endast erinevate detailide komplekti, mida sai ilma jootmata, tööriistadeta ja montaažjuhtmeteta kokku monteerida toimivateks elektroonilisteks vidinateks.

Konstruktor võimaldas jooniste ja skeemide järgi kokku panna 30 elektroonilist seadet, need soovi korral jälle lahti harutada ja uuesti üles ehitada või teha hoopis midagi uut.

nõukogude

TÖÖOHUTUST TUTVUSTAVAD LELUD

Üks populaarsemaid nõukogude aja lõbustusi oli piltide põletamine puidu sisse ning seda rõõmu võis endale lubada igaüks. Puupõletusaparaate müüdi aeg-ajalt kaupluses Noor Tehnik (muuseas, müüakse tänapäevani!) ning neid kasutati laialdaselt ka tööõpetuse tunnis.

Reeglina õpitigi puupõletamise tehnikat juba koolis tööõpetuse tundides või siis eraldi huviringides. Kütteelemendi temperatuur sõltus põleti otsiku läbimõõdust: kõige õhema otsikuga agregaadid kuumenesid kuni 200º C, ent kõige jämedama otsikuga (luupõletamine) kuni 1000º C. Puidu töötlemiseks tarvilik temperatuur oli 250-300 kraadi.

Nõukogude puupõletuse aparaadid, näiteks Uzor-1, Vjazj, Dosug, olid lihtsa konstruktsiooniga, kuid ei tundu tänapäeval ohutuna, ometi usaldati neid laste kätte. Puidugraveerimise abil loodi märkimisväärne hulk rahvakunstiteoseid.

NÕUKOGUDE LASTE ESIMENE TAHVELARVUTI

Kui Ameerikas loodi 1960-ndatel lelu, mis alumiiniumpulbri abil esitas „elavaid pilte“ ning kandis nime Etch-A-Sketch, siis 1970-ndatel jõudis see otsaga ka NSV Liitu, kus seda toodeti nime all Võluekraan.

Loomulikult ei vaevunud insenerid algselt tootjalt litsentsi küsima, nagu ikka tehti asi lihtsalt ära ning kui keegi kergitaski kulmu, selgus, et võluekraani leiutasid kunagi hallil ajal nutikad nõukogude inimesed. Need ekraanid on ka tänapäeva laste seas väga popid!

METALLKONSTRUKTOR, PARIM MAAILMAS!

Kõige populaarsem mäng NSV Liidus oli metallkonstruktor, mis aitas arendada mitte ainult peenmotoorikat arvukate pisikeste mutrikeste kruvimise abil, vaid ka insenerlikku mõtlemist. Konstruktor võimaldas mitme komplekti kokku ühendamisel luua täiesti ägeda auto, kraana või helikopteri.

Nõukogude konstruktor ühtis täielikult sakslaste tootega «Construction», mis võimaldas märkimisväärselt suurendada loodavaid mehhanisme, vaja oli lisada vaid hammasrattaid. Sama põnev oli ka konstruktor Poljot, mis lubas fantaasial lennata ja lapsel kehastuda kelleks vaid soovis.

Nõukogudemaal armastasid selle konstruktoriga mängida võrdselt kõik lapsed. Jäätisepulki meenutavaid metallpulki sai kasutada ka muuks otstarbeks, näiteks arsti mängimiseks või mulla kaevamiseks. Pop oli ehitada konstuktorist näiteks nukumööblit ning see hiljem svammi, vatiini ja kangast kasutades “pehmeks” õmmelda.

NOORTE LOODUSTEADLASTE LELUD

Komplekte algajatele keemikutele müüdi mitte ainult NSV Liidus. Selliseid „lelusid“ on võimalik osta ka praegusel ajal meie kauplustest.

Üks esimesi komplekte sai loodud Läti teadlaste poolt ning mängukomplekt sisaldas kuumutusaparaati, katseklaase, paari reagenti, lakmuspaberit, hapet, magneesiumit ning retorti.

Sellise koosluse baasil oli võimalik teha nii mõnigi katse ja korraldada isegi üks pisike plahvatus. Komplekti “Noor keemik” siiski igaüks kätte ei saanud, õnnelikud olid need koolid, kus õpetaja keemiaklassi tagatoast paar komplekti imetegu välja võlus.

PROGRAMMEERITAVAD LELUD

Kuukulgur Elektroonika kujutas endast patareidel toimivat maastikusõidukit, mida juhiti mitte raadio teel või juhtmetega, vaid sisseehitatud puldi abil.

Kuukulgur suutis sõita nii edaspidi kui ka tagurpidi, teha pöördeid vajalikus suunas, vilgutada tulesid, tuues kuuldavale häält „piu-piu“, ning käivitada kettakujulise radari pöörlemise.

Kokku oli masina mälus 16 funktsiooni. See oli kallis ja haruldane lelu, millega mängiti mitmekesi koos ning korraldati kõiksugu võistlusi robotite programmeerimisel.

Võistlused olid kolme liiki: kiireim liikumine punktist A punkti B; sama ülesanne, ent minimaalse programmiga (hoides kokku baite); ning takistusriba läbimine. Viimases jõuvõtmises kuulutati võitjaks see, kes valis raja läbimiseks pikima vahemaa.

Masinal oli olemas ka lihtsam versioon – esi- ja suunatuledeta ning pöörleva ülaosata (selle asemel oli lahter patarei Krona jaoks), ent see-eest oli masinal esiosas parktrooniku andur. Kui kuukulgur põrkus ninaga vastu takistust, siis programm seiskus, et mitte koormata patareid.

Ka Normas toodeti kuukulgureid, kui uskuda Mänguasjamuuseumi digiarhiivi andmeid, tehti neid alates 1940. aastast. Mänguasi oli plastikust ning kummiratastega ja sel ei olnud elektroonilisi funktsioone. Hilisemas modifikatsioonis kleebiti hõbedasele kulgurile külge läbipaistvast plastikust lambid.

ESIMESED ELEKTROONILISED MÄNGUD

„Elektroonika“ taskumängude sari oli terve kogum nõukogudeaegsetest kaasaskantavatest vedelkristalliliste ekraanidega mänguseadmetest, mida lasid erinevad tootjad Elektroonika kaubmärgi all välja alates 1984. aastast.

Osa selle sarja mängudest olid koopiad, analoogid või variatsioonid Nintendo poolt toodetud Game&Watch sarja Wild Screen mängudest (EGG, Octopus, Mickey Mouse, Chef ja teised).

Mäng, kus hunt püüdis mune, oli kõige populaarsem. Selliste mängude kohta liikusid legendid, et on olemas multikas, mida näidatakse alles pärast seda, kui mängija on kogunud 1000 punkti.

Kõlakas ennekuulmatust boonusest oli suur motivaator ning pani noori mängureid pingutama, et koguda ikka ja jälle kokku see maagiline summa. Tänapäeval ei hakka ilmselt keegi nii palju vaeva nägema, et midagi sarnast saavutada.

ACCELERISTA KOMM Kahtlemata on kõigil nõukogude ajal üles kasvanud lastel oma mälestus mõnest igatsetud mänguasjast, mida Näärivana kingikotist pingsalt loodeti välja vupsavat.

Ja kuigi tolleaegsed tehnikalelud tunduvad tänapäeval kohmakad, ajast ja arust – siis uskuge, on inimesi, sh selliseid, keda nõuka-aeg kuidagi ei puuduta, kes jätkuvalt neid mänguasju oma kollektsiooni ja mängunurka ihaldavad.

Nagu on näidanud teadusuuringud, pole vaja palju uhkeid mänguasju vaid head fantaasiat. Tehnikalelu on üks, mis teatud eas lapse loovust toidab. Kasvõi seesama metallkonstruktor – kogu maailmas müüakse sarnaseid komplekte tänaseni!

Ka Nu-Pogodi mänge oleme fännide taskust välja õngitsenud. Puitkonstruktoritest ja muudest ajatutest asjadest rääkimata! Toredat pühadeaega, nostalgitsejad! Minge kaevake oma sahtlites-kappides, ehk ilmub mõni lahe “vana-aja-asi” uuel aastatuhandel välja.

Allikas ja meedia: Habrabr blogi, mänguasjamuuseum. Kaanepilt: Pixabay

Jaga

AVALDA ARVAMUST!