Fotograaf Margit Kurvits: masin annab mehele julguse tulla ise ka pildile6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Margit Kurvits on kaamerat hoidnud ja pildistanud ligi 20 aastat. Ta on välja andnud lugematu arvu silmapaitavaid postkaarte ning suure fotoalbumi Pärnu linnast. Margiti meelisteemadeks on fotolavastused, portreed, loodus. Ta on üks väheseid fotograafe, kes julgeb välja öelda, et Eesti mees naljalt pildile ei tule, aga seda saab parandada – tehnikaga!

Räägime Margitiga juttu mõni päev pärast seda, kui tema fotosessioon “Janek ja Yamaha” on FB-s “läinud viraliks” ehk saanud palju vastukaja ja jagamisi. Portreteeritav saab kõvasti kiita nii ratta kui julguse eest pildile minna, Margit pälvib imetlushüüdeid vapustavate võtete eest.

Meie tutvus Sinuga saigi alguse umbes siis, kui olid tegemas otsust muud tööd kõrvale panna ja keskenduda vaid fotograafiale. Käisime koos isegi fotolaagrites ning panime ühiselt aluse Eesti loodusfotograafide seltsingule, mis tänaseks on küll laiali, aga punt käib koos Vereta Jahil. Pidasin Sinu fotograafiametit nii loomulikuks, et polegi kunagi küsinud, kuidas Sa selleni omal ajal jõudsid?

Olen nüüdseks teadlikult kaameraga ringi käinud juba ligi 20 aastat, kaamera on nagu püsivaruosa mu küljes. Kui kaamerat pole kaasas, on nagu miskit puudu. Aeg-ajalt ikkagi juhtub nii, et kaamerat pole kaasas ja just sel korral näen hetki, mis vajaksid raudselt jäädvustamist.

Esimese kaamera kinkis mulle kunagine elukaaslane, kes tegeles Canoni fototarvikute müügiga ja siis see algas. Sõrm oli antud, peagi läks ka käsi ja siis olin juba ülekeha lummatud sellest.

Alustasin reisifotograafiaga, sellest tuli palju postkaarte müügiks koostöös kirjastusega Huma, sealt sündis ka idee, panna paremad Pärnu linna pildid kaante vahele.

Minu turismipildid olid enamasti ikka koos inimestega, kui polnud elu ja emotsiooni, olid pildid tühjavõitu. Sealt arenes ka edasi portreefotograafia, tuttavad hakkasid kutsuma mind pildistama.

Nüüd on see mu põhitöö, perepildid ja portreed. Ja Canoni tehhnikale olen siiani truuks jäänud. Mu kaameraks on praegu 1200D ja optikatest töötan peamiselt 70-200 suumobjektiiviga.

margit kurvits

Fotograaf Margit Kurvits

Kuidas näeb välja Su “tavapärane” fotoretk? Jutumärgid panin sellepärast, et olles ise kirglik pildistaja tean ma, et hetke tabamises ei ole midagi tavapärast. Siiski on loojal teatud kindlad mustrid ja harjumused, kuidas ta valmistub õigeks pildijahiks.

Olen käinud palju Eestis ringi, olen selline üksik uitaja, ei planeeri pikalt ette. Kui tuleb tunne, tuleb istuda autosse ja lihtsalt sõita kuhu tee viib, alati näeb midagi põnevat. Tuleb vaid osata vaadata ja näha.

Olen elanud nii Lõuna, Lääne, kui nüüd Ida-Eestis. Kohti kus ma pole Eestis käinud, jääb järjest vähemaks. Aga iga kord on ju kohad erinevad, valgustingimused, aastaajad, inimesed maastikul, kõik on pidevas muutumises.

Ehk vast Kagu-Eesti vajab mul veel suuremat avastamist, see on ka lähiajal plaanis. Aga lemmikud on ikkagi rannikud ja rabad, pea kõik kohad, kus on vähegi vett. Nüüd on aega kondamiseks rohkem, olen paar aastat olnud lapsega kodune, nüüd on ta kolmene, ja on jälle rohkem aega ise ja muidugi üheskoos käimiseks.

Me Sinuga oleme kinnitus sellele, et maailmas pole olemas midagi, mis on ainult meeste jaoks või puhtalt naiste teema: me mõlemad oleme natuke tehnikahullud, vaid moodus, kuidas seda kirge välja elame, ja lugu jutustame, on erinev. Sina püüad masinaid pildile.

Huvi masinate vastu on mul ka juba ammu, eriti armastan Ameerika vanu autosid. Tehnilised näitajad mind ei tõmba, aga autode disain ja välimus küll. Naudin ikka silmadega.

Olen ka ise sõitnud mitmega, lemmik oli Chevrolet Caprice, mõnus suur ja mahukas maanteelaev. Aga ka Skandinaavia kandilised Volvod on mind alati enda poole kiskunud. Armastan oma praegust sõiduvahendit, universaalset Volvo V50.

Masinate nagu ka kõige muu pildistamisel pean tähtsaks valgustingimusi ja tausta valikut. On väga oluline, kus pildistada. Kui sõidan ringi, siis salvestan alati huvitavad kohad enda jaoks, et kus oleks huvitav midagi jäädvustada.

No ja inimene võiks olla ka igal pildil, annab nii palju juurde, pildist tekib lugu, hakkad mõtlema mis ja kuidas ja miks on pilt tehtud. Kui inimene on pildil, paneb see fantaasia tööle, iga pildi taga on ju mingi lugu. Head lood aga meeldivad kõigile.

Sa oled oma Facebooki postitustes viimasel ajal just meestele rohkem tähelepanu pööranud: et nad tuleksid fotograafi juurde ja lubaksid end jäädvustada. Ükski mees ilmselt ei kahtlegi piltniku oskustes, rohkem on suhtumise küsimus – pildistamine on nagu mingi edevuse laat… Mida Sa meestele soovitad?

Julgustan mehi rohekm kaamera ette jääma, ikka on ju rohkem naised need, kes fotograafi juures käivad. Mehed kas pelgavad kaamerat, või ei pea seda oluliseks.

Ma ei usu et on olemas inimesi, kes pole fotogeenilised. Kõik on omamoodi ilusad, isegi tavaline prügihunnik võib mingites tingimuses väga kaunis olla, mis me siis inimestest räägime. Fotograaf toob inimeses välja tema parema poole.

Pilte võib ju teha kasvõi ajaloo mõttes oma lastele näitamiseks, neil on väga põnev vaadata millised kellegi vanemad kunagi välja nägid, milliste masinatega sõitsid jne.

Ahaa! Jõudsimegi nüüd masinateni jälle. Ühes oma postituses kutsusid sa mehi otsesõnu koos oma kalli kahe-, nelja- või kasvõi sajarattalisega fotograafi juurde tulema.

Jah, alati on lihtsam pildile tulla, kui sul on mida katsuda, või millele toetuda. On selleks siis auto või tsikkel või koer. Oma lemmikuga tunned ennast paremini ja pildid tulevad loomulikumad.

Masin annab mehele julguse pildile tulla. Nii on lootust, et inimene kaamera ees ka “lahti läheb”. Mulle meeldib enne natuke inimest tundma õppida ja alles siis teda pildistada. Päris võõrast on endalgi natuke kõhe jäädvustada.

Milliseid hetki oma töös Sa naudid? Lisaks pildistamisele, mis on väljakutse, kirg ja eneseväljendus üheskoos ju niigi, ning minu meelest pakub igas hetkes sügavat sisemist põlemisprotsessi?

Minu parimad hetked on need, kui inimene vaatab pilte ja on tulemustega väga rahule jäänud. Vahest kuulen lauset, et ma ei tunne ennast siin äragi. Siis on minu töö hästi tehtud ja hing rahul.

Aga mulle meeldib ka pildi planeerimine. Silme ette kerkivad võimalused, millised valmis pildid olla võiks, kus tehtud ja mis tingimustega. Lihtsalt spontaanselt pilti teha ma väga ei armasta, siis ei oska tulemust eriti ette planeerida.

Lõpuks on ikka nii, et tuleb nii nagu tuleb. Kõigil on häid ja halbu päevi, vahest saad 500 pildi hulgast vaid ühe, millega rahule ka jääd.

Näed siis. Sain teada ühe suure erinevuse meie pildipüüdmises – Sina planeerid, mõtled läbi, mina olen hetkepüüdja, sööstan võimalusel kaameraga “kallale” ja napsan ära. Sellepärast sobib mulle digipeegli kõrval ka üsna hästi nutitelefoniga pildistamine. Ma ei küündi kunagi “päris” fotograafi tasemele. Nii et kui ma tahan korralikke pilte, tulen Sinu juurde. Aga kuhu?

Mind võib leida põhiliselt Ida-Virumaalt, aga käin tihti ka Pärnumaal. Alati võib kirjutada oma mõtetest mulle mu e-postkasti. Küll me midagi üheskoos välja mõtleme, ükski pilt tegemata ei jää. Sessioonide hinnad on paindlikud, jäävad 50 euro kanti.

! Meie vestluse lõpus küsin Margitilt, mis on hea pildi essents. Vastust oskan aimata: “Tehnika ei tee pilti. Inimene teeb. Mul ei ole viimase sõna tehnikat, ja metsas loomi passimas ma ei käi. Minu vajadustele on olemasolevast küllalt, hea pildi saab kõigega. Kui oskad.”

Margit Kurvits: Pildipesa, Instagram 

Kõik artikli pildid: Margit Kurvits, kasutamiseks ka loo kontekstis, autorile viidates

Jaga

AVALDA ARVAMUST!