16. Uunikute talveralli ehk naised on iga kell ja igas riietuses paremad kui…12 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Vanemate kui 30-aastaste sõidukite ralli ehk Uunikute talveralli toimus tänavu kuueteistkümnendat korda. Minu jaoks oli see järjekorras kümnes talveralli. Meil vedas kõigega: ilmaga, seltskonnaga, meie naiskonna sõiduvahendiks olnud VW Transporteriga ning terve rea õnnelikult lõppenud õnnetustega.

Esimene kord Uunikumide talverallile sattuda oli minu jaoks puhas juhus – ma polnud asjast enne kuulnudki. Tookord võttis Muhuklubi meeskond mu lihtsalt tagaistmel kaasa ning sellest hetkest alates olin igaveseks võlutud.

Kaks päeva hiljem ostsin endale 1973. aasta Vaz2103 ning ajasin järgmiseks talveralliks kokku oma naiskonna. Sõbrannad olid kohe nõus.

Meestega on see jama, et need kipuvad kangesti võitu himustama ning tahavad ise roolis olla. Olen täiesti nõus, et ma sõidan neist oluliselt ebakindlamalt ja aeglasemalt, kuid no kõike rõõmu ei saa ju ka käest anda.

Naistega oleme alati kokku leppinud, et tulemuste pärast närvi ei lähe, keegi kellegi peale ei karju ega kedagi ei süüdista. Tegemist on ju ajaviiteüritusega!

Kui ma ei sõida ideaalselt, siis kuidas ma saan neid süüdistada, et nad kontrollpunktides piisavalt osavalt vastuseid ei leia ja ristsõnas mõne näpuvea teevad?

KÕIGEPEALT ÕPIME LAHENDAMA RISTSÕNU!

Just ristsõna lahendamine on talveralli (väidetavalt) kõige olulisem osa. Umbes 30 kontrollpunkti, mis ekipaažidel läbida tuleb, sisaldavad erinevaid küsimusi stiilis „Milline sümpaatne lukk?“, „Kui pole põud, siis sõidavad siin ringi?“ või „Kes siinkandis ringi otsisid, aga midagi ei leidnud?“

Seal sa siis seisad, legend näpus, ja üritad leida õiget kohta, kus vastus peidus on. Kõige lõpus on põhiküsimus, mis annab aimu, kas kontrollpunktides saadud vastused on ikka õiged. Kui ei, siis läheb lahti peamurdmine, mis võiks olla õige?

Tagasi sõita pole aega, seega tuleb loov olla. Kõige lahedam vastuseleidmine meenub mulle eelmisest aastast, kus olime juba kindlalt ühe vastuse ristsõnasse mahutanud, kui selgus, et see ei lähe põhivastusega teps mitte „riimi“.

Ohkasime ja pakkusime üht ja teist ja unustasime tunnikeseks-kaheks selle mure, kui äkki piiksatas hääl tagaistmelt: „Puupea!“ Esimene reaktsioon oli, et kes?! Siis selgus, et üks neiu oli vastuse üle pikalt pead murdnud ning see oligi see õige.

350 KILOMEETRIT MÖÖDA EESTIMAAD

Muidu aga käibki kogu ca 350 km pikkune distants kuskil Eestimaal, alati veebruari lõpus ning soovitavalt lumega. Vahel on õnnestunud ka vihmaga või täiesti kuivas sõitu teha, kuid harilikult on ikka maa lumine ja teed libedad.

On olnud sõite, kus on nii libe, et ise ei seisa püstigi (seekord oli ka tegelikult sarnane), kuid on ka puhtalt lumme kinnijäämisi. Eks seekordne marsruut Aegviidu-Virumaa-Järvamaa oli suhteliselt kindla peale minek, sest kas oskate nimetada mõnd talve, mil Nelijärvel lund poleks!?

Traditsiooniliselt kella kaheksast hommikul lastakse esimene auto peale ning minutiliste vahedega järgmised. Kui mullu oli stardijoonel ligi 170 masinat, siis tänavu tõmmati otsad koomale ning startis 110 sõidukit, nende hulgas ka mõned külgkorviga motikad, veoautod, tuletõrjemasin jne.

Stardis saab kätte „road booki“ ning sõit võib alata: 2,3 km pärast paremale, siis 1,2 km pärast kergelt vasakule, siis 5,1 km pärast otsime kontrollpunktis vastust küsimusele, vahepeal tuleb sisse teistsugust kaarti ka ehk “kalasaba“… Eelnevatel aastatel on segadust külvatud ka sellega, et mõõdud on kilomeetrite asemel meremiilides!

Kogu trass jaguneb mitmeks ajakontrollpunktiks, kuhu jõudmiseks on kõigil ühepalju aega. Iga ekipaaži arvestus käib viimase ajakontrollpunkti jõudmise aja järgi. Seega – võimalused on kõigil võrdsed ning edasi oleneb, kuidas neid enda kasuks ära kasutada!

MINU KÜMME TALVERALLI AASTAT

Kolm esimest aastat käisin rallil oma Luks-Ladaga, aga siis selgus, et see tahaks saada remonti veidi. Ja kuna ma olen loomult laisk ja oskan autol vaid rehve vahetada, aknapuhastusvahendit juurde valada ning akut peale-maha võtta, siis jäin tiba jänni.

Müüsin Lada maha ning mõtlesin, et mis seal ikka – jääb seekord vahele. talveralli saabudes võttis aga ühendust sõber Allan ning pakkus lahkelt oma RAF 2203 „Kiirabi“.

Tundus põnev, kuigi selgus, et “kiirabil” olid mõned nõrgad kohad: rehvitöökojas visati nalja, et neil sai rehve balansseerides tina otsa, roolisamba juures oli põrandas selline auk, et varvastega oleks saanud lund katsuda (sattus meeletult lumerohke talv ka veel olema),jne.

Ka selgus, et hodomeeter luges kokku vaid sadasid meetreid ning pidin kaardilugejale teada andma iga kord, kui kilomeeter täis sai ja ta tõmbas kaardile kriipsukesi.

Jäime tookord ralli lõpetamisega pimeda kätte ning kehv armatuuri valgustus (pidin lisaks RAFi rooli kallal kangutamisele veel kuidagi ka taskulampi hoidma) ning muidu mitte kõige suurepärasemad tuled tegid sõidu üpris põnevaks. Külmetasime meeletult ning otsustasime, et enam rohkem pimedas lõpetada ei taha.

Järgnevad aastad olen samuti saanud laenumasinaid. Näiteks väga nobeda VAZ 06, mis osutus vägagi võidukaks. Seejärel on Allan oma kogust välja käinud vana Citroen CV6 „Pardipoja“, millele panime külma vastu põrandale ajalehed ja lakke teki, ja Ralli-Renault’, mille puhul ma ei vaevunud rehvegi vahetama, sest Tallinnas polnud kuude kaupa lund olnud.

Selgus aga, et Eesti on suur ja mujal oli seda ollust libisemiseks lademetes. Siiski oleme ellu jäänud, kuigi vahvaid ja veidi jubedamaid lugusid on igalt ürituselt meelde jäänud.

KOSTÜÜMIDRAAMA ON AU SEES

Talverallil pannakse suurt rõhku kostüümidraamale ja püütakse end riidesse panna võimalikult ajastukohaselt ja ette antud stiilile truult.

Kuueteistkümnenda talveralli peateemaks oli Nelijärve suusaradade kiituseks „Suusabaasis on tantsupidu“. Otsustasime, et päevane riietus on maratonile kohaselt 80ndate suusamütside, dresside-retuuside ning päris-suusahuviliselt laenatud maratoninumbritega üles ehitatud.

Auto katusele kinnitasime Visu suusad. Õhtul tahtsime kenad välja näha: üks sõbranna õmbles kõigile viiele tiimiliikmele koloriitsed maani spiraalseelikud ning teine värvis t-särgid hipidele omaselt kollase- ja oranžikirjuks. Ehteid on aastate jooksul päris suur mägi kogunenud, nii et nendega muret polnud.

Kuigi rõivad on väga olulised ja moodustavad seiklusest lõbusa osa, nende eest eraldi auhinda saa. Ja hea ongi – mulle meenub üks kunagine suvine vanatehnika tähesõit, kus vahvad Hiiumaa noormehed olid isegi ajastukohased käekellad kokku laenanud, rääkimata vanaisade ülikondadest.

Stiiliauhinna said hoopis mingi autotootja logoga särkides vennad… Eks sellised võistlused ongi ju subjektiivsed, ja ei tohi end lasta segada. Põhiline on fun!

TÄNAVUNE TORE (T)RALLITAMINE

Viimased kaks aastat oleme tüdrukutega rallitanud 1986. aasta Volkswagen Transporteriga. Väga tore sõiduk, ruumi avaralt, spidomeeter isegi näitab suhteliselt täpselt.

Kuna oleme aastate jooksul läinud üle elektroonilisele hodomeetrile, siis ei oskagi vinguda eriti millegi muu üle, kui et kohalt minek on vaevaline, kiirendus null ning rehvid võisid olla päris head kunagi, kui need soetati, aga see oli ammu.

Käigukast on võrreldes eelmise aastaga enam-vähem korda saanud ning ka soojendus töötab. Isegi tagumise rea uks sulas sõidu jooksul lahti: hommikul pidid tagumise istme tüdrukud läbi esimese ukse ja üle istme ronima.

Meie start anti kell 8:26 laupäeva hommikul. Kuna seekord oli ummikute vältimiseks löödud kaardid lahku nii, et üle ühe sõideti erineva legendi järgi (kaheks loe!) ning Nelijärvel legende vahetati, siis sõitsime enamiku aja uhkes üksinduses.

Võib öelda, et jäime legenditegijate töö ja vaeva, teede ja oma sõiduga väga rahule – mõned pisiapsud ja väikesed liuglemised, arvukad lükkamised minikallakutel (eriti kontrollpunkide juures, kus pidi auto seisma jääma ja minema mõistatust lahendama) tekitasid ainult lisaelevust ja andsid sooja.

Juba enne esimest ajakontrollpunkti oli selge, et sõit ajaliselt väga hästi ei õnnestu, sest libedus teeb oma töö ja üks õigest teeotsast möödasõit röövis vajalikud 4-5 minutit.

Juba õige pea ootas meid ülimalt libe kiiruskatse, kuhu otseselt kinni ei jäänud ja hange ei pannud, aga kahes kurvis keeras buss end küll täpselt nii risti nagu ise tahtis.

AUK PAAGIS JA VÕTMED LÄNNU!

Järva-Jaani vanatehnika varjupaiga ajakontrollpunktile lähenedes avastasime, et oleme 25 minutit varem kohal. Kuidas see on võimalik, arvestades meie eelmisi hilinemisi?!

Otsustasin asja uurida, sest ega kohtunikud meilt ju vägisi saa ajakontrollkaarti käest ära võtta. Ja siis tuli kõne, et koht, kus VW Transporter öösel seisis, on täis diislikütust – kohe nii oma 10 liitrit või rohkem.

Selge – paagiga on mingi jama! Lippasime kiirelt Olerexi ja võtsime igaks juhuks 15 liitrit peale. Olgu öeldud, et hästi tegime, sest hilisemad arvutused näitasid, et oleksime muidu võinud teele jääda küll.

Ajakontrollpunktis ootas meid lisakatse – pidime leidma aja peale varjupaigast üles 10 sõidukit ning nende numbrid kirja panema.

Ma ei tea isegi, kui kaua me seal tuulasime, aga kõiki asju üles ei leidnud ning mütsi, kinnaste ja jopeta hakkas isegi suusasportlastel väga jahe. Lendasime edasi.

Ühes kohas suutsime keerata valesti teiste sissesõidetud jälgede järgi ja ühes kohas hakata kontrollpunkti vastust otsima vales kohas, kuid need õppetunnid meenutasid kohe varasemaid aastaid ning me rohkem me selliseid vigu sisse ei lasknud.

Ei tea, kas maakondade teepuhastus oli tänavu ülimalt tasemel või olid korraldajad tellinud just laupäevaks kohale lumefreesid ning sahad!? Ulme, kui mitu korda süda ehmatusest hüppas, kui jälle mingi suur monstrum keset teed lund loopis ja katet klaassiledaks lihvis.

Tore küll, aga veidi libe ka ning kui üldse autode rattajälgi ees pole ja päike eredalt silma särab, siis natuke võtab hoogu maha. Tubli töö, teemeistrid!

ÕNNELIKUD ÕNNETUSED

Ilus ilm kaalus võiduhimu üle. Unustasime end nautlema ja üht üle tee silkavat rebast vaatama. See, et asulamärk nägemata jäi, jõudis kohale siis, kui vastu sõitis vilkuritega politsei. Õnneks ei pidanud ta meid kinni, viibutas vaid sõrme. Lubasin endamisi, et pean kiiruspiirangutest edaspidi kinni.

Alati see ei õnnestunud. Näiteks superkena koht on talvisel ajal Neeruti – kas olete käinud? Nagu välismaal oleks, no tõesti! Seal pidime hakkama saama sihukese õnnetusega, et tükk aega värisesime.

Avastasime äkki enda eest võistleja – toreda tuletõrjeauto, mida ühel teelõigul olime ka endale vastu kihutamas kohanud. Tõeline tegija, juht polnud just kerge jalaga. No ja vaatame – punane majakas otse ees ja kohe tekkis motivatsioon talle järele jõuda.

Ühtäkki tabab silm teeperves tütarlast titekäruga. Laseb ilusti suure auto mööda ja meie poole vaatamata astub otse teele. Kui te nüüd olete Neeruti mägedes sõitmas käinud, siis teate, kuidas seal ei ole üldse ruumi ja kui libedaga tahad õnnetust ära hoida, siis peaks vist, pea ees, mäest alla sõitma.

Õnnekombel tabas tütarlaps märgata meie plärisevat masinat, astus tagasi ja naeratas kohmetult. Eks talle, hõreasustusega harjunud inimesele, tuli üllatusena, et 10 sekundi jooksul võib kaks autot korraga teel sõita.

Vabatahtlikust päästemeeskonnast saime mööda, aga juhuste kokkulangemise tõttu blokkisime nad lisaks ka ära. Nimelt tegi auto tõusul käiku vahetades nagu ta teha armastas – loobus minuga koostööst. Vajusime keset mäge alla orgu tagasi. Poisid ootasid kannatlikult, kuni hoo uuesti üles saime.

Kõige korralikuma fopaa korraldas aga meie autojuht minu isikus, kaotades lõuna ajal ära auto võtmed. Olime just arutanud, et söömisele ja majutuse registreerimisele lõuna ajal ei tohiks üle 25 minuti kulutada, sest esimene pool päevast näitas, et libedus röövis suure osa meie ajast.

Otsisime läbi kõik võimalikud ja võimatud kohad, jõudes lõpuks selgusele, et ainus otsimata koht on söökla prügikast. Kokatädi jagas igati meie suurt muret ning kutsus meid innukalt taharuumi, andis kätte kindad ja teise prügikoti ning soovis edu.

Õnneks piisas mõne taldriku kergitamisest – võtmed tuli vaid karrikastmest puhtaks pesta. Kiirelt sõitsime kaotatud aja tasa ning edasi püsisime kenasti graafikus.

Õnn jõudis ringiga meie juurde tagasi, närvi ei jõudnud minnagi, iga asi tundus pärast sellist nalja kordades naljakam ning minu asjadel oli edaspidi eriti kõva valve peal. Täitsime oma iga-aastase eesmärgi: lõpetada päevavalguses ja terve autoga.

Talveralli 2017. Foto: Pille Russi. Vaata rohkem: http://www.rallifotod.eu/

MIKS TALVERALLI ON PAREM KUI… JA NAISED KA MUIDUGI?

Paljud on küsinud, et miks me Uunikute talverallil käime? Miks ajada end varahommikul välja, sõita kahtlases tehnilises olekus masinaga, külmetada, võib-olla eksidagi…?

Mina olen enda jaoks välja mõelnud kolm põhjust. Esiteks on lahe kord aastas midagi ainult naistega teha – mõned käivad sõbrannadega kord aastas fotostuudios, teised spaas, ent meie siis hoiame niimoodi adrekat üleval.

Teiseks on mulle nende rallidega lisandunud palju ägedaid uusi tuttavaid, kellest mitmeid näengi ainult talverallil. Ja nii kole lõbus on!

Ja kolmandaks olen ma seda tüüpi inimene, kes ei ole suurte vahemaade läbija ega sõida aastas eriti palju autoga: minu aastane kilometraaž neljarattalisel jääb sinna 3000-4000 km vahele.

Seega on talveralli suurepärane võimalus end välja elada mõnusal lumisel rajal autoga, kus pole mingeid veojõukontrolle, kruisereid ega muid piiravaid elemente. Lihtsalt sõidad ja naudid.

KORRALDAJA ELU ON…ÕUDNE!

Esimesed 15 aastat (kujutage ette – 15!) oli Uunikute talveralli korraldaja Priit Veski oma perekonnaga.

Eelmisel aastal otsustas mees, et aitab ning pani ameti maha. Siiski oli ta tänavu suureks abiks, nõuandjaks ning kohtunikuks uue korraldaja, Alvar Valendi eestvedamisel toimunud rallil.

Aastatega on lihtsalt paika loksunud nii mõnigi talverallile omane asi, millest oleks kahju lahkuda. Samas – elu muutub ning uuendustega peab kaasas käima.

Igatahes on ühe ralli korraldamise taga meeletu hulga inimeste töö, alates raja ja kiiruskatsete korraldamisest, kontrollküsimuste väljamõtlemisest, legendi tegemisest, nende kõige testimisest ning reaalsest läbiviimisest kuni organisatoorsete küsimusteni nagu kohtunike leidmine, majutus, söök, auhinnad ja õhtune meelelahutus. Õudne!

Video: Kristjan Sooper, Autoleht. Pildid: Pille Russi, Sergei Didyk, Gerli Proz

Vaata Didyki galeriid siit
Vaata Pille Russi galeriid Autolehe veebilehelt

Jaga

AVALDA ARVAMUST!