Euroopa valik – betoon, liikluskultuur või isesõitev auto?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Liikluskultuur ei ole üheselt mõõdetav ega kaalutav. Seadusega ja sootsiumis vaikimisi kokkulepitud liiklemise reeglid on piirkonniti erinevad. Ulna ja Andres on igal suvel võtnud ette automatka läbi Lääne-Euroopa ning teinud tähelepanekuid liikluskultuuri eripäradest. Nüüd küsivadki nad, kuhu viivad Euroopa teed – kas panustada betooni, teadlikkuse kasvu või hoopis uutesse tehnoloogiatesse?

Autoga reisimise eelis, võrreldes lennukiga on see, et saad osa läbitavate riikide elu-olust. Ennekõike liikluskultuurist, mis üldlevinud arusaama järgi peegeldab kohalike üldist mentaliteeti. Seekordse, 6000 kilomeetri pikkuse Lääne-Euroopa autoreisi vältel mõtisklesime perspektiividest: mis ootab meid ees mõne aasta pärast, kui sõidukite arv on eeldatavalt veelgi suurem, ja osa neist on (peaaegu) isesõitvad?

Kas teedevõrgu arendamine (ka Eestis) lahendab probleemid likluses? Ja kas autoga pikkade vahemaade taha reisimine üleüldse on varsti enam alternatiiv või tuleb hakata taluma üha karmistuvaid lennuturvalisuse reegleid?

IMG_0918

RAHULIK LIIKLUS Oleme kolmel viimasel suvel sõitnud autoga Itaaliasse läbi Saksamaa. Eelistame seda suunda läbisõidule Tšehhist ja Austriast  lootuses, saavutada sõidutundides tuntav kokkuhoid. Lisaks võib sedakaudu minnes tunda end kordades rahulikumana, kui Ida-Euroopa pisut loomastunud sõidumaneeriga liikluses – seal peavad  silmad olema igaks juhuks ka auto summutitoru ja antenni otsas.

Senini meenutame teatava põnevusega nelja aasta tagust liikluspilti Slovakkias, kus kohalike mustade Škodadega kimanud juhtide mõõduvõtt lõppes valgusfoori taga üksteisele pasunasse andmisega. Mõne aasta tagune Saksamaa oli sootuks teine ooper: piirangutevabad kiirteed, hooliv suhtumine, viisakus…

SAKSLASED, ÄRGAKE! Paraku tuleb tunnistada, et viimati nimetatu kaob jõudsal kiirusel. Kunagisi hea liikluskultuuriga, sujuvaid ja kiireid Saksamaa teid iseloomustavad täna lõputud seisakud, arusaamatu sõitmine vasakpoolsel rajal ning vaikne leppimine olukorraga.

Sakslastes on endiselt ülitugevalt sees see miski ebamäärane süütunne, mis paneb neid ka nende jaoks vääras olukorras ikka aktsepteerima ja arvestama, võtma vastu ja kohanduma, andma nurisemata võimalust kõigile. Selge. Saame aru ja austame neid. Tolerantsus ja teatav allaheitlikus on sakslaste olemuses.

Ja mis õigust meil turistidena ongi õpetada või halada (saage juba kord üle, Mamma Mia!!!). Sussutame siis kõik rahumeeli 70 km/h vasakpoolsel sõidurajal, pidurdame end vahepeal blokki ja siis kiirendame. Kuni süda pahaks läheb. Eks seegi ole osa reisist.

DSC_0023 (5)

SÜÜDIMATUS või TÄHELEPANEMATUS? Eriti tugevalt on pidur-gaas sõidumaneer levinud Saksamaa Šveitsiga piirnevas lõunaosas. Karlsruhest Baselisse sõit on teist aastat järjest piin ruudus.

Näiteks suundutakse möödasõidu sooritamiseks vasakusse ritta juba siis, kui eesmine auto hakkab kilomeetri kauguselt paistma. Tagasireastumisega ei kiirustata. Ja nii ongi kõige vasakpoolsem rida paksult autosid täis. Seetõttu on sagedased ilma nähtava põhjuseta kuni seismajäämiseni hädapidurdused. Tallinn-Tartu maantee tipptunnid on sellega võrreldes tõeline puhkekodu.

KIIRTEE Vanad head ajad kestavad veel Kesk-Saksamaal ja Berliini ümbruses, kus endiselt on äärmine rida jäetud kõige kiiremate jaoks. Vasakus reas ei uimerdata, ümber reastutakse kiiresti, jälgides enda taga ja ees toimuvat. Oleme sama kogemuse saanud kahel järjestikkusel aastal, seega julgeks teha järelduse, et selline käitumine on reegel. Või lihtsamalt: selline on liikluskultuur.

KIIRTEED TASULISEKS? Tuues siia võrdluse Itaaliaga, võiks väita, et lõppastmes tasuta asjad tegelikult ei tööta, Itaalias on kiirteed tasulised, ja need  toimivad suurepäraselt.  Kes kiirteel sõita ei taha, võib võtta alternatiivi tavateede näol.

Tegime Itaalias testi – liikusime Mont-Blanc’i jalamilt Vahemere äärde (u 500 km), kasutades minnes tavateed, tagasi aga mööda kiirteed tulles. Kiirteel hoidsime kokku  kahe tunni jagu aega, kuid maksime selle eest ligi poolsada eurot.

Kaks tundi võidetud aega on arusaadav ja rahas mõõdetav eelis. Otsuse saab sõitja teha sõltuvalt vajadusest ja võimalusest. Võib-olla tasuks Saksamaal siiski kaaluda kiirteede maksustamist? Ehk naaseks ka liikluskultuur?

MIKS NII ERINEV? Järele mõeldes tähendab see, et lisaks kasvavale sõidukite arvule on Euroopa tulevik ka vananev infrasüsteem, millel liiguvad erinevate arusaamadega ja maneeridega juhid. Kuskile kirjusse pilti peavad üsna pea mahtuma ka isesõitvad autod, poolautonoomsete tehnoloogiatega sõiduautod seal juba on.

Kuidas parandada sellises, suhteliselt värvikas olukorras liikluse sujuvust? Kas laiendada teedevõrku, arendada isesõitvaid autosid või harida inimesi? Liikluskultuur versus tehnikarevolutsioon? Või saavad need käia käsikäes?

kaart

ISESÕITVAD AUTOD? Vaatame lähemalt juhiabisüsteemide arengut: näiteks Volvo on sõnastanud prioriteedina abistada juhte rutiinsetes olukordades maanteedel, eriti just kiirteel. Samasugusesse strateegiasse panustavad Nissan, Ford, Toyota.

Teine osa tootjatest on eriliselt panustamas linnasõitu: nende abilised on suunatud komplitseeritud olukordade lahendamiseks, kus on koos nii jalakäijad, jalgratturid, autojuhid. Peugeot, BMW, VAG töötavad tehnoloogiatega, mis lubavad juhti abistada nii maantee- kui linnasõidul.

Ühtne standard puudub, õigusruumi küsimustega pigem pead vaevama ei hakkagi. Igaüks ajab oma asja ning see, mismoodi erinevad automargid ja juhiabisüsteemid omavahel ning nn. tavajuhtidega kokku kõlama hakkavad, on täna veel teadmata.

On võimalik, et istume “isemõtlejatega” kiirteel, kus liiklus kulgeb lõputus iseeneslikuks pidurdamise ja kiirendamise vahelduvvoolus. Sõidulust on maha maetud. Juhiabid või isesõitjad siluvad teedel nõrgimat lüli -inimlikku faktorit. Ehk peakski lähenema radikaalselt ja  isesõitvad autod keelama, kuna need vähendavad inimeste vastutusvõimet üldiselt? Liikluskultuur siinkohal jutuks ei tulegi.

MIS ME SELLEST ÕPIMEI? Meie siin Eestis oleme oma valiku infra arendamise näol teinud. Iseäranis transiidisuundadel on see argumenteeritud valik. Samas on päris selge, et oma liiklustihedusega ei jõua me niipea (ja kas üldse kunagi?) Euroopa suurriikide tasemele.

Kas siis üldse ongi vajadust Eestis oluliselt teid kiiremaks ehitada? Võib-olla tuleks osa betooni investeeritavatest vahendtest suunata inimvara parendamisse või hoopis aidata ühtlustada isesõitvate autode tehnoloogiaid? Jälle kord see liikluskultuur kui inimvarandus!

Nagu selgub, saab olukorda Eesti liikluses pidada üsna heaks. Ideaalmaailmas peaksime välistama  eelkõige joobes juhtimise võimalused. Juurima välja suhtumise “mina ja maailm”. Tore oleks pisuke osa betoonirahast anda adrenaliinilaksunäljas kiiresõitjate toetuseks ning tekitada võimalus legaalseks ringraja – ja offroadi harrastamiseks. See hoiaks ära nii mõnegi rikutud või lõppenud elu. Liikluskultuur näeks statistiliselt märksa ilusam välja.

Eestist Euroopasse automatkajana soovitaks sakslastele: olge julged ja kehtestage kiirteemaks! Seda ainult juhul, kui kiirtee on tõesti kiire ja mitte tasuline ummik.

Neile, kel plaanis Euroopasse autotrip teha, soovitame Skyscanneri valitud reisisihte – need peaksid olema 19 Euroopa kõige ilusamat teed, millel sõitmata jätmine on iga automatkaja omal riisikol valik “ah, ma tahan igavat elu”.  Ärge ikka tahtke küll, reisige ja saage seeläbi veelgi rohkem eurooplasteks!

Tekst: Ulna Kruus. Toimetas: Andres Kruus. Pildid: Ulna  Kruus

Automatkaja märkmed: Autoga Soome ja tagasi ehk sõida nagu soomlane!

Paranoia päevaraamat: sõida nagu oleksid nad kõik hullud!

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.