Teisipäev, 23. aprill 2024
Kui käes on korraga koguni kaks Rolls-Royce’i, aega terve päev ja marsruudi valikul vabad käed, on see autoajakirjanikule tõeline unistuste tööpäev. Kolm eesti ajakirjanikku just sellise võimaluse said ning korraldasid endale ühel augustipäeval Riias ja Jurmalas Rolls-Royce’i perekonna kahe mudeliga isikliku unistuste (töö)päeva.

Päikeseline ja soe ilm ahvatlesid magistraalidelt kõrvale keerama ning kaasliiklejad polnud kitsid oma poolehoidu näitama – olla populaarsuse tipul ja RR roolis – mida sa hing veel tahta oskad! Sõidame!

This slideshow requires JavaScript.

ROLLS-ROYCE – AUTOKS KEHASTUNUD RAHULOLUTUNNE

Tegelikult pole Rolls-Royce üldse auto. Või õigemini on, aga alles teises järjekorras. Auto teatavasti on iseliikuv transpordivahend. Rolls-Royce, sõltumata mudelist, on aga auto kuju võtnud rahulolutunne.

Tõsi, selle materialiseerunud rahuloluga saab ka liikuda punktist A punkti B, ent ükski inimene ei vaja Rolls-Royce’i transpordivahendina.

Rollse ostetakse hoopis teisel eesmärgil. Eesmärgi saavutamisel. Eduka äritehingu äramärkimiseks. Staatusesümboliks.

See viimane punkt tekitab aga huvitava vastuolu. Üldiselt me ju teame (või arvame teadvat), et ülikallid luksusautod on väga tagasihoidliku välimusega. Seda kinnitab ka statistika – suurem osa Rollse värvitakse mustaks. Nagu mullu ja muistegi. Lähis-Idas on kliima tõttu eelistatud valge värv, aga sedagi ei saa karjuvate toonide sekka arvata.

Aga vaadake või meie proovisõiduautosid, eriti Dawni türkiissiniseid külgi. Pole just tagasihoidlik ega konservatiivne, pigem väljakutsuv. Isegi punane või kollane või kriiskavates kontrasttoonides Rolls pole tänapäeval miski erand. Või kuidas on sellega?

Rolls-Royce’i ajaloo suurim üksiktellimus (mis praegu peaks juba täidetud olema) koosnes 30 pika teljevahega punasest Phantomist, millel istmed musta-valge-ruudulised. Autod sõidutavad ühe Macau kasiinohotelli kliente.

Ühest küljest väljendab selline värvivalik Rollsi omanike-kasutajate sõnumit muule maailmale: mind absoluutselt ei huvita, mida teie minust arvate, sest reeglid määran siin mina!

Teisalt on Rollsid vastupandamatuks peibutuseks paljudele äkkrikastele: Ida-Euroopa suurerastajatele, Hiina internetimiljonäridele, Ameerika gängstaräpparitele jne. Kaudselt toetab seda teooriat ka Rolls-Royce’i populaarsus sellistes „hea maitse bastionides“ nagu Moskva, Hongkong või Las Vegas.

Aga taas – kes oleme meie, et seda nähtust kritiseerida? Kui keegi tahab osta Rolls-Royce’i, millel on rohelised küljed ja kollane, lillade mummudega katus, peab ta selle saama. Kliendi soov on seadus (loe: maasvedelev raha tuleb üles korjata) nagu igas normaalses bisnises. See pole ju nõukaaegne söökla, kus viinereid sai ainult koos hapukapsaga, aga mitte kartulisalatiga, mille lisandiks oli ette nähtud kotlet.

This slideshow requires JavaScript.

KORDUMATU KÄSITÖÖAUTO TÄNASENI

Rollsi valik koosneb tänapäeval kahest mudeliperekonnast – suurest (Phantom) ja väikesest (Ghost/Wraith/Dawn).

Väike on muidugi suhteline mõiste, sest isegi kupeekerega Wraithi – gabariitidelt väikseima Rolls – pikkuseks antakse 5268, teljevaheks 3112 millimeetrit ja tühimassiks 2360 kilo.

Sisuline erinevus seisneb aga selles, et kui Phantomite kere valmistatakse alumiiniumisulamitest, siis väiksemad Rollsid on endiselt teraskerega. Mis selgitabki anomaaliat, et pea kõik Rollsid kaaluvad enam-vähem ühepalju, 2,5 tonni ringis.

Üks oluline asi on neil veel ühine – kered valmistatakse käsitsi, isegi keevitamisel roboteid ei pruugita. Praegu pidavat Rollsi-Royce’tehases olema üldse ainult neli robotit, mis tegelevad kere värvimisega.

Ju see arv mudelipõlvkonna vahetusega (Phantomi praeguse põlvkonna tootmine ongi lõppenud) ikkagi kasvab. „Käsitööna valminud auto“ kõlab küll uhkelt, ent moodne tehnika teeb ka paljusid teisi operatsioone inimesest paremini.

Samas, peenike triip (coachline), mis diskreetselt rõhutab Rollside vööjoont, kantakse kerele endiselt käsitsi. Sellele spetsialiseerunud meister Mark Court kulutab iga auto triibutamisele umbes kaks tundi.

AEG LIBISEB KUULDAMATULT MÖÖDA

Mugavus on Rollsides alati olnud A ja O ning selle loomine on ikka alanud mürasummutusest. Vanasti öeldi, et isegi kui mootor töötab, on Rollsi salongis kuulda ainult armatuurlauas asuva kella tiksumist. Tänapäeval on teisiti – isegi kell töötab hääletult. Ka mootorit pole kuulda.

Reisijad tunnevad end auto sisemuses nagu astronaudid kosmoselaeva maandumiskapslis, otsene side väliskeskkonnaga sama hästi kui puudub. Erinevalt astronautidest ümbritseb Rollsis viibijaid aga ülim luksus. Kõik, iga viimane kui pisidetail on valmistatud parimast võimalikust materjalist parima võimaliku kvaliteediga – selline on olnud Rolls-Royce’i deviis algusest peale.

Milline täpselt see luksus välja peab nägema, selle jätab autofirma kliendi enda otsustada. Muidugi, teatud „standardvarustuse“ komplektid on olemas, aga kui kunde ikka soovib näiteks siidpolstriga interjööri, siis tehakse seegi talle valmis.

Mis aga puutub mugavusvarustusse, siis tundub üsna mõttetu kõike seda üles lugeda. Lihtsam on tõdeda, et enam-vähem kõik on olemas (või kui polegi, siis tehakse nii, et oleks). Sellise valikuvabaduse tõttu kõiguvad ka Rollside hinnad väga suurtes piirides.

BAIERLASED HOIAVAD STIILI

Rolls-Royce’i autotehas kuulub tänapäeval BMW kontserni koosseisu. Baierlased on brittide pühapaistega ümbritsetud pärandit ülima pieteeditundega edasi arendanud ega pole andnud järele kiusatusele autosid ülemäära kaasajastada.

Väikesed Rollsid on küll 7. seeria BMWga lähisugulased ja evivad moodsaimat olemasolevat tehnikat, ent erinevalt „bemmidest“ seda ei rõhutata. Näiteks ZF-i valmistatud kaheksakäiguline automaatkast on põhimõtteliselt samasugune nagu BMW-del, ent sellel puudub käikude käsitsi vahetamise võimalus – pole vaja asju liiga keeruliseks ajada. Samuti ei saa juht ise õhkvedrustuse seadistust muuta.

Või vaatame interjööris ringi. Kliimaseade lubab jala- ja pearuumi temperatuuri eraldi timmida, ent mingit kraadides märgitud skaalat pole – heaolu käib ju tunde, mitte numbrite järgi. Keskkonsoolis ilutseb infolustisüsteemi suur ekraan, ent piisab nupulevajutusest ja „moenarrus“ kaob väärispuidust katte taha. Rooliratas on moodsate arusaamade järgi veidralt suur, aga see-eest imepeenikese võruga – taas Rollsidele igiomane eripära.

Samal ajal võib autos püsti lüüa oma isikliku wifi-võrgu ja sülearvutit kasutades kasvõi sõidu pealt globaalset bisnist ajada. Võib, aga ei pea. Ja ausalt öeldes pole Rolls-Royce selleks ikka õige koht. Rolls lausa nõuab reisijalt mõnusat lõtvust. Las kiirustavad teised, mina võin endale lubada elu rahulikult võtta – nii võiks kõlada Rolls-Royce’i omaniku moto.

This slideshow requires JavaScript.

SEKS JA LINN EHK DAWN JA GHOST

Need kaks Rolls-Royce’i, millega meie päev otsa Riia ümbruses tuuritasime, olid „väikese“ mudeliperekonna äärmused: ühelt poolt pikendatud teljevahega Ghost, teisalt aga edev türkiissinise kere ja hõbedase kapotiga kabriolett Dawn – kõigi aegade seksikaim Rolls, nagu tehas ise teatab.

Ghosti, eriti pika teljevahega mudeli korral on raske ette kujutada, et selle omanik võiks ise roolis istuda. Milleks? Rooli peab seal keerama ikka chauffeur, lips ees ja kaheksakandiline nokamüts peas. Peremees peab istuma taga, kus ta saab jalad imepehme lambavillaga kaetud põrandale välja sirutada isegi siis, kui ise juhtub olema tublisti üle kahe meetri pikk.

Juhi taga ei pruugi see õnnestuda, aga teisel pool küll – vaba esiistme võib kaugele ette sõidutada ja seljatoe alla lasta (kõike muidugi elektri jõul, nuppu vajutades), et vaateväli ettepoole piiratud poleks.

Dawn seevastu lausa nõuab, et roolis istuks omanik, olgu ta siis vanem härrasmees või noor uljas tuulepea. Pleiboisid on ju igas vanuses ja Dawn on eksimatult just auto pleiboile. Või kahele pleiboile koos kaaslastega, sest istekohti on tegelikult neli.

Neljakesi võib Dawniga kasvõi ülistiilsele ümber-Euroopa-reisile minna. Mis sest, et pakiruum kokkuklapitud katuse korral üsna kitsukeseks kahaneb. Visa Platinum mahub ju ikka rahakoti vahele ära ja mida rohkemat reisimiseks veel tarvis?

Aga kui katus peal, siis – uskuge või mitte – peab see välismüra paremini kinni kui Ghosti teraskere. Samas kahandab see Dawni seksikust tubli 50% ehk õige kasutusviis eeldab ikkagi lahtist autot. Muide, tuulemüra osas pole vahet, kas sõidukiirus juhtub siis olema 80 või 160 km/h.

Kui suurt Phantomit viib edasi traditsioonilise 6,75-liitrise mahuga V12, siis Ghosti ja Dawni puhul on töömaht sama silindrite arvu juures „vaid“ 6,6 liitrit, mis kahe turbo kaasabil annab välja 570 hj ja 780 Nm.

Vanasti Rolls traditsiooniliselt oma mootorite numbrilisi andmeid ei avaldanud, teatades vaid, et võimsus on „piisav“. See hinnang kehtib ka praegu, kuigi „sundimatu“ oleks veelgi täpsem määratlus.

Ehkki paigalt „sajani“ jõuavad nii Dawn kui ka Ghost LWB viie sekundiga, pole ometi tegu mingite sportautodega – näiteks rooli tagasiside on tänapäeva arusaamade kohaselt olematu. Nii Dawn kui ka Ghost veerevad (BMW kontserni toodangule iseloomulikult) torkekindlatel runflat-rehvidel.

Kui muidu kuulutab Rolls uhkelt, et kvaliteedi nimel järeleandmisi ei tee, siis siin lõhnab vägisi kompromissi järele. Ühest küljest on runflat muidugi väga praktiline ja võimaldab loobuda varurattast (21-tollise ratta mahutamine isegi nii suurtesse autodesse on paras pähkel). Teisalt aga on need rehvid väga jäiga külgseinaga.

Sõidumugavust see õhkvedrustuse omadusi arvestades vast oluliselt ei kahanda, kuid kohutavalt ebatasastel Läti teedel tekitasid kõvad rehvid ka kõva ja ebameeldiva kõlaga müra. Näiteks iga kord läbi augu sõitmist kostis vaikne, ent siiski selge plaksatus, nagu oleks rehv ribadeks lennanud.

Aga kui ikka esiaknast teele vadates avaneb pilgule hiigelpikk kapott ning seda kroonib Spirit of Ecstasy, pole sellistel pisiasjadel tähtsust. Rolls-Royce tuleb selliste ebamugavustega toime nagu ehtne inglise džentelmen – sundimatult.

This slideshow requires JavaScript.

*Viisakas inimene rahast ja hindadest RR puhul ei räägi. Meie käsutuses olnud RR Dawni umbkaudne hind on 340 000 eurot, Ghost maksis 250 000 eurot… umbes.

Loe Dawni kohta lähemalt siit
Vaata Ghosti kohta infot siit
Eestis tuleks auto tellimise soovi korral pöörduda United Motorsi poole

Tekst: Toomas Vabamäe, fotod: Ylle Rajasaar, Toomas Vabamäe

KOMMENTEERI SIIN