Nädala paar: väike maastikusuutlik kabriolett

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kabriolett (prantsuskeelsest sõnast cabriolet, inglise keeles convertible, cabriolet või spyder/spider) on sõiduauto keretüüp, mille katus on alla lastav ja mis on enamasti kahe uksega. Tavaliselt on tegu pehmest materjalist, reeglina presendist katusega, mis auto tagaossa kokku volditakse.

Eemaldatava kõvakatusega autosid kutsutakse inglisepäraselt hardtop, ehkki Transpordiameti hingekirjas on need autod lihtsalt lahtiste sõiduautodena. Samas on väikese Suzuki nimetamine ka maasturiks või kõikjalsõitjaks igati paslik.

Kui rääkida väikesest lahtisest autost, tuleb silme ette tõenäoliselt kas mõni Peugeot või Volkswagen, ent ka Renault, Opel ja BMW on valmistanud mitmeid lahtisi sõiduautosid. Hästi otsides leiab neid peaaegu iga suurema tootja mudelivalikust, ühiseks nimetajaks on aga reeglina see, et nendega teelt maha keerata pole eriti mõistlik. Meie paar aga rataste all olevast eriti ei hooli.

Kõrge, kerge, kitsas ja väga võimekas Suzuki Jimny

Suzuki Jimny on auto, mida on praktiliselt ühesugusena toodetud pool sajandit, kui selle eelkäija LJ10 mudelirea osaks lugeda. Kuna defitsiidi tingimustes praegu toodetava neljanda põlvkonna mudeli saadavusega on olnud suuri probleeme, sõidavad ringi peamiselt eelmise põlve omad.

Juba Jimny kerekuju reedab, et maanteel on tegu üsna ebamugava liikuriga. Vaid pisut üle 3,6 meetri pikkune autoke on 10 cm oma laiusest kõrgem, mis tähendab närvilist juhitavust, kuid ka kõrget kütusekulu – meil müüdud Jimnyd olid 1,3-liitrise 63 kW vabalthingava mootoriga, mis kõrge auto edasiliigutamiseks ka täiesti legaalsetel kiirustel peab kõvasti vaeva nägema ja ohtralt bensiini tarvitama. Mujal Euroopas pakuti kapoti alla ka diiselmootorit.

Maastikul on aga lood teised. Vaid 1160-kilogrammine tühimass koos kompaktsete mõõtmete, aeglustiga nelikveo ning jäikade sildadega võimaldab liikuda väga kaugele ka sõna otseses mõttes kitsastes oludes. Lisame siia juurde lühikesed ülendid ees ja taga ja saamegi ägeda hobi- või tööauto looduses liikujale. Tõsi, soovitavalt ei peaks sinna väga pikk maa sõita olema.

Jimny peab üldiselt hästi vastu ning pruugitud auto otsija kurvastuseks ka hoiab hinda. Suurimaks probleemiks tulenevalt autode vanusest ja sihtotstarbelisest kasutusest on rooste, kuid lohaka peremehe käes võivad arusaadavalt üles öelda ka veermiku ja nelikveosüsteemi komponendid. Varuosade saadavus on aga hea ning B-kategooria omad ka üsna soodsad. Ostueelne kontroll põhja alt on tungivalt soovitatav.

Müügiks pakutav eksemplar on toodud 8-aastasena Saksamaalt ning vaatamata (või just tänu?) uhketele kängururaudadele ja astmelaudadele näeb üsna sile välja. Ka on autos konditsioneer (kui hetkel pole võimalust katust eemaldada) ja aknad liiguvad üles-alla elektri jõul. Sellegipoolest ei tee paha üllatuste vältimiseks auto seisundit ka altpoolt kontrollida.

Loo kirjutamise hetkel oli auto24.ee portaalis müügil 7 Jimnyt ning auto eest küsitav 7000 eurot liigitab selle kahtlemata kallimase otsa. Kuid kabriolette rohkem ei pakuta ning hobiauto jaoks on see väärtus omaette.
Kasutu fakt – Jimnyt on müüdud (küll mitte meil) ka Suzuki Jimny Wide ja Suzuki Jimny Sierra nimede all, kusjuures Ford Sierraga puudub igasugune ühisosa ning Wide (inglise keeles lai) kõlab kitsa auto kohta tõeliselt irooniliselt.

Punane, ümarate vormidega… ja aeglustiga Suzuki Vitara X-90

Sajandivahetuse paiku endale meil „mendi villise“ nime saanud Suzuki Vitarast tehti tunduvalt rohkem kereversioone, kui vabariigi algusaastatel politsei käsutusse anti. Lisaks levinud kolmeukselisele toodeti palju ka viieukselist luukpära, kuid üsna väikeses mahus kaheukselist lahtist versiooni X-90, mis oma ümarate kerevormide poolest erines tuntavalt toonase tava-Vitara kandilisest kujustusest.

Müügiks pakutav on Phillipe Cousteaux Edition erimudel, mil kapoti all Vitarale tüüpiline 1,6-liitrine mootor kõige kangemas ehk 71 kW seades. Kuna tegu on üsna hilise mudeliga (1997), on juba olemas on ka elementaarne turvavarustus. Võrreldes Jimnyga on ka sõiduomadused paremad, kuid loomulikult pole võrreldavad täna müüdava Vitara omadega.

Kui Jimny rõhutab oma maastikusuutlikkust juba välimuses, siis see Vitara on samuti lisaks nelikveole varustatud ka aeglustiga ehk tegu on punase nunnuka kohta väga hea läbivusega sõidukiga. Kui mõnel X-90 oli automaatkäigukast paaris tagaveoga, siis antud mudel on klassikaline käsikasti ja Suzukile omase nelikveoga.

Vitara suurim probleem on samuti rooste, mistõttu aastaid soola näinud autosid liikluses enam ei kohta. Müüdav sõiduk on toodud aga Šveitsist, kus soola tänavatel ei pruugita ning seetõttu autod sellest murest priid. Kuid arvestades ligi veerandsajandi pikkust elu, ei tee paha siiski autokere hoolikalt üle vaadata.

Loo kirjutamise ajal oli auto24.ee portaalis müügis vaid 4 Suzuki Vitarat, ülejäänud kolm olid hetkel toodetava mudeli esindajad, Grand Vitarasid (mil Vitaraga ühist vaid pool nime) aga tervelt 15. Nii ei saagi võrrelda unikaalse auto väärtust teistega, vaid leppida teadmisega, et kui küsitava 4900 euro eest see endale omaniku leiab, siis ongi tegu tasakaalupunktiga.

Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Fotod: omanikud

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.