Nädala paar – uhked autod, mis ununesid kiirelt

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Seekordsesse paari valisime autod, mille eluiga jäi teenimatult lühikeseks. Need olid ajastu ja Euroopa turu arusaamade kohaselt luukpärakerega, samas sisaldades kuhjaga luksust ja parimaid tehnilisi lahedusi, mida sel ajal suudeti välja mõelda ning autosse paigaldada.

Ainus probleem oli tarbija, kes ei tahtnud kuidagi aru saada, et kallimas hinnaklassis pole mugavaks kulgemiseks sugugi vaja sedaankeret ning džentelmen ei tassigi kogu elamist kaasas – aga olemasolev peab olema kergelt kättesaadav.

Opel Signum

Opel Signum

Opel Signum ei ole oma olemuselt midagi muud kui luukpärakerega kolmanda põlvkonna Vectra. See juhtus ajal, kui nimed Rekord, Senator ja isegi Omega olid muutunud ajalooks ning Vectra, endine Nissan Primera vihane konkurent, kujutaski endast Opeli mudelirivi tippu.

Lisaks Vectrale jagas Signum mõistagi platvormi ka Saab 9-3 ja ka Fiat Cromaga, olles pikendatud teljevahe saanud otse Vectra universaalilt. See tähendas aga nullindate kohta hiiglaslikku jalaruumi (autot loeti D-segmenti ehk juba üsna suurte hulka kuuluvaks) ning boonusena oli kasutusel tagaistmete edasi-tagasi liigutamise (13 cm) ja ükshaaval kokku klappimise võimalus, mida Opel kutsus nimega Flexspace. Kontseptsiooni eesmärk oli pakkuda mahtuniversaali ruumikust koos sedaani mugavusega.

Ka mootorivalik oli lai, langedes mõistagi kokku Vectra omaga alates 1,8-liitrisest ottomootorist ja lõpetades 184 hj arendava kolmeliitrise turbodiisliga, kuid levinuimaks osutus loomulikult 1,9-liitrine õlipõletaja. Ilmselt on liigne lisada, et Signumit koostati sealsamas kus Vectrat – Rüsselsheimis. Mudeli vaid viieaastane ajalugu sai otsa 2008. aastal, kui Vectra asendus Insigniaga ning Signum endale ametlikku järglast ei saanudki.

Lisaks tavapäratule välimusele oli tegu ka sisult vastuolulise mudeliga. Kui Opel tunnistati 2006. aastal parimaks saksa autobrändiks ning Signum üldse kõigist saksa autodest parimaks, siis hiljem leidis ajakiri Auto Bild, et 2011. aasta probleemseimaks sõidukiks on 2,2-liitrise bensiinimootoriga varustatud Opel Signum, mida ähvardab mootoriketi purunemine. Siit ilmne vihje – pruugitud Signumit otsides tasub seda mootorit vältida.

Loo kirjutamise hetkel oli auto24.ee keskkonnas saadaval vaid 6 Opel Signumit ning arusaaadavalt neid juurde enam ei toodeta.

Renault Vel Satis

Renault Vel Satis

Meie loo teisel peategelasel läks pisut paremini, püsides vooluliinil tervelt kaheksa aastat Signumi viie vastu. Esimene Vel Satis nägi ilmavalgust 2001. aastal ning tootmine sai otsa alles kümnendi lõpus. Seejärel jäi tunduvalt konservatiivsem Renault Latitude jätkama luksusmudeli saatust peamiselt Aasia ja Aafrika turgudel ning Euroopasse jõudmata.

Auto positsioneeriti lausa E-segmenti ja oli mõeldud asendama mudelit Safrane, nimi Vel Satis kombineeriti ingliskeelsetest sõnadest Velocity ja Satisfaction (kiirus ja rahulolu). Disaini hinnati ülimalt prantsusepäraseks (erineva tõlgendamise võimalusega), kuid vaieldamatult oli tegu tehnoloogiliselt tipus oleva väga ruumika sõidukiga. Tipptaset kinnitab fakt, et erinevalt Opelist sobis sellega kulgeda ka väljavalituil – tegu oli nii Prantsusmaa presidendi ametiautoga kui ka Raivo E. Tamme kunagise sõiduvahendiga.

Kasutajad kiidavad auto ülimat mugavust, mis tähendab äärmuslikku vaikust, pehmeid istmeid ja märkamatult toimetavat käigukasti, kuid hoiatavad kolmeliitrise diiselmootori ja keeruka tagasilla probleemide eest. (Ebaedu aga) määras disain – kuigi hinnad Saksamaal jäid vahemikku 36 500-51 000 eurot ja olid seega teistest kõrgema keskklassi konkurentide soodsamad, ei suutnud tarbijad tavapärasest oluliselt erinevat disaini omaks võtta ja nii leidsid endale omaniku ühtekokku vaid 62 202 eksemplari. Järjekordne disaini- ja tehnoloogiasaavutus pidi keskpärasusele alla vanduma.

Loo kirjutamise hetkel oli auto24.ee keskkonnas müügil ainult 3 Vel Satist, millest üks keeldub käivitumast ja tahab ilmselt tõsisemat remonti, seega valik pole just üleliia lai.

Renault Vel Satis Initiale Paris 3.5

Kuna valik pole just lai, jäi sõelale see 3,5-liitrise bensiinimootoriga varustatud võimsaim, kuid arusaadavalt ka januseim Vel Satis. Hobiauto ideoloogiaga sobib see mudel suurepäraselt, olles mudelirivi võimsaim versioon, üksnes youngtimeri staatust tuleb veel 2005. aasta auto puhul pisut oodata.

Samas kirjutab müüja, et autol on kõik lisad, mida tellida sai, nii võib eeldada lausa tänapäevast mugavusvarustust (jättes muidugi välja Android Auto). Hele nahksisu ja navigatsioonisüsteem peaksid andma piisavalt tänapäevase tunnetuse, kui jätta kõrvale kütusekulu – aga sellist autot ei ostetagi igapäevaseks töölkäimiseks.

Opel Signum 3.0 130kW

Näovärskenduse-eelne Signum aastast 2003 ootab ostjaid Viljandis ning on 1490-eurose hinnaga alternatiividega võrreldes üsnagi soodne. Diiselmootor tähendab ühtlasi ka madalat kütusekulu, kuid ka auto läbisõit on suur ning müüja palub väga ühemõtteliselt uue auto ostjatel mitte tülitada.

Projektiauto toorikuks või mõnes küsimuses teisi prioriteete omavale on tegu aga soodsa ning ruumika ja mugava sõidukiga, mis kannab endas mälestust neist aegadest, mil autotootjad julgesid veel kasvõi kehvavõitu müüginumbrite hinnaga vastuvoolu ujuda. Ja seegi on juba väärtus omaette!

Fotod: Opel, Renault, omanikud, auto24.ee

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.