Reede, 29. märts 2024
Ridaviis on mitmes mõttes üks huvitav – ja nüüdseks üpris vähelevinud – mootor. Mida meil Eestis sellise ajamiga masinatest müügilt leiab?

Ridaviie kasutamise põhjuseks on kompaktsus ja jõudlus – vaid pisut suuremast “paketist” kui ridaneli saab kätte ridakuuega sarnase jõudluse. Vähem jõudu läheb kaotsi ka hõõrdetakistuse nahka.

Samas on ka miinuseid – peamiselt tasakaal. Kuigi ridaviis on madalamatel koormustel ja kiirustel isegi sujuvama käiguga kui ridaneli (töötaktide vahele jääb lühem aeg), kasvab vibratsioon kiiruse ja pööretega.

Samas on paaritu arvu silindritega tulemuseks ka väga isikupärane mootorinoot – asümmeetria loob huvitavaid hääli; kuulake või Euroopa ja USA Subarute asümmeetriliste pikkustega kollektorist tulenevat kuulsat “subarumüdinat”. Siin klikkides kuuleb valikut ridaviisi, siinkõneleja Subaru müdin on aga kuulatav meie podcasti “Istmesoojendus” avakõllis.

Kuigi esimene masstootmisse jõudnud ridaviis, siiani üheks maailma vastupidavaimaks mootoriks peetav OM617 (1974) on hoopis diisel ja leidis tee MB 300D kapoti alla, on vast tuntuimad ridaviiepatrioodid Volvo ja Audi. 1976 sai ridaviie Audi 100, käredamad Audid kasutavad ridaviit senini. Aastast 1991 on aga Volvo oma “kodutehases” Skövdes tootnud nii enda kui Fordide pardal kasutatavaid modulaarseid ridaviisi.

Sel korral vaatasime välja just eelnimetet “patriootide” toodangu, mis heas korras ning mille võib endale soetada juba vähem kui 3000€ eest.

Esimene masin – kahe senise omanikuga “sigar”

Esimene kajastatav ridaviis on 1988. aasta Audi 100. Masina ajalugu paistab vägagi puhas – Eestis registreeritud 1996, kümme aastat hiljem omanikuvahetus ning nüüd on auto jälle liikvel. Tõsi, masin seisis vahepeal seitse aastat, kuid on saanud korraliku hoolduse ja omaniku sõnul nurrub iga sõidu järel aina paremini.

Kapoti all on 100 kW 2,3-liitrine vabalthingav tähisega NG, käigud vahetuvad käsitsi, veavad vaid esirattad. Märkimist väärivad toimiv elektriline katuseluuk ning tagumise akna ruloo.

Ülevaatuselt on masin täpselt nädal tagasi puhtalt läbi saanud. 2013 oli muresid rooste ja heitgaasidega, kuid need mured on nüüdseks likvideeritud ning omaniku sõnul on kere seisukord vanuse kohta väga hea.

Kaasa tulevad nii piltidel nähtavad veljed (5 tk!) kui ka velgedel suverehvid. Mainitud hoolduse käigus vahetati “mahlad”, genekarihm, esimesed piduritorud ning käidi üle kõik pidurid.

Audientusiasti jaoks aga on vast ainsaks puudujäägiks veojõu puudumine tagumises otsas. Muus osas paistab ideaalne hobiauto, millega saab ühtviisi nii sõitu kui nokitsemist nautida.

Teine masin – pisut jõulisem Volvo 850 T-5

Teine ridaviis pärineb Volvo repertuaarist – sündinud aastal 1994, edasi kaabivad jällegi vaid esimesed rattad ning käigud tuleb samuti ise läbi sõuda. Sel korral aga on 2,3 liitrist võimsust saadud 166 kW jagu – turbo puhub Audiga võrreldes pisut juurde.

Omanik on teinud meeletu nimekirja töid ning vähemalt küsitava hinna jagu värskeid osi sisse ladunud – see on nähtav kuulutusel klikkides. Müügi põhjus on proosaline, nagu hobiautoinimestel tihti ikka – otsas jõud, otsas jaks ja tahaks midagi uut.

Tehnika ja kere on heas seisukorras, tegemist tahaks omaniku sõnul tagaluugi äär. Ideaalis sooviks vahetust ka esiklaas ning korrastamist raadio juhtmed, kui see uuele omanikule oluline. Ka istmed ei lähe ilma neil istumata soojaks.

Omanik ütleb oma auto kohta, et nokkimist leiaks alati – liiga retro, liiga “Rootsi”, liiga pehme vedrustus… Aga kohe, kui sõitma saad, turbo tuurid üles võtab ja mootori omanäolist häält kuuled, ununeb see. Kütusekulu – ei huvita! Omaniku eelmine ratsu oli 4,2-liitrise V8-ga Audi, Volvo pidavat selle kõrval olema janune kui elektriauto.

Varuosi saab kilohinnaga ning kui midagi vahetatud, võib 20 aastat mureta olla – nii auto kui osad on loodud kestma. Ja tehtud tööde nimekirja põhjal tundub, et pääääris mitmes “osakonnas” saab tõesti pärast auto ostmist loorberitele puhkama jääda. Tõeline lendav telliskivi!

Lahtiütlus: käesolev artikkel on informatiivse eesmärgiga ning ei ole mõeldud soovitusena mainitud autosid osta, müüa ega vahetada. Accelerista.com ei vastuta käesolevas artiklis sisalduva teabe põhjal tehtud otsuste eest.

Fotod: omanikud

blank

Erialalt filmiprodutsent, hingelt autoentusiast. Lõpetanud rahvusvahelise magistriprogrammi filmitootmise erialal, kuid kiired ja vihased autod on kireks sünnist saati. Juhib Acceleristat alates 2020. aastast, tegeleb hobiautodega ja teeb võimalusel ka mõne kiirema ringi või mitu.

KOMMENTEERI SIIN