Maanteeameti andmetel on 2019. aasta jaanuaris registris arvel 6199 hübriidajamiga autot, sealhulgas ligikaudu pool tuhat pistikhübriidi. Plug-in’i akust piisab, et linnasõidud ainult elektri jõul teha. Siit ka küsimus: kas pistikhübriid tohib sõita bussirajal juhul kui töötab ainult elektriajam?
Eesti teedel sõidab üle 6000 hübriidajamiga sõiduauto, neist pistikhübriide tõenäoliselt viiesaaja ringis – päris täpset arvu Maanteeameti registrist eraldi välja võtta ei saa. Kasvutendents on selgelt näha, aastaga on juurde tulnud umbes poolteist tuhat hübriidamiga autot.
Pistikhübriid on Eestis muutumas populaarseks tänu võimalusele, läbida linnas osa teekonnast elektri jõul ning saavutada korralik kütuse- ja keskkonnasääst. Järjest rohkem on ka mudelivalikut, seda nii tava- kui luksusautode seas.
Kõige populaarsemad on muidugi Toyota plug-in’id, noobelmarkidest läheb müük hästi Porschel ja Volvol. Mõlemal on tulnud paari viimase aastaga valikusse mitu kaksikajamiga mudelit, mis lisaks keskkonnasäästule pakuvad ka võimsa sõiduelamuse.
Moodsad pistikhübriidid suudavad ühe laadimisega läbida üksnes elektri jõul 50 ja rohkem kilomeetrit. Meie pikk eksperiment Toyota Prius Plug-in’iga tõestas, et oskusliku kasutamisega on võimalik linnas sõita üksnes elektriga ehk kasutada juhtmest laetavat kaksikajamiga autot nagu elektriautot.
Siit loogiline küsimus: kui pistikhübriid on nagu elektriauto, kas sellega võib siis – juhul kui töötab üksnes elektrimootor – kasutada ka elektriautodele ette nähtud soodustusi, nagu näiteks bussirajal sõitmine?
Mitu lugejat on seda meilt küsinud ning oleme küsimuse edastanud ka kohalikule omavalitsusele ehk Tallinna linnale, ent ootame sealt vastust siiani. Et asi piinlikult venima ei jääks, võtsid Martin P. Rinne ja Uku Tampere seadused ette ja püüdsid asjasse selgust tuua.
SEGADUS MÕISTETEGA
Martin P. Rinne avastas, et segadus algab sealt, kus räägitakse täiselektrilistest autodest: “Tuleb välja, et see ei ole sama mis elektriauto. Sõltuvalt sellest, mis seadus või määrus otsijale enne näppu jääb, tõlgendus ka kujuneb.”
Mõisted on defineeritud 2011. aastal ELMO toetusprogrammi eel vastu võetud “Rohelise investeerimisskeemi “Elektriautode toetus” kasutamise tingimus ja kord” määruses.
Sealt selgub, et ka pistikhübriid on seaduse mõistes elektriauto. Pistikhübriidile pakuti kuni 2014. aastani ostutuge sarnaselt elektriautoga.
Aga Liiklusseaduses ja mõnevõrra värskema mõjuga määruses “Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele” elektriautod eraldi välja toodud ei ole.
LS § 37 (2) ja eelnimetatud määruse § 25 (42-1), § 15 (40-1) ja § 32 (12) räägivad sellisest sõidukist nagu “täiselektrilise veoajamiga elektrisõiduk”. Sinna alla lähevad kõik sõidukid, millel Maanteeameti registris on mootori tüübiks märgitud “elekter”.
Tänaval liiklemist reguleerib liiklusseadus, kus on öeldud, et “lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule võib ühissõidukirajal sõita eritalituse sõidukiga, kui täidetakse tööülesandeid, täiselektrilise veoajamiga elektrisõidukiga ning muu sõidukiga, kui seda lubab asjakohane liikluskorraldusvahend.”
VAIELDA SAAB, AGA SEL POLE MÕTET
Uku Tampere, hariduselt jurist, on Liiklusseadusega hästi kursis. Ta on seisukohal, et Liiklusseadusest on võimalik välja lugeda, et muude kui täiselektriliste sõidukitega bussirajal sõita ei tohi.
“Kasutatakse sõnastust “täislelektriline” ja “elektrisõiduk”, mis teises kohas on defineeritud läbi selle, et puudub sisepõlemismootor,” kirjutab ta vastuseks.
“Segadus on aga sellest, et Liiklusseadus ise elektriauto liike ei defineeri, definitsioon on kaudne. Seega teoreetiliselt on definitsioonide puudulikkusest tulenev vaidluskoht justkui olemas, sest muuhulgas on Liiklusseaduses kasutatud sõna “veoajam”.
Ehk siis me peame vaidlema kolme komponendi üle: “täiselektriline”, “elektrisõiduk” ja “veoajam”. Eristamise kriteerium on see, et täiselektriline on sõiduk, millel puudub sisepõlemismootor. Pistikhübriid bussirajal sõitmiseks ei sobi, sest sellel on sisepõlemismootor.
Plug-in’iga tohiks bussirajal sõita juhul kui Liiklusseadus räägiks ainult veoajamist. Täiselektriline veoajam tähendaks seda, et hübriid, mis tol hetkel liigub ainult elektri jõul, tohib sõita bussirajal.
Aga selles üldiselt kohmakas formuleeringus on ikkagi sees ka sõna elektrisõiduk, st jutt on täiselektrilisest elektrisõidukist ja sõna “veoajam” on selles lauses teisejärguline.
Võib arvata, et seadust luues taheti õigus sõita bussirajal laiendada ka pistikhübriididele, sest iseenesest üleliigne sõna “veoajam” viitab justkui erandile või selle loomise soovile. Aga ilmselt jäi asjatundlikkusest puudu ja kokku sai selline segadus nagu see on – elektriajamiga elektriauto.
Kui kohtusse minna vaidlema, siis korraliku definitsiooni puudumise tõttu võiks saada õiguse tagasiulatuvalt, aga siis täpsustab kohtuotsus mõisteid ja kohendatakse seadust.
“Minu hinnangul ei vääri mäng nii mitut küünalt, et otsida välja seaduseelnõu seletuskiri, kust võiks saada veel paremini selgust. Pistikhübriid ei ole elektriauto ning sellega ei peaks bussiradadel sõitma.
Sest isegi kui keegi tõesti viitsiks hakata vaidlema, peaks ta olema suuteline tõestama, et sõitis bussirajal ainult elektriga,” võtab Tampere teema kokku.
Kaanepilt: Ylle Tampere
