Kuidas osta hobiautot (esimesed soovitused algajalt algajale isiklike kogemuste põhjal)

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Hobiauto on 2020. aasta, koroonaaasta märksõna, kirjutab Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper 23. septembri juhtkirjas ning tuleb tunnistada, et tal on tuline õigus. Hobiautod jõudsid tänavu ka mitme accelerista.com autori isiklikku garaaži ning muuhulgas seetõttu ei saa me sellest teemast enam mööda vaadata.

Samas tundub hobiautondus kui trend alles algavat ning seetõttu jagamegi praktilisi kogemusi, kuidas alustada. Loomulikult pole tegu detailse juhisega (sel puhul ei piisaks raamatustki), vaid pigem tähelepanu juhtimisega üksikutele olulistele momentidele, mis võivad hiljem hobiautoga koosveedetud aja kvaliteeti oluliselt mõjutada.

Varu aega ja raha!

Esimene soovitus, mille võib leida igast veebiotsingust, on varuda aega ja raha. Ükspuha kui osavate kätega sa poleks ja kui väga Sulle nokitseda ei meeldiks, iga auto puhul on alati asju, mida ise teha ei saa ning mida erilisem auto, seda rohkem.

Varuosi garaaži all ei tooda ning tuleb silmas pidada, et varuosade maksumus võib sõltuvalt autost kõikuda väga laiades piirides. Nii näiteks on Volvo 960 ja 940 esmapilgul väga sarnased autod, kuid sarnaseid osi on neil vähem kui erinevaid, mis kajastub paraku ka kilomeetrihinnas. Õnneks ei keri keskmine hobiauto neid kilomeetreid kuigi palju ette.

Lõputult remontida ei jaksa keegi

Iga autosõbra jaoks on väga kurb leida müügikuulutus, kus eelmine omanik tunnistab ausalt, et tal sai auto putitamisel jaks otsa ning soovib anda teatepulga edasi järgmisele. Paraku on kurb reaalsus selline, et mida pikem on eelnevalt teostatud tööde loetelu, seda pikemaks kujuneb see ilmselt ka uue omaniku käes.

Suure tõenäosusega on olnud tegu kas täiesti käest lastud masinaga või omaniku poolt teistsuguseks ümber ehitatuga (kiibituuning ja madaldusvedrud on veel kõige süütumad asjad), millega on püütud anda autole kordumatu välimus/olemus. Paraku on see väga aja- ja rahamahukas ning järgmine ostja ei pruugi eelmise omaniku suurepäraseid ideid kuigi hästi jagada.

Äärmiselt ettevaatlik tuleb olla vigade suhtes, mille kohta omanik väidab, et nende likvideerimine on väga lihtne ja odav. Kui müügikuulutuses on kirjas, et „lihtne viga, remont maksab 100 eurot“, siis on ainumõistlik lasta müüjal see viga siis saja euro eest korda teha või minema jalutada.

Kui aga kuulutuses on öeldud, et „elektrisüsteem jupsib kaks korda aastas, aga annad elektrikule kümpa ja sõidab jälle“, siis tõenäoliselt jääb uus omanik elektrikut külastama oluliselt sagedamini ning maksma suurusjärke suuremaid summasid.

Hobiauto pole reeglina investeering

Hobiautot ei tasu võtta investeeringuna klassikalises mõttes vaatamata müüja jutule, et tegu on haruldase autoga, mille hind edaspidi saab ainult tõusta. Pigem saab seda võrrelda veinide kollektsioneerimisega, mille puhul lisaks ideaalsetele hoiustamistingimustele on vaja ka õnne ning suurepärast turu tundmist ning -tunnetust.

Enamikul meist seda pole, kuid ometi ei takista see head veini nautimast. Täpselt sama kehtib ka hobiautode kohta, mille puhul enamikul juhtudest pole kunagi lootust investeeritud summasid tagasi saada – ja see ei tohigi olla eesmärk!

Hoopis mõistlikum on seda vaadelda investeeringuna näiteks oma vaimsesse tervisesse, sest meeldiva hobiga tegelemine mõjub alati hästi, seda isegi juhul, kui see peaks pisut kulukaks osutuma. Auto väärtust aga on soovitav võrrelda vanaraua omaga, see välistab ebameeldivad üllatused tulevikus.

Tänavale või ringrajale?

Kuigi hobiauto peamine kasutusala on olla ajaviitevahend, tuleb ometi mõelda, kus ja milleks on seda plaanis kasutada. Kas on tema tulevik peamiselt ringrajal (tänavakõlblikkus on sel juhul boonus) või on pigem tegu pere tagavaraautoga, millega igapäevaliikuri hoolduses olemise ajal on võimalik ka ämma linna sõidutada. Mõistagi on nende kahe vahel ka lugematu hulk vahevariante. See hakkab otseselt määrama ka seda, kuhu uus pereliige elama pannakse.

MR2 Spyder ja Fiesta ST

Kes ehitab rajaautot, kes taastab südamelähedast autot originaalseisukorda…

Oma garaaž või teenusepakkuja?

Kui peresse lisandub uus liige, siis loomulikult mõeldakse esimese asjana sellele, kuhu ta elama panna; lähenemine hobiautole ei saa olla teistsugune. Kui tegu on tänavakõlbliku liikuriga, siis võib ta paikneda kasvõi maja ees tänaval, kuid varem või hiljem selgub vajadus pisut korralikuma hoiustamiskoha järele.

Kel palju maad käes, selle jaoks pole see probleem nii terav, kuid ülejäänuil tuleb tõsiselt mõelda, kuhu (eriti talveks) auto jätta. Lihtsaim, kuid kulukaim variant on osta garaaž, ent õnneks on koos hobiautode buumiga hakanud turule tekkima ka nende hoiustamise teenust pakkuvad ettevõtjad. See on variant, mida tasub tõsiselt kaaluda.

Tähtsaim on leida korralik toorik

Hea hobiauto puhul kõige olulisem on ikkagi leida korralik toorik (kuidas, see on eraldi loo teema). Hobiauto tähendab lõputut putitamist niikuinii, kuid heas seisus kere ning mootor on kõige alus, vastasel juhul kerivad auto taastamise kulud kiiresti kättesaamatusse kõrgusse, mille tulemuseks on väsinud ja pettunud autoomanik. Ning seda me ju ei tahaks!

Loo lõpetuseks aga hoopis üks tsitaat Konrad Lorenzi raamatust „Inimene leiab sõbra“ *, kus ta peatükis „Koera valimine“ kirjutab: „Ükskõik milline koer on ikka parem kui ei midagi, ja isegi kui algaja koerapidaja eksib kõigi siin toodud reeglite vastu, valmistab koer talle ikka palju rõõmu.“ Täpselt sama kehtib ka hobiauto kohta.

*  Inimene leiab sõbra, Tallinn, „Valgus“ 1975

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.