Vähem plära, pikem samm ehk räägime autondusest ilusas eesti keeles!6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tõlkija ja toimetaja Heido Ots astub sisse Eesti autoajakirjanduse mugavustsooni ja ütleb otse välja, et asjad ei ole korras: rämedad tõlkevead, mõttetud mugandused, pealiskaudsed teadmised, mida varjatakse võõrsõnalise pläraga – see on tänane reaalsus.

Kui tahta, saab palju paremini ja ilusas eesti keeles asju ümber öelda. Artikkel pakub värskendavat lugemist igaühele, keda autondus köidab, ja ka kõigile neile, kellele ilus emakeel armas.

Autonduse oskuskeele, lühemalt, autokeele arendamisel on ikka püütud kinni pidada eesti oskuskeelearenduse peamisest põhimõttest – oskussõna vastaku võimalikult täpselt mõistele, mida ta tähistab, ja olgu lühike. (Tiiu Erelt ütleb oma Terminõpetuses selle kohta nii: „Ideaal on õigesti orienteeriv ent lühike termin“).

Lugeja võib küsida, et mis suur tarkus see siis nüüd oli? Tegelikult on siin vähemalt kaks olulist asja, mille üle tasuks järele mõelda igal autoasjandusest rääkijal-kirjutajal, ja mis tegelikus oskuskeeletöös nii lihtsad polegi.

Esimene keerukus on see, et oskussõna peab olema mõiste tabav tähis, mitte selle määratlus või olemuse ümberjutustus.

Pikk pajatamine on muidugi alati lihtsam ja kergem kui lühike ja tabav ütlemine (vrd nt veojõukontrollisüsteem – kaapeväldik).

Kui püüame olla kavalad kui porikärbsed – et teeme pikast pajatusest pärast tähtlühendi (nt VJKS), siis on see sohk: sai küll lühike, aga ei kvalifitseeru terminiks.

Sest ei kõnele (ei ütle midagi mõiste sisu kohta). Või täpsemalt – kõneleb vaid sellesama pika pajatuse kaudu, mida pidi asendama.

NEED (K)(L)OHUTAVAD TÄHELÜHENDID JA JUPPHAAVAL EESTINDAMISED

Ja kõneleb hoopis vähe, kui pajatus oli võõrkeelne. Nii aga siinmail paraku ongi: VJKS-i ju pole, on vaid TCS, TRC ja ASR.

(Samalaadseid tummi kolmikuid on veel palju – ESP ja FDR koos ESC ja DSC-ga, EDL ja EDS, BAS ja EBA koos EBSiga, ECU ja EDC, EBV ja EBD … jne jne – ABS-ist ehk ABV-st rääkimata.)

Mõni autoportaal üritab õpetada inimesi selles valdavalt inglise- ja saksapõhjalises abrakadabras orienteeruma, aga see on võrdlemisi lootusetu ettevõtmine.

Targem on neid eestikeelses suhtluses vältida ja kasutada seadiste kohta termineid, mitte nende häda-aseaineid. Ka elu on näidanud, et ühe ABS-i seedime ehk kuidagiviisi ära, aga suurem osa lühendiprügist jääbki prahiks.

Teiseks tuleb, kummaline küll, rääkida sellest, et isegi pikad pajatused, pärinegu nad kasvõi vahvalt välismaalt, ei taba tihtilugu mõiste tuuma. Metsa läheb asi siis, kui võõrkeelne termin tõlkimise asemel „pannakse ümber“ naiivselt jupphaaval pusides.

KONTROLLIMATU KONTROLL

Jäägem suurepärase veojõukontrollisüsteemi näite juurde. Kas sellel on siis midagi viga või? On ikka. Kõigepealt see, et control ja kontroll pole ühesuguse tähendusväljaga.

‘Kontroll’ ei tähenda ohjamist, juhtimist (mida control tehnikas eeskätt tähendab), vaid eeskätt mingile ootusele või oletusele vastavuse kindlakstegemist, ka millegi järele valvamist.

On ju selge, et see „süsteem“ ei tegele pelgalt veojõu kontrollimisega – kas seda on või pole, kas seda on palju või vähe (ja tulemuse passiivse salvestamisega või teatamisega kuhugi – inimesele või ülemaparaadile).

Ristimiseks tuleks välja selgitada, mida seadis ikkagi tegelikult teeb. Algatuseks võiks proovida natuke terasemalt tõlkida, nt veoohjeseadiseks (jõud oli ju tractionit – mitte traction force’i – tõlkides lisatud n-ö omalt poolt hirmuga, et äkki keegi mõtleb koormavedu; see hirm pole põhjendatud, jõu võib vabalt välja jätta – käsitlused on teineteisest piisavalt kaugel, vrd malmivalu ja kondivalu).

Aga ikkagi „ei lähe mitte“ ka see nimi: vedu (ja selle jõudu) ohjab ju hoopiski juht oma parema jalaga (käiguvahetusega kaasa aidates). Asi peab olema milleski muus. Ja ongi!

Kui võtame võrdluseks kõrvale Antriebsschlupfregelungi, saab lugu palju selgemaks: vedu ja selle jõudu ei kontrollita ega ohjata niisama ajaviiteks või kiiremaks-aeglasemaks sõitmiseks, sellel on teine selge eesmärk, mis tulebki tuua terminisse mõistet tähistama.

See on veolibistuse ehk kaape (Antriebsschlupfi) ärahoidmine. Kui täpne olla, siis kaapeprotsendi hoidmine piiratud vahemikus.

Kaapeväldiku parimaid muukeelseid vasteid (ja ühtlasi kinnitus, et oleme oma terminiga õigel teel) on soome [veto]luistonesto ‘veolibistuse (= kaapimise) takistamine’.

Saksa termin ütleb natuke liiga avaralt – Regelungi, ’reguleerimist’ ei pruugita mõista vaid kitsas vahemikus hoidmisena (mis on õige), vaid ka nii, et seda Antriebsschlupf’i, ‘kaapimist’, muudetakse ulatuslikult – hoidmisest keerukama etteantud programmi järgi (mis ei ole õige).

VÄHEM SÜSTEEMI!

Lisada tuleb veel, et sõna ‘süsteem’ ei tasu toppida igasse kohta, kus on kaks või rohkem asja koos. Miks?Teoreetiliselt on see ju korrektne – süsteemiteooria tunneb ka kahekomponendilisi süsteeme?

Ikkagi ei tasu liialdada, sest see venitab termini ilmaasjata pikaks, jäädes (väljaspool süsteemiteooriat) enamasti tühisõnaks.

Tähendust ju ‘süsteemil’ ilma täiendsõna[de]ta pole. Sellise tühisõna alati lühem asendaja on sobiv vahendiliide ja selgem (sageli ka lühem) asendaja – lähimat kõrgemat liiki tähistav sõna (nt seadis või abisti).

KÄSI ON ILUS EMAKEELNE SÕNA!

Vahel on raske muiet tagasi hoida, kui eesti automüüja suust tuleb manuaale kui Vändrast saelaudu – käsikäigukast on manuaal ja käsiraamat on manuaal ja …

Uhkete manuaalsele žestidega rõhutatakse oma mudelikiitust ja … ei, manuaalkähmlusega tegemist ei ole, tehing lõpeb … misasjaga? Kätlemine see ju nii kõrgel, peaaegu tohtrite tasemel toimunud pool-ladinakeelse vestluse järel, ometi olla ei saa?

Käsi ei ole ropp sõna (kuigi käsikiimlus võib sellisena tunduda). Sestap ärgem teda häbenegem ja olgem tema üle uhked, sest ta on meil oskussõnavaras mugavamalt kasutatav kui inglastel nende hand.

Et neil oskussõnamoodustusel tükati hand’i asemel roomlaste manus tuleb appi võtta, ei tohiks meil meeltesegadust põhjustada.

LÜHIKE JA TABAV, PIHTAS-PÕHJAS!

Seda, kuidas võiks mõte kulgeda uue automõiste eesti keelde ristimisel, mis kasu sealjuures saab teiste keelte ristimiskogemuste uurimisest ja missuguseid keerukusi tuleb vahel ette, kui taotleda näiliselt väga lihtsat asja – õigesti orienteerivat ent lühikest terminit, püüdsin näidata ühe teiste hulgast väljanopitud autosõna varal.

Soovin kõigile autoasjadest rääkijatele ja kirjutajatele visa nõudlikkust oskussõnade, eriti uute suhtes. Et nad võimaluse korral ületaksid esmanimetavate keelte omi, oleksid neist tabavamad ja lühemad.

*Heido Ots on legendaarne tõlkija ja keeletoimetaja, kes on andnud suure panuse eesti autoajakirjaniku värskema “piibli”, “Autonduse käsiraamatu” eestindamisse ning kelle käe all on lihvi saanud tänased siinse autoajakirjanduse ja autonduse tipud.

Otsa tööd eesti autokeele korrektsel uuendamisel jätkavad Toomas Vabamäe, Elmar Ots, Kristjan Sooper, kes kõik omakorda uustulnukaid inspireerivad oma töö kvaliteedile tähelepanu pöörama.

Soovitame lugeda Otsa artiklit keeletoimetamisest (Sirp, 2010)
Soovitame ka Otsa arvamuslugu poliitkorrektse keeleuuendamise teemal (Postimees, 2012)

ACCELERISTA KOMM Ei saa salata, oleme meiegi ekselnud terminite labürindis ja otsinud väljapääsu ning pehmemat maandumist…

Kiusatus pikemalt plärada, tabab tihti just siis, kui sõiduvahendi kohta suurt midagi öelda ei oska. Tunnete pealt sõitmine on lihtne, lugu sünnib kui iseenesest, aga katsu sa mõne, vähe igavama portreteeritavaga uhkelt sadamasse purjetada nii, et vahepeal karidesse kandleks ei kihutaks…

Oleme võtnud sihiks õppida tehtud vigadest ja rääkida-kirjutada kaunis emakeeles. Heido Otsa artikkel on siinkohal üheks väärt teetähiseks.

Kõigile, kes eesti keeles end väljendama peavad, sest samasugune mõistete sasipundar valitseb turunduses, terviselehtedes, moevaldkonnas – nimeta vaid!

Kole ja kenitlev keelekasutus aga pole midagi muud, kui harimatuse ilmselge väljendus. Sestap, kaapeväldik, ta elagu!

Kaanepilt: “Autonduse käsiraamat”

Jaga

AVALDA ARVAMUST!