KolmapÀev, 1. veebruar 2023
Vanamootorrattaklubi Unic-Moto liige Avo Kompuse vÀrvikas reisikiri Eesti motomeeste seiklusrikkast teekonnast Slovakkiasse, legendaarsele FIM Rallyle.

2016. aastal osalesid Eesti Motomatkajate Klubi ja Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto ĂŒhismeeskonnana Slovakkias rahvusvahelisel motomatkajate kokkutulekul, saades erinevates kategooriates kaks kulda ja neli hĂ”bedat. Kogu FIM Rally ajalugu arvestades saavutasid eestlased kĂ”igi aegade teise tulemuse ehk 8. koha.

JuubelisĂ”iduks pani Unic-Moto kokku 19 vanamootorrattast koosneva esinduse, kus 17 meesjuhi kĂ”rval asusid teele ka kaks naisjuhti ning nende kaassĂ”itjad. Kokku osales Slovakkias 27 Eesti mootorratturit. KĂ”ige vanem tĂ€navusel ĂŒritusel osalenud ratas oli 1932. aasta Harley Davidson, mille analoog vĂ”ttis osa ka 1936. aasta TĂ€hesĂ”idust.

TEELE KOOS MOTOMATKAJATE KLUBIGA

1936. aastal vĂ”tsid eestlased ĂŒliedukalt osa kĂ”ige esimesest FIM Rally’st, mis toimus Berliinis. Meil sĂŒndis idee, panna Unic-Moto liikmetest kokku esindus ja 80 aastat hiljem toonast ĂŒritust korrata. Ralli sihtkohaks sai Liptovski MikulaĆĄ Slovakkias.

Kuna lĂ€bi aastate on Eestist FIM Rally’del osalenud Eesti Motomatkajate Klubi (EMMK), oli igati mĂ”istlik teha see sĂ”it lĂ€bi koos nendega.

Suhtumine meie osalemisse oli ĂŒlimalt soosiv, heatahtlik ja abivalmis. Eriti elas kaasa ja abistas organiseerimisel legendaarne motomatkamees Urmas Kauniste. Suur tĂ€nu talle!

Kuulutasime siis idee klubis vĂ€lja. Huvi asja vastu ĂŒletas ootused. Osalejaid lĂ”puks kokku ĂŒle kolmkĂŒmne inimese, tsikleid 19. Muidugi lisaks ka veel EMMK inimesed. Teekonna planeerisime eraldi EMMK osalejatest. Arusaadavatel pĂ”hjustel oleme tĂ€napĂ€evastest sĂ”iduriistadest oluliselt aeglasemad.

PĂ€ris suureks pĂ€hkliks osutus ööbimispaikade leidmine – seltskond kĂŒllaltki suur ja jaanipĂ€eva paiku ringirĂ€ndajaid palju. Hotellid suhteliselt koormatud. Asja lahendas edukalt Ants Tuuleveski Solar Reisidest, kes meid ka varem korduvalt aidanud.

ESIMENE EHMATUS JUBA MÄRJAMAAL

Algas meie sÔit sajuga, mida saime tunda PÀrnuni. Esimene ehmatus meie reisil juhtuski MÀrjamaa tanklas, kus pidime kokkuleppe kohaselt kohtuma Urmase, Reinu ja Andrusega. Ka saateautoga liikuv Maarek pidi meiega seal pÔkkuma.

Olime parasjagu Andrusega jĂ”udnud kohvigi Ă€ra rĂŒĂŒbata, kui taskus hakkas piiksuma telefon. Helistajaks Maarek, kes andis teada, et nemad koos Urmase ja Reinuga veel Tallinnas ja panevad Urmase Harley esimese ratta kodaraid sisse.

Nimelt olid Harleyl vahetult enne vÀljasÔitu esimest rehvi sirgemaks rihtides kuus kodarat koos niplitega otsustanud pöiast lÀbi tulla. Seega umbes tunnike taastamistööd.

Panime siis Andrusega PĂ€rnu poole ajama. Loogika selles, et Iklas ootab Rene. Urmas aga oma 1,2-liitrise Harleyga ning Rein oma 95. aasta Hondaga on meist oluliselt kiiremad. KĂŒll jĂ”uavad jĂ€rele. JĂ€rgmine plaanitud kohtumispaik Iklas.

JÄRGMINE ÜLLATUS VAID PAAR KILOMEETRIT KAUGEMAL

Elu aga tĂ”i plaanitusse jĂ€rjekordse korrektiivi. Nimelt paar kilomeetrit pĂ€rast VĂ”iste tanklat lĂ”ppes minu ZĂŒndappis kĂŒtus. Teadsin kĂŒll, et kĂŒtus otsakorral.

PĂ€rast PĂ€rnut lĂŒlitasin kraani reservi peale, kuid mida ei teadnud, palju see sĂ”iduriist reserviga sĂ”idab. Esimene kord selline juhus Ă€sja valmisehitatud rattaga. Arvasin, et veab ikka HÀÀdemeeste tanklani vĂ€lja, aga vĂ”ta nĂ€pust


Õnneks olime koos Andrusega ning tema Arielis kĂŒtust oli. KĂ€ttesaamine aga keeruline – tal ju paagist karburaatorisse mitte kummivooliku vaid vasktoruga, mille lahtiĂŒhendamine omaette ooper.

Pidasime siis lihtsamaks lahenduseks vĂ”imalust, et Andrus pĂ”rutab see paar kilomeetrit tagasi tanklasse ja toob kĂŒtust. Kohe uus probleem, et mille sees tuua? Lahendus lihtne – jĂ”ime Andruse kaljapudeli tĂŒhjaks.

Nali sellega aga ei lĂ”ppenud, nimelt kaotas Andrus tanklast tulles pakiraamilt pudeli koos kĂŒtusega Ă€ra. LĂ€ks uuesti tagasi, otsima.

Vahepeal aga jĂ”udis meile jĂ€rele Rene oma militaar-KMZ-ga. SĂ”jamasina puhul on arvestatud igasugu lahingus ette tulla vĂ”ivate jamadega, sealhulgas ka kĂŒtuse lĂ”ppemise vĂ”imalusega.

Niisiis, minu paagis leidis kasutuse viis liitrit Rene reservkanistri militaarotstarbelist bensiini. Kui Andrus vahepeal ĂŒlesleitud bensiinipudeliga kohale jĂ”udis, olime juba kĂ”ik sĂ”iduvalmis.

NĂŒĂŒd siis jĂ€tkasime, triona. Üldiselt lĂ€ks sĂ”it Iklani tĂ”rgeteta, kui arvata vĂ€lja vĂ€ike militaarmasina kĂŒtusekraani puhastus.

JA SEIKLUSI TULEB KUI OAVARREST…

Meie edumaa Urmase, Reinu ja Maareku ees on kahanenud nullini. Kohale jĂ”udsime praktiliselt korraga. Ikla ilus ja mĂ”nus koht vĂ€ikeseks eineks, edasi joonelt LĂ€tti! SĂ”ita oli veel pĂ€ris palju – öömaja ootas meid sel Ă”htul Leedus.

Esialgu sujus kÔik kenasti, liikusime juba viiekesi reas. Lisaks Maarek bussi ja kÀruga ankrumeheks. Enne Riiat tegi politsei alkoholikontrolli. Tundus, et neid huvitasid rohkem meie sÔiduriistad kui promillid.

Siis Riia. Otsustasime, et pÔrutame otse lÀbi linna Jurmala teele vÀlja. Liiklus linnas oli erakordselt hÔre, ilmselt puhkas enamik autosÔitjaid jaanilaupÀeva vÀsimust vÀlja.

Seal leidiski aset jĂ€rgmine vahejuhtum. Juba tĂŒkil ajal ei paistnud enam peeglist Urmast, Reinu ja Maarekut ka. Ootasime. Veidi aja pĂ€rast piuksus telefon ja saabus sĂ”num: Harley vĂ”ttis mĂ”neks ajaks sisse koha saateauto haagises. LĂ€ks plokikaane tihend.

Ega’s midagi, leppisime kokku et kohtume Riia ja Jurmala vahel, Riia poolt vaadates kolmanda vĂ”i neljanda viadukti juures. Õnneks nii kĂ”ik sĂŒndis. VĂ”tsime jĂ€rgmiseks suuna Jelgavale, et vĂ€ltida suuri teid ning jĂ”uda pĂ€eva lĂ”puks JoniĆĄkisse, Leetu.

JA JÄRGMINE SEIKLUS: ZÜNDAPP TEEB HÄÄLI!

Saatusel aga veel ĂŒks vingerpuss varuks – 6 kilomeetrit enne ööbimiskohta hakkas mu ZĂŒndappi mootor tegema sellist hÀÀlt, nagu oleks keegi seal sees iga taktitiiruga kĂ”psanud ka haamriga lisa.

Kuna kolks oli hirmuĂ€ratavalt tugev, siis tuli taas kord sĂ”jatehnikalt abi otsida – Rene KMZ vedas ZĂŒndappi kenasti hotelli Ă”uele.

Olime ĂŒhed viimastest saabujatest. Natuke piinlik vĂ€rk kĂŒll esimest Ă”htut lĂ”petada nööri otsas, aga saatuse kĂ€est ei pÀÀse. PĂ€rast Ă”htusööki asusime Andrusega diagnoosima ZĂŒndappi mootorit. Tulemus: plokkratta kaasavedajal nukid maas, ja seda sĂ”iduriista koha peal korda teha ei Ă”nnestu.

Esimene plaan: ZĂŒndapp saateauto kĂ€russe ja sĂ”it jĂ€tkub Andruse lahkel loal tema Harleyga. Isegi proovi tegin Ă”ue peal Ă€ra – igati tasemel sĂ”iduriist.

Siis aga hakkas miski hinge nĂ€rima – peaks nagu ikka kuidagi selle sĂ”idu kaasa tegema mitte tĂ€napĂ€evase, vaid uunikuklassi arvatud sĂ”idukiga.

Lisaks, paneksin juba esimese pĂ€eva Ă”htul ĂŒhe saatemasina haagise ZĂŒndappi tĂ€is, mis sel juhul tuleb kĂ”igepealt vedada Leedust Slovakkiasse ning seejĂ€rel sealt uuesti koju.

Ja mis siis saab, kui mÔnel veel haagist vaja, tegu ikkagi eakate sÔiduriistaga? Nagu hiljem selgus, mu mÔttekÀik oli pÔhjendatud: haagist lÀks vaja mitut puhku. et oligi vaja.

Otsustasin plaan B kasuks. Nimelt seisis mul kodus töökorras kĂŒlgkorviga IĆœ Planeta ning see mu FIM Rally pÀÀstma pidigi.

TEHTUD-MÕELDUD, JA JÄTKAME TEEKONDA!

Hommikuks oli otsus langetatud – ZĂŒndapp tagasi koju, sealt IĆœ kĂ€russe ja teistele jĂ€rele. Otsust mĂ”jutasid ka kaassĂ”itjad, kes leidsid, et mis mure siis Leedust ikka niivĂ€ga tagasi Eesti ja uuesti Slovakkia poole sĂ”ita on.

Tehtud, mĂ”eldud – veidi ĂŒle 20 tunni sĂ”idulĂ”bu ning juba jĂ€rgmisel hommikul kell kuus olime ĂŒlejÀÀnud seltskonnaga jĂ€lle koos. Boonuseks saatebussi ootevalmis tĂŒhi kĂ€ru.

Üksiti sai minu pÀÀsteaktsiooni kĂ€igus toodud ka Urmasele mĂ”ni varujupp ja Reinule uued saapad jĂ€rele. TĂ”si, Maarek sai selle sĂ”iduga kĂ”vasti vatti, aga lĂ”pp hea, kĂ”ik kena.

LÕPUKS OMETI SOE JA SULNIS!

Edasi kulges sĂ”it ilma eriliste vahejuhtumiteta. Vahepeal lĂ€ks ilm vĂ€ga soojaks. Temperatuur tĂ”usis ĂŒle 30°C ning tekkisid probleemid seoses jahutusega ja bensiini kiire aurustumisega.

Mitmel korral oli tankimise jĂ€rel probleeme kĂ€ivitamisega ja seda pĂ”hjusel, et ujukiruum jĂ”udis vahepeal bensiinist tĂŒhjaks aurata.

Omaette teema oli ĂŒlesĂ”it KĂ”rg-Tatratest. Eks see IĆœ Planeta jÀÀ kahte inimest ja kĂŒlgkorvi vedades pikkadel tĂ”usudel, kuuma ilma ja eriti tugeva vastutuulega ikka lahjaks.

Ühel tĂ”usul lasin kord isegi mootori kinni. Õnneks ilma tĂ”sisemate tagajĂ€rgedeta. Tehnilisi probleeme oli ĂŒhel kui teisel rattal veel, kuid midagi eriti tĂ”sist ei juhtunud ja mured said kĂ”ik lahendatud.

Viimane ööbimispaik, sadakond kilomeetrit enne sihtkohta, tipnes elamusliku Ôhtusöögiga ning hommikupoolikune parvematk pani i-le teekonna osas tÀpi peale.

PĂ€rastlĂ”unaks jĂ”udsime kĂ”ik kenasti kohale. Omaette elamus oli muidugi Rahvaste Paraad. VĂ€rvi lisasid kohapealsed ekskursioonid, ĂŒldine melu ja mis peamine – mĂ”nus reisiseltskond.

Pildid: Avo Kompus. Lugu ilmus ajakirja Tempo 2016. aasta talvenumbris

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.