Reede, 3. veebruar 2023
Seekordne lugu sarjast „praktiline vajadus sunnib tegutsema“ on mĂ”eldud erinevatele parimas eas daamidele, kes on ĂŒhtĂ€kki avastanud, et hea liiklusvahend igapĂ€evasĂ”itudeks vĂ”iks olla hoopis jalgratas. Miks selline avastus peaks ĂŒldse sĂŒndima?

Esiteks muidugi seetĂ”ttu, et kahe pika kehva suusailma vahel on meie pĂ€ralt kilomeetrite kaupa asfalt- ja muu kattega teid, mis koos ĂŒmbritseva koduse Eesti (linna)maastikuga kohe kutsuvad umbsest autost vĂ”i bussist vĂ€lja Ă”hku nuusutama.

Teiseks on soe aeg kĂ”ikide muude boonuste kĂ”rval parim ka teeremondiks, ja seda ei lase armsad kohalikud omavalitsused endale kĂŒmme korda öelda. NĂ€iteks Tallinnas remonditakse jĂ”uliselt nii Haabersti ringi kui VabaĂ”humuuseumi teed, mis jĂ€tab KakumĂ€e kandist linna pÀÀsemiseks liiklemisvalikuteks lendamise, ujumise ja sellesama jalgratta.

Miks peaks naissoost inimese jalgratas kuidagi meesinimese omast erinema? Ega pÔhimÔtteliselt peagi, aga praktikas see kipub siiski nii olema.

Esiteks on naisterahva kehaehitus keskmiselt mehe omast hapram ja naiste valmidus ja viitsimine liigraske sÔiduvahendi erinevatesse kohtadesse hiivamisega igapÀevaselt tegeleda on viisakalt öeldes veidi vÀiksem.

Teiseks erinevad minu isiklike kogemuste pĂ”hjal naiste ja meeste lĂ€henemised erinevate asjade ja isikute transportimisele. Naisterahva puhul on vajadus panipaiga jĂ€rele mĂ”nevĂ”rra suurem, lisaks on ĂŒsna tĂ”enĂ€oline, et minuealine naine soovib liigelda koos jĂ€reltulija – lapsega.

Ning viimaks – ja palun vĂ”rdĂ”iguslastel mind vabandada – tahavad naised teinekord veidi teistsuguseid rĂ”ivaid kanda. Jah, ma pean silmas seelikuid, kingi ja muud sÀÀrast kribu-krabu, mis omakorda seostub natuke panipaiga-teemaga. Pole midagi teha, selle tĂ”enĂ€osus on naiste puhul kordades suurem kui meeste puhul, ja selle kĂ”igega peab hea naisteratas leppima.

Kuigi naiste jaoks sobivaid raame leiab iga rattatĂŒĂŒbi seast, leiab jalgratast valiv daam end enamasti siiski klassikaliste linnarataste ridade juurest.

Kui sĂ”idusoov ja –harjumus kuskile spetsialiseerumisse, nĂ€iteks maastikule vĂ”i maanteele, Ă€ra kalduma hakkab, siis vaadatakse enamasti edasi. Linnarataste trumbiks on mugavus ja tsiviliseeritus, mida eriti teises nooruses inimesed, kes ratast suveperioodi igapĂ€evasĂ”itudeks vajavad, hindavad.

Naiste linnarataste hinnad algavad heal pĂ€eval veidi vĂ€hem kui 200 eurost. Selle eest saab ratta, millel on pĂ”himĂ”tteliselt kaks ratast, raam ja sadul. Hea kĂŒll, kohustuslikud lisad nagu helkurid ja kell ning porilauad, ketikaitse, pakiraam ja –korv on isegi ka. Mida ei ole, on nĂ€iteks kĂ€igud ja kĂ€sipidur. VĂ€hevĂ”itu, eks?

Kui on, siis natuke lisaks pannes, vÀhem kui 300 euroga saab juba kuus vÔi seitse kÀiku ja kÀsipiduri. Kuni 180 cm pikkusele sÔitjale sobival kuuekÀigulisel rattal on veel terasraam ning selle hinnaks on umbes 220 eurot. Selles hinnaklassis on pikemale sÔitjale pakkuda ka juba alumiiniumraam ja isegi esiamort.

Kui kÀsipidurist, amordist ja alumiiniumraamist loobuda, saab sama raha eest ka rummusisese kÀiguvahetusega isendi. Selline jalgratas on vÀidetavalt mugavam ja töökindlam, aga kÀike on samas vaid kaks.

Üldiselt leiab ĂŒle pika aja omale uue ratta soetaja suure tĂ”enĂ€osusega sobiva isendi just sellest hinnaklassist, populaarseim on nimetatud kuuekĂ€iguline terasraami ja kĂ€sipiduriga variant.

500-eurose eelarvega peaks juba igaĂŒks oma eelistustele vastava linnaratta leidma. Valikus on isegi ĂŒlistiilsed, retrodisainiga kĂ€sitöörattad, millel on lisaks jalgpidurile kĂ€sipidur, rummusisene kĂ€iguvahetus kolme kĂ€iguga ja terasraami suuruste valik sĂ”itjatele pikkusega 155-180 sentimeetrit.

Kellele ilu ja lĂ€ikiv kaunilt kaarduv kuju esmatĂ€htis pole, vĂ”ib sama raha eest vaadata tagasihoidlikuma vormiga linnarattaid, millel suuruste valik ja kĂ€ikude number veidi suurem. KĂŒll aga peab möönma, et linnarataste puhul on kaaluvahe teras- ja alumiiniumraamiga ratastel vĂ€ga vĂ€ike – enamasti vaid kilo-paar. Pole parata, mugavuslisad kaaluvad ja maksavad.

Ratta hinda kasvatavadki komponendid. NĂ€iteks on kallimatel ratastel sadulaamordid, mĂ”nel on ka lukustatav esiamort, ketaspidurid, dĂŒnamoga tuled ja mĂ”nel mudelil saab seadistada lenksu – seda kĂ”ike mugavama ja tervislikuma sĂ”idu nimel.

Kindlasti ei tasu karta ratta valimisel nĂ”u kĂŒsida, sest selleks vastavad spetsialistid olemas ongi. Eriti soovitav on nendega konsulteerida juhul, kui on olnud probleeme nĂ€iteks selja vĂ”i pĂ”lvedega, kuna sellisel juhul vĂ”ib tekkida vajadus isteasendi korrigeerimise jĂ€rele.

Maanteerataste hinnad algavad juba kÔrgemalt ja neid harrastaja tÔenÀoliselt esimeseks rattaks ka ei soeta. Aga kellel tÀrkas huvi, sellele inspiratsiooniks jagavad meiega oma lugusid mÔned jalgrattaga naisterahvad.

blank

[dropcap]HELINA LUGU [/dropcap]Helina Trepp on 25-aastane raamatupidaja, kes argipÀeval liikleb Tallinnas kodu ja töökoha vahel, vabal ajal meeldib talle ka niisama ringi sÔita ja kuna ta mÀngib geopeitust, viib see teda kÔikvÔimalikesse pÔnevatesse kohtadesse.

Rattaga on talle alati meeldinud sĂ”ita, vanasti sĂ”itis ta lihtsalt nĂ€iteks sĂ”pradele kĂŒlla, kui teadis, et saab ratta kuhugi turvalisse kohta jĂ€tta. Tal ei olnud korralikku rattalukku ja vargusehirmus kartis ta hirmsasti ratast kuhugi Ă”ue posti kĂŒlge parkida – tol ajal puudusid ka BiKeep parklad.

LÔpuks, kaks aastat tagasi otsustas ta, et ka krÔbeda hinnaga hea lukk on odavam kui uus ratas, ja investeeris korralikku lukku. Sellest ajast saadik sÔidabki Helina kogu aeg igale poole ja hirm ratta varastamise ees on ka Àra kadunud.

Mis sinu elus rattasÔiduga paremaks muutus?

Kuna mul autojuhiluba pole, siis annab see kĂ”vasti iseseisvust juurde. Ühistranspordiga on nĂ€iteks raskeid asju ebamugav vedada, aga rattaga pole see probleem – panen tagumisse korvi vĂ”i kuidagi selle kĂŒlge. Samuti vĂ”tab liiklemine vĂ”rreldes ĂŒhistranspordiga vĂ€hem aega ja ei pea arvestama bussiaegadega – kui kuhugi vaja minna, hĂŒppan sadulasse.

Lisaks liigun rattaga sĂ”ites rohkem kui ĂŒhistranspordiga. Hea tunne on, et oma keha kasutades liikusin vabas Ă”hus nĂ€iteks neli kilomeetrit, aga mĂ”nikord neliteist. Talvel kĂŒll veel rattaga ei sĂ”ida – eririiete soetamiseni pole jĂ”udnud. KĂŒll aga olen leidnud spetsiaalselt rattaga sĂ”itmise jaoks loodud vihmakeebi ja ĂŒldse kĂ€in rattariiulit uudistamas mĂ”ttega, kas on mingeid lahedaid tooteid, mis teeksid rattasĂ”idu lihtsamaks.

Kindlasti pean enda jaoks vĂ€ga oluliseks, kui palju olen selle aja jooksul mehaanikat Ă”ppinud – alguses ei osanud kummigi ise vahetada, aga vaikselt Ă”pin erinevaid asju. Kui midagi katki lĂ€heb, siis vaatan Youtube’i videosid, mĂ”nikord on ka isa ĂŒht-teist Ă”petanud, aga ĂŒritan ikka iseseisvalt asjadele pihta saada. Hiljuti lĂ€ks just Harjumaal metsas sĂ”ites esikumm katki, kaks aastat tagasi poleks osanud ise Ă€ra vahetada, nĂŒĂŒd polnud see enam eriline vĂ€ljakutse. Hea tunne on, et oskan midagi oma kĂ€tega teha.

RÀÀgi natuke oma rattast.

Ratas pole mul ĂŒldse midagi erilist, pigem vist kehvapoolne, sest ta on ĂŒsna vana ja raske raamiga, aga kuna ta on mul nii kaua olnud – 16 aastat –, siis ta ajab asja Ă€ra ja on armas ka. Selline ilus klassikaline naisteratas, kĂ”vera raamiga. Linnaratas, kĂ€ikudeta, vĂ€ga kiiresti sellega naljalt ei sĂ”ida.

Mida soovitaksid naisterahvale, kes samamoodi tahaks jalgrattaga liiklema hakata?

Ei teagi, mida soovitada. Mitte karta? Kui midagi juhtub, siis vĂ€hemalt Tallinnas on rattatöökodasid ĂŒsna tihedalt, aga samal ajal pole ise rattal lihtsamate asjade parandamine ka raketiteadus – internet on materjali ja Ă”petusi tĂ€is.

Kas kiivriga vÔi kiivrita?

Mina liiklen kiivriga, isegi kui see igas olukorras kindlasti ei aita. Aga kui juhtuda peaga millegi vastu kukkuma, siis ma eelistaks kukkuda ikkagi nii, et mul mingi kiht pead kaitseb. Kui mul oleks valida, milline organ kehas viga saab, siis aju oleks kindlasti viimane. Kiiver on piisavalt odav ja lihtne kaitsevahend, et seda mitte kasutada.

[dropcap]KADRI LUGU [/dropcap]Kadri Algpeus (pĂ€isefotol) on 27-aastane, Saaremaalt pĂ€rit ja nĂŒĂŒd Stockholmis maandunud bĂŒrooassistent. Rootsis asub tema töökoht tĂ€pselt Stockholmi kesklinnas.

Rongiga liigeldes algasid kĂ”ik tema hommikud pinge ja pahameelega ning ta tundis, et midagi peab muutuma. Lisaks oli tal rongidega alatihti halb Ă”nn. Nii otsustas ta hakata tööl jalgrattaga kĂ€ima ja seda aastaringselt. Sarnaselt Helinale rĂ”hutab Kadrigi kvaliteetse rattaluku olulisust ning viitab vÀÀrtusliku infoallikana Youtube’ile.

Mis sinu elus rattasÔiduga paremaks muutus?

Paremaks muutis jalgrattasĂ”it minu elus palju alustades hommikusest heast meeleolust ning lĂ”petades fĂŒĂŒsilise vormiga. Ma naudin hommikust pĂ€ikesetĂ”usu ja Ă”htust tĂ€navamelu. KĂŒll on teel mootorrataste kogunemised, siis jĂ€lle vanade Ameerika autode kogunemised. Mina kasutan seda aega tööpĂ€evale mĂ”tlemisele, et panna vaim valmis vĂ”i hoopis end maha laadida. Kokku olen aastaga sĂ”itnud umbes 2000 km!

Kas tegid selleks oma elus mingeid muutusi?

Spetsiaalseid muutusi ei ole teinud. Aga sĂ”itmist alustades hakkasid mul pĂ”lved valutama. MĂ”tlesin, kas teen midagi valesti, tuul teeb kurja vĂ”i on see lihtsalt lihasvalu. Nii hakkasin ostma spetsiaalseid riideid. Talvel on kĂ”ige tĂ€htsam, et pĂ”lved ja sĂ”rmed oleksid tuule eest kaitstud, siis ei ole kĂŒlm, ja muidugi ka naelkummid.

RÀÀgi palun natuke oma rattast.

Esimese ratta sain sÔbrannalt. See on vÀga raske ja kiiresti edasi ei liigu. Talvel sÔitmisega olin palju arenenud ning kiirus oli samuti palju kasvanud. Kevade tulles on teed jalgratturitest lookas, enamusest olin palju rohkem sÔitnud ning tÔenÀoliselt kiirem, kuid ikka sÔideti minust mööda kui postist. MÔtlesin, et see ei saa ju ometi vÔimalik olla.

Siis ostis mu elukaaslane meile maanteeratta. Sellest hetkest peale sÔitis minust mööda vaid paar-kolm ratast ning mÔistsin, kui suur vahe ratastel on. Uus ratas on kerge, mugav ning kiire nii sÔites kui reageerimisel. Suurim pluss selle ratta puhul on kergus.

Mida soovitaksid naisterahvale, kes samamoodi tahaks jalgrattaga liiklema hakata?

Naistele soovitan julgust ja pealehakkamist. Vastupidavus ja jĂ”ud tulevad ajaga. Minu soovitus on ka meeles pidada, et isegi kiivrit kandes oleme teedel ĂŒhed Ă”rnemad liiklejad ning autodega Ă”igust nĂ”uda ei tasu. Autojuhid ei oska tihti jalgratturitega arvestada, eriti kui viimased on teedel pigem harv nĂ€htus. Minul on liiga tihti olukorrad, kus auto teeb parempööret ning mina temast paremal tahan sĂ”ita otse.

blank[dropcap]MERLI LUGU [/dropcap]Merli Tiilen on 34-aastane lasteaiaĂ”petaja, kes liigub rattaga tööle ja tagasi igal vĂ”imalikul ajal. Ta ĂŒtleb, et rattasĂ”it on ajavĂ”it, kuna bussiga kulub tal sĂ”iduks sama aeg, kuid busse peab tavaliselt tĂŒĂŒtult ootama.

Merli on alati rattasÔitu armastanud, aga uuesti igapÀevaselt rattasÔidu juurde tuli ta kaks ja pool aastat tagasi, kui tema noorem laps sai pooleteiseaastaseks ning tuli tööle minna. Siis tegi ta otsuse, et kÔige kiiremini saab ta tööle liigelda rattaga. Kuna lapsel lasteaiakohta polnud ja tema töötas sel hetkel eralasteaias, siis sai ta kokkuleppele, et saab koos lapsega tööl kÀia.

Merli ostis omale uue ratta – Classic Deluxe (nagu Merli ise rĂ”hutab – korviga!). Ta on oma rattaga ÀÀrmiselt rahul. Samuti soetas ta lapsele rattatooli. Kuigi vaadatud sai igasuguseid, ka neid, mida sai nĂ€iteks panna magamisasendisse, valis ta lĂ”puks tavalisema. Merli sai lapsega koos kĂ€idud nii tööl, arsti juures kui poes.

Mis sinu elus rattasÔiduga paremaks muutus?

Me pÀÀsesime liikuma! Ja seda kiiremini kui bussiga. SÔitsin aprillist-novembri lumeni rattaga tööle ja tagasi. Saan oma rattaga sÔita seelikus, panna korvi kingitud lilli. Kuulda hommikuti linnulaulu. NÀha uute majade ehituste kulgu. NÀha hommikul loomi liikumas. Eelmise aastal tegime elukaaslasega Tallinnas 100-kilomeetrise tiiru. Avastasime vÀga hÀid rattateid. Kuid niisama ma rattaga linna ei kipu kuna kardan, et ratas lÀheb minuta teadmata suunas.

Kas kiivriga vÔi kiivrita?

Olen juba aastaid tagasi vĂ”tnud vastu otsuse, et mina sĂ”idan kiivriga. Olen eeskujuks lastele, kuna soovin, et minu lapsed kannaks kiivrit ja Ă”petajana on mul vastutus lasteaialaste ees! Tihti hĂ€irib mind, kui vanem tuleb lapsele jĂ€rgi ja eemaldab lapselt kiivri, et lĂ€hme nĂŒĂŒd koju, justkui lasteaias oleks kiiver kohustuslik, aga koos lapsevanemaga enam mitte. VĂ”i kui lapsed sĂ”idavad kiivriga, mis ripub rattalenksu kĂŒljes 
 arusaamatu!

Lugu ilmus ka ajakirjas Ma Olen Jalgrattur. Fotod: erakogu

blank

Maarja ĂŒtleb enda kohta: "Elan ja hingan bensiini, gigabaite ja kĂ”ike nendega seotut. Kui ei tea, siis uurin vĂ€lja ja kui ei oska, siis Ă”pin." Maarja on Accelerista uudistetoimetuse juhataja ning vilunud testisĂ”itja. Kapott avaneb iseenesest ja mootor laotab end Maarja ette vabatahtlikult laiali: ei ĂŒhtki saladust, mida Maarja ei teaks!

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.