Sõiduharjutus: tänu klaasile ja portselanile saab igaühest parem autojuht

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Geniaalsed asjad on tihtipeale lihtsad. Jagan oma kogemust, tänu millele minust sai parem autojuht – sõidan ühtlase kiirusega, hoides pikivahet, vältides “siksimist”, järske pidurdusi ja mõttetuid kiirendamisi rohelise fooritule alt. Suur roll selles loos on mu lemmikserviisil.

Vanaema ütleks, et ma sõidan linnas nagu kanamunade peal: sujuvalt kiirendades ja ühtlase kiirusega, hoides eelsõitjaga piisavat pikivahet, vahelepressijatele lahkesti teed andes. Ma ei tee järske pidurdusi ega siksi reast ritta. Kurvi sisenen aeglaselt, pöörete eel vähendan kiirust.

Autosõiduinstruktorite kõnepruugis nimetatakse sellist sõidustiili ennetavaks, tormakate kaasliiklejate arvates olen muidugi pidur mis pidur – tüütu ju, kui “vabas vees” kulgeb keegi lubatud kiirusel! Kui 30 km/h, siis ongi see 30 km/h ja liiklusrapsijatele võib see tunduda kiriteo roomamisena (lusitaania teeteod liiguvad mitu korda kiiremini, seega võrdlus nendega oleks kohatu).

Eneseväärikus ei luba ossida

Ma ei ole alati nii sõitnud, ausalt. Mulle on meeldinud foori tagant minema söösta ning kiirelt otsida tühimikke, kuhu end linnaliikluses vahele suruda, sest nii tundub, et ma jõuan rutem kohale, olenemata, et kõik katsed on kinnitanud – ei jõua ma midagi (kui räägime linnasõidust – maanteel kihutades võidad lausa mõne minuti…).

Muutus on tulnud ajaga ja eneseväärikuse kasvades: kui oled rajal sõitnud, tänaval enam rullnoksida ei sobi, ja eks mingi vanuseline komponent ole siin ka – mida aasta edasi, seda rahulikumalt võtan. Ja kuigipalju sõltub ka sõiduvahendist. On vaks vahet, kas sõita Supra või berlinksiga. Viimasega oleks lausa kummaline ossida.

Ent tõelise “munadel kõndimise oskuse” saavutasin siis, kui hakkasin me lemmikserviisile otsima puuduvaid osi – tegu on kollektsionääride poolt tikutulega taga otsitud ning (üle)hinnatud varase Riia Portselanitehase sümboliga, küllusliku “Laimaga”. 

“Laima” õpetas munadel kõndima

Mu ema pärandas mu 12- aastasele tütrele oma leerikingi, tosinale sõbrale mõeldud teeserviisi. See on roosa nagu mannavaht, ohtra kulddekooriga.

Paraku on aeg komplektist kaotanud ühe tassi ja suhkrutoosi uhke lillega kaane. Komplektis ei ole koogitaldrikuid, need saab juurde kombineerida mõnelt “Laima” kohviserviisilt. 

Niisiis olengi viimased kuu aega tuustinud iga päev tunde mööda internetti, vanakraamipoode, oksjoneid, kõiki tuttavaid ning neid oma maniakaalse otsimisega tõenäoliselt surmani ära tüüdanud.

“Laimat” ei ole ma eriti leidnud, alati on kusagil mõni kaval kollektsionäär käe vahele saanud ja lugu sellest, et ma ju ei kraba müügiks vaid selleks, et lapsel oleks õnn õuel, ei kõiguta neid karvavõrdki.

Eks midagi olen ikka saanud ka: värvilist klaasi, lahedaid taldrikuid ning mõne varase riia portselanist imetüki. Pime kana leiab tera, teate ju küll.

Enamasti pakin asjad ruttu-ruttu sisse ja kiman koju, et need siis pehme seebivahu ja leige veega puhtaks teha ja teiste kallisasjade juurde panna. Nii see komplektike tasapisi kujuneb.

IMG_2944

Serviis “Laima” möödunud sajandi 50ndatest, selle loo peategelane

Nutikas kohanemisoskus aitab peaaegu hädast

“Kimama” on kõige valem sõna selles kontekstis üldse, sest õrnad nõud ei kannata vähimatki raputamist ja kui need ei ole korralikult pakitud, võid koju jõudes eest leida killuhunniku.

Soovitav on “jahile” minnes omad relvad ehk mullikile, kastid ja pehmendused ise kaasa võtta – aga või sa siis selleks alati valmis oskad olla. Ja kui ei ole ning selgub, et müüjal kah ei ole, tuleb kohanduda ja parkida nõud autosse võimalikult kuulikindlalt.

Taldrikud saab panna autopõrandale matiserva alla kinni ja torgata istmete vahele. Tasside, vaaside ja klaaside ümber võib mähkida oma pluusi või isegi klaasipuhastuslapi. Poekottidest saab meisterdada pesa, eriti head on paberkotid või tekstiilist kotid.

Aga ikka juhtub, et asjad jäävad üksteise vastu kõlksuma ja iga teekünnise, muhu või lohu peal kostub kabiinis ahastav “kilks!”. Ja iga kord mõtled siis, kas jõuad terves tükis kohale või korjad kodus kilde kokku…

Raske õppustel, kerge lahingus

Selleks, et ootamatusteks valmis olla, olen hakanud tegema kuiva trenni: mul sõidabki nüüd autos kaasa üks jumala suvaliselt pakitud kotitäis nõusid. Odavad klaasid ja mõni nõukaaegne “ärasöödud” taldrik.

Harjutus on lihtne: tuleb sõita nii, et kogu teekonna jooksul ei kostuks ühtegi kilksu ega kõlli, ja kohale jõudes on kõik nõud terved.

Harjutuse meistriklass paiskab kotis portselani ja klaasi vahele ka peotäie nuge-kahvleid.

Minust meistrit pole siiani saanud, kui peaksin nuge-kahvleid kohtama, millest mööda minna ei suuda, peidan need ilmselt polstri vahele, või löön sinna püsti.

Ülesanne: Vormi endast parem autojuht

See väljakutse ei ole memmekatele vaid tugevatele isiksustele, kes on veendunud, et hästi ja sujuvalt sõita on märksa lahedam kui ossida.

Tee nii: võta suur paberist poekott ja paki sinna sisse oma lemmiknõud. Kui sul lemmikuid ei ole, rüsa ringi FB nõude- ja klaasigruppides või Osta.ee lehel ja vaata, milline kraam hullult hinnas on.

Olen täiesti veendunud, et hea otsimise peale leiad kodust üht-teist, mille võiks rahaks teha ja tasapisi puhkuse jaoks kõrvale panna. Laiskadele on kaks märksõna: “Tarbeklaas” ja “Riia portselan”.

Pane kotti kõik, mis meenutab sulle Tarbeklaasi või portselani. Lisa natuke paberit, salvrätte, ajalehti, tükk mullikilet või kokkukägardatud kilekotte.

Tõsta kott näiteks eesistuja jalgade kohale, käivita auto, sõida sihtkohta. Aga nii, et kõik nõud jäävad ühte tükki ja kabiinis kostub sõidu ajal võimalikult vähe kille ja kõlle.

Kui oled esimese taseme ülesandega edukalt toime tulnud, jätka treenimist. Paki kott ümber, eemalda polsterdusi ja sõida vastu uuele väljakutsele. 

Ühel päeval märkad, et kott autopõrandal ei ole enam mingi probleem ning sa võid selle rahulikult koju jätta – sujuv sõit on käpas.

Jätka siiski nõude autos loksutamist, aga nüüd lisa peotäis söögiriistu, veelgi keerulisemas variandis aseta kott istmele. Lahtiselt. 

Jalg on kerge, varvas puudutab õrnalt, tundega gaasi- või kiirenduspedaali (e-auto puhul on ülesande hindele “viis” sooritamine veelgi keerulisem, sest kogu võimsus antakse enamasti korraga kätte), pidurdused toimuvad aegsasti, sujuvalt. Mitte üks asi kotis/autos ei loksu ega lenda ringi.

Üks boonus on sel harjutusel veel: sõites nõudega ei ole võimalik maha magada ühtegi tsiklisti ega alarmautot, sest muusika asemel kuulate kotist tulevaid hääli. Meel rahuneb, mõtted korrastuvad.

Kohale jõudes olete juba natuke parem autojuht. Mida rohkem trenni teete, seda eeskujulikumaks saate, ja on võimalik, et autohuvi kõrval tabab teid ka huvi klaasi ja portselani ning vanavara vastu. Minuga nii just juhtus.

Loe siit, kuidas riukalikest takistustest õigesti mööduda

Pildid: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.