Teisipäev, 5. märts 2024
Ylle Rajasaar kirjeldab värvikalt, kuidas kulutas hommikumantli valimisele internetipoodides mitu tundi ning lõpuks võttis ikkagi aja maha – meie peades vaikselt juurduv rohepööre võib kuuli päris kokku ajada. Kui juba lihtsa riidehilbu valimisele kõiki kriteeriume arvestades kulub mitu tundi, mis siis rääkida auto või – hoidku taevas – kodu ostmisest!?

Ma arvan, et paljud nõustuvad minuga, et hommikumantel on üks äraütlemata mõnus riietusese: ärgates hea peale tõmmata, sauna minnes mõnus ülle heita… ja pole harvad need (puhke)päevad kui mantlisse mässituna hommikust õhtuni mööda tube ringi loovida. Võib vist (veidi liialdades) öelda, et klaas vett, tass head kohvi ja kandjaga sobiv vööga riidetükk mängivad päeva õnnestumisel olulist rolli.

Kolides vanu hommikuid kaasa ei võta ju!?

Uude koju kolides kerkib aga ootamatult hommikumantli-dilemma. Kui muutujaid on rohkem kui aadress nagu meil, kus muutub ka pesakonna koosseis, tundub mõistlik senised “intiimsed riideesemed”, mida nimetatu ju kindlasti on, asendada uutega.

Miks, küsite? Sellepärast, et igal hommikul selga visatud või ka lihtsalt nagis ootel seisnud mantel meenutab vana kodu kohvijoomisi ja toimetamisi. Kui eesmärk on eluga edasi minna, tulebki langetada loobumise otsus, kõlagu see kui tahes turaka või keskkonnavaenulikuna.

Mul läks hästi, hall puuvillane mantel jäi minust üsna kandmata, rippuski kohatäitena vannitoa kõrval nagis, ja sellest loobuda ei olnud kuigi raske, sest vahepeal olen ma ka rohkem krimpsu tõmmanud. Võtsin mõõdulindi, arvutasin veidi, ja sõidutasin Halli emale. See sobis talle nagu valatult! Win-win!

Otsinguid alga: leia kaks sobivat hommikumantlit

Idee, leida meile kahele sarnased hommikumantlid, ei sündinud minu peas. Võimalik, et ma olen viimase viie aastaga minetanud romantikasoolika, igatahes mõtlesin ma uue kodu vannimantlitest kui millestki praktilisest ja vastupidavast, aga kindlasti mitte kui “meile kahele” passivast paarismängust. Armas mõte igal juhul ning teeme teoks!

Ma olen kehv poodleja, kui asi puudutab päriselt kuskile kaubanduskeskusse šoppama minemist. Ma ei või kannatada liftimuusikat, tormlevaid inimesi, ventileeritud õhku, segunenud lõhnapilvi … nimeta vaid, ja ütlen, et see ei meeldi mulle. Poodlen meelsasti arvutis, tundub turvalisem ja on kindlasti võimalusterohkem.

Kaks hommikumantlit… partner pakkus välja ühe tuntud eestimaise tootja, mis on tugeva turunduse najal end liidripositsioonile võidelnud. Kätsatasin selle peale üsna kurjalt, et ei mingit SEDA tootjat, sest minu teada ei ole neil selget keskkonnapoliitikat ning kangastel puudub sertifikaat.

Isiklikust vaatevinklist pole kunstsamet ihu vastas ka kuigi mõnus, tekib staatiline elekter, pesta on igavene jurr, läheb värvist ja vormist välja. Kui on vähegi kehvemalt magatud öö, jõllitad peeglis omaenese paisutatud peegelpilti, sest samet lisab volüümi. Antud juhul ka kurjameelsust. Ei, aitäh.

Siiski võtsin tootja kodulehe ette ja veendusin, et olin neile liiga teinud: allhankena valmivatel toodetel on kõik vajalikud sertifikaadid olemas, omatoodangul mitte alati. Allhankemantlid nägid aga välja sellised nagu oleks neid keegi juba enne söönud ja nii panin üpris rahulolevalt tootja kodulehe kinni: siit ei saa me midagi.

Kirjutan siin tähtsa näoga sertifikaatidest, selgitamata, miks ei võiks lihtsalt esimesi ettejuhtuvaid hilpe korvi panna – siin tuleb mängu rohepööre minu peas, mis on aastatega järjest rohelisemaks värvunud. Varasemalt oli tähtis, et toode oleks kohalik ja kvaliteetne. Nüüd jälgin, et see oleks toodetud vastutustundlikult, heast ja loodussõbralikust materjalist või taastuvtoormest, kestaks vähemalt kümnendi ega läheks kohe moest.

Seega ülesanne, valida kaks hommikumantlit, mis kannaksid endaga romantilist alatooni, looksid ilusaid hetki, kuid oleksid samal ajal toodetud vastutustundlikult ja kestlikke põhimõtteid arvestades, polegi lihtne. Rutates ette: paari tunniga ma selle ülesandega toime ei tulnudki, otsingud veel jätkuvad.

Valikut on, aga…

Iseendale võiksin ma vaadata hommikumantli ka taaskasutuspoest, aga mul on ülesanne leida kaks ühetaolist sõnumit kandvat, kahes eri suuruses riideeset. Ma pole elus lotot mänginud, auka, ja nii naiivne ma ei ole, et usuksin end leidvat esimesest teise käe poest kaks õiges suuruses ja ühesugust mantlit. No sorri, noh!

Pealegi, kui juba minu enda vana kodu mantel ei kvalifitseeru uue kodu nagiliseks, siis tundmatu ärakantud ja “võõrast energiat” täis hilp ei ole seda ammugi. Mantel nimelt läheb palja keha vastu. Hotellis elan üle, kodus mitte nii väga. Jälle sorri, noh.

Taaskasutusest rääkides – see pole alati sugugi nii “öko” nagu loodame. Parem kindlasti, kui kiirmoe kahming kampaaniate ajal, aga mõistus tuleks igal hommikul köögilaualt kaasa pakkida, eks. Olgem ausad, kui peaks juhtuma, et sobivat mantlit ei leiagi, siis pole see maailmalõpp. Viskad T-särgi või pika pusa selga ja elad üle. No ikka sorri, noh, romantika rüüstamise eest.

Niisiis. Netipoed. Uhh, kus võtab silmad kirjuks! Ma ei viitsi hulluks rapsida, mul on paar skandinaavia netikat, kust ma enamasti oma ostud teen, sest need müüvad suures valikus kvaliteetset ja tublisti sertifitseeritud disaini.

Kui hinnaklass jätta ujuvaks (nagunii läheb eelarve lõhki, eriti kui me räägime tuntud skandinaavia brändidest) ei ole ka erilist šokki, kui lihtne mantlike maksab rohkem kui sada eurot – nagu ütlesin, ei pea ostma kohe, ja täna. Võib oodata soodusmüüke. Päris kindlasti aga ei pea mõtte ajel tormama ostma midagi, mis näeb välja nagu romantiline paar hommikumantleid, sisult on aga tühi raiskamine.

Kellele raha rahu ei anna, siis tasub mõelda, kui pikaks ajaks soovitud ese kasutusse jääb. Eeldades, et sel korral läheb kõik kenasti ja romantikat jagub aegade lõpuni, näitab näppudel arvutus, et nii umbes 30-40 aastat võiks mantel vastu pidada. No okei, 20. Jagame hinna aastate arvuga ja saame aastase kulu. Liidame pesukordade kulu ja … ah, olgu, läheb keeruliseks. Muuseas, kes veel ei teadnud: kallis on siis kui käed on ümber.

E-kaubamaja valitud, tõstan välja kolm kriteeriumitele vastavat mantlipaari. Skandinaavia disainiga on neist kahel pistmist sama palju kui minul bitcoinidega, aga suurusnumbrid klapivad, värvivalikut on, valmistatud on ökolt ja kestlikult. Liiga tavalised on ka.

Kolmas valik on lähikonnast, hind üle kahe korra kallim kui teistel, bränd muidugi ihatud ka. Mustrid ja värvid ja minugi kogemuse põhjal väga hästi vastupidavad tooted. Aga ei sõnagi ökoloogilisusest ja õiglusest!

… ega`s midagi, võtan tootja kodulehe lahti, otsin sealt üles ettevõtte toimimise alused, ja loen, et nad ammu enam ei afišeeri oma “ökot” ja muud, kuivõrd eetilises äritegevuses on need põhimõtted loomulikud. Usun ja lähen rõõmsalt netikauplusse tagasi. Saadan partnerile koos selgitustega kolm väljavalitut…

… ja sulgen arvuti, sest nüüd on kõige tähtsam otsustusprotsessi juures: ootamine. Uisa-päisa ostmise olen nõudehulluse ajal endast edukalt välja juurinud. Lasen “laagerduda” ja mõtlen, sest mitte midagi ei juhtu kui ma neid rrrromantilisi hommikumantleid uuel nädalal pakiautomaadist ei leia. Saate aru, mitte midagi ei juhtu. Nagu päriselt.

Rohepööre minu peas: need 10 olulist punkti

Rohepööre jääb pelgaks sõnakõlksuks, kui sellele sisu ei anna. Lihtsustatult on see pööre iseenda tassikese täitmine – olgu roheline, sinine või vikerkaarevärvi, on igasuguse pöördumise ja muutumise eesmärk parem ja rõõmsam elu. Vähemalt mina arvan nii.

Igaühe teekond on erinev, mina olen enda jaoks üles märkinud 10 punkti, mida tarbimisotsuseid langetades arvesse võtta.

Või siis mitte, sest Eesti kaubandusvõrgus on jätkuvalt kuumad üheksakümnendad ja sagedasim põhjendus, miks pole võimalik teha paremaid valikuid: “ää turg on nii väike ja ökošmöko on kallis.”

  1. Soovid, vajadused, impulssostud – ole teadlik iseenda nõrkustest: osta siis kui päriselt on vaja, ja tee seda mõtestatult. Jäta aega mõtlemiseks. Hommikumantli näite puhul – ära kohe torma maksma, vaid lase otsusel settida. Midagi ei juhtu kui vormistad ostu homme. Abiks võib olla ka partneriga nõu pidamine, sest kui asi puudutab teid kahte, siis peavad mõlemad ostuga rahul olema.
  2. Usaldusväärne tootja: Meil kõigil kujunevad ajapikku oma lemmikbrändid, ja see on okei. Kas sa tead aga, kuidas ja kus nad oma tooteid valmistavad? Loe läbi nende teenusedisaini alapeatükid ning viska pilk peale kvaliteediuuringutele. Otsi tagasisidet ja kui vaja, otsi omale uus lemmik. See päriselt ei ole värvi küsimus vaid eluküsimus, ja antud juhul on mängus sinu (ja su kallima) elu, sest tegu on hilbuga, mida sa kannad iga päev ihu ligi.
  3. Sertifikaadid ja rohepesu: Otsi tooteid, mis kannavad tunnustatud ökoloogilisi, sotsiaalse vastutuse ja keskkonnaärgiseid. Näiteks GOTS (Global Organic Textile Standard), OEKO-TEX Standard 100 või meie oma märgised ja sertifikaadid, mis kinnitavad, et asi on õige. Rohepesu vältimiseks tutvu tootja loodus- ja keskkonnasäästmise, sotsiaalse vastutuse ja võrdõiguslikkuse eesmärkidega.
  4. Ökoloogilised materjalid: Ökoloogiline puuvill on tuntavalt parem ihu vastas kui tavaline. Taaskasutatu on parem kui ekstra valmistatu, vegan on teema, kanep, puit jms. nutikad materjalid on põnevad.
  5. Tootmise jalajälg: asja tundmata on seda väga raske välja arvutada, tuleb usaldada sertifikaate. Võiks eelistada lähemaid tootjaid. Iseasi, kas nad pakuvad ootustele vastavat toodet.
  6. Toote transpordi jalajälg: Kui sobiv asi on toodetud ja saadetakse Eestis, oled õnnega koos. Vali see! Kui aga sobivat toodet siit ei leia, loe läbi e-kaubamaja transpordijutt. Kuidas ja millega nad saadavad ja kas nende jaoks on tähtis heite vähendamine!? Skandinaaviast on suht julge tellida, neil on asjad paigas ja nad pole ka teisel pool Universumit.
  7. Ajatu disain: Tundub, et hommikumantliga ei saa pange panna!? Vale! Kui sa otsid kaaslast mitmeteks aastateks, võiks selle disain olla säärane, mis ei karju aastanumbrit näkku. Vööd, nööbid, taskud jms on aksessuaarid, mis kipuvad kaduma või ära tulema – vaata selle pilguga, kas ese on parandatav.
  8. Hooldamine: Mida vähem pesukordi, seda parem – lumivalged mantlid jäägu hotellidesse. Ka triikimine on küsitav, sest kuumus kulutab kangast. Sestap võiks materjal olla säärane, mis kuivades puu peal ise vormi hoiab. Kes kuivatit kasutavad, siis see on teema, millest ma tõesti midagi ei tea (teada ei tahagi, sest kõige parema lõhnaga pesu tuleb õuest pesunöörilt).
  9. Võta käed pepu alt välja ja tee ise: Asjakohane soovitus neile, kes armastavad väljakutseid. Vali või ka valmista ise sobiv kangas ja õmble sellest endale ja kallimale sobivad mantlid. Kui pöial on peopesas ja seda sealt välja kangutada ei õnnestu, võid alati otsida ka mõne pädeva õmbleja. Küsi tuttavatelt!
  10. Kui oled oma leidnud, jaga kogemusi: Usu, sa pole ainus, kes tahaks teha õigeid otsuseid, meie hulk kasvab iga päevaga. Olles teinud kriteeriumitele vastava valiku, jaga oma kogemust sõpradega – nagu mina siin praegu teen, kuigi teekond pole veel lõpuni käidud, olen “ootame-vaatame” faasis ja õigluse huvides ei nimeta tootjaid nimepidi, kes kursis, tundsid ära niigi.
Kokkuvõtteks

Ma võiksin hommikumantlitest rääkima jäädagi, aga austan lugejaid. Kes nüüd, silmad suured peas nagu vana inglise taldrik, mõtlevad, et kui juba nii väikese ostuga nii palju valu on, mis siis veel autot või korterit valides tegema peaks, siis ma lohutan, et mida suurem asi, seda lihtsam valida.

Standardeid ja ettekirjutusi on kordi rohkem – iseasi, kas need ka adekvaatsed on, aga see pole ausalt öeldes tänane mure.

Peaasi, et vastu peab, on hoitav ja hooldatav ning päriselt ka vajalik. Seega, rohepööre minu peas võiks kõige rohkem tähendada mõttetööd, kas asja, mida silmad ihaldavad, ikka päriselt ka vaja on. Olge kohevad!

Kaanepilt: Freepik

 

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN