JÄLGI BLOGI! Eksperiment: kas väike rooliratas suudab suurelt “üle võtta”?16 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kas suur rooliratas on oma aja ära elanud ja aeg on loovutada koht väiksemale? Või jääb klassikaline rool ja läbi selle nähtavad “kellad” kestma päevani, mil isejuhtivad autod võimust võtavad? Tõde selgub paari nädalaga: Indrek Jakobson võtab järgemööda ette kolm väikese rooliga autot.

Peugeot on teadaolevalt ainus suur autotootja, mis on otsustanud harjumuspärase suure rooliratta oma autodes asendada väikese ergonoomilise “baranka” ja  i-Cockpit-nimelise lahendusega.

Kas nn vana kooli autojuht suudab väikese rooliga harjuda? Ja kui, siis kas ta suudab pisema rattaga leppida ka näiteks kaubikus?

Vastuse sellele küsimusele annab Indrek Jakobsoni poolt põhjalikult läbi viidav Peugeot’ väikese rooli test juba mõne nädala pärast.

Katsetame juhi töökoha mugavust nii Rifteri kaubikus, mugavas linnamaasturis 3008 kui ka nooblis Peugeot 508 kupeesedaanis.

Indrek püüab jõuda selgusele, kas üle kolmkümne aastat suurt rooli keeranud inimene suudab väikese rooliga harjuda, ning kui jah, siis kui kaua see aega võtab? Testime ühtlasi, kas i-Cockpit sobib ühtviisi hästi kõigi autodega või teeb keretüüp vahe sisse?

Eksperimendi käigus sõidame autodega igapäevaselt, seadmata ühtegi muud eesmärki ega täiendavat marsruuti.

Me ei loenda kilovatte ega arvusta disainivigureid (kui need just väga silma ei torka!), vaid vaatleme peamiselt, kuidas keskmisest pisut rohkem sõitev tavakasutaja end väikese rooliga autos tunneb.

13.11. TESTI VIIMANE PÄEV

Kui parklas suutis 508 endale piisavalt tähelepanu ja kadedaid pilke tõmmata, siis maanteel selle auto roolis arusaadavalt igav ei hakka.

Paarkümmend kilomeetrit pärast sõidu alustamist arvas püsikiirushoidja, et ta rohkem töötada ei soovi, ilma selleta on 508-ga maanteel sõita aga väga raske.

Gaasipedaal on väga tundlik ning imelihtne on politsei sponsoriks saada, sest see auto lausa kutsub sõitma selle sõna kõige paremas mõttes.

Õnneks arvutiajastu inimene teab, mida teha. Auto tee äärde, mootor seisma, käivitamine – ning kõik töötas pärast restarti jälle nagu ennegi.

508 on vaikne auto. Ka suvistel maanteekiirustel tuulemüra salongi ei jõudnud, mis näitab, et tuulekanalis on väga head tööd tehtud. Kuid 19-tolliste rehvide müra jõudis sisse rohkem, kui 3008 puhul. Üllatus? Ei!

3008 ongi täiuslik, 508 on emotsionaalne. Pisut kõrgema profiiliga rehvid oleksid kindlasti praktilisemad, aga Peugeot 508 ja praktilisus – need mõisted ei käi reeglina kokku – ja ei peagi käima.

Auto pakub sõitmiseks mitut režiimi, millest ECO ja COMFORT käituvad üsna sarnaselt, viies autot edasi üsnagi pehmelt, jättes siiski endale pisut mõtlemisaega.

Maanteel ja igapäevakulgemiseks on ökonoomne seade igati sobilik ning see oli ka enamuse ajast kasutusel. Müügimees soovitas kindlasti proovida ka sportrežiimi ning see teeb 508-st hoopis teistsuguse sõiduriista.

Kõrged pöörded tekitavad palju kära, aga vähe villa ning ei lisa mootorile ei hobujõude ega njuutonmeetreid.

Küll aga seadistab see vedrustuse sportlikult jäigaks, mis muutis Viru ralli teede läbimise tõeliseks sõidunaudinguks. Igapäevaelus tasub kasutada rahulikumaid režiime.

Aga rooli taha. Väike rool ei tekita juba ammu mingeid emotsioone ning 508-le sobib ta suurepäraselt. Kuna juhikohale sisenemine on niigi tülikas, siis on iga kokku hoitud lisasendimeeter asja ette läinud ning i-Cockpiti seadistamisega igaks juhuks ei tegelenud. See auto on sõitmiseks, arvutimänge võib ka toas laua taga mängida.

Ja klaarime nüüd testi lõpus kaks asja ära.

Esiteks, Peugeot 3008 juhikoht ei ole sugugi ergonoomiliselt kehv, kaugel sellest! Mõne saksa rahvaautode tootja sama klassi linnamaasturi rool jääb sama kaugele, kui iste pedaalide järgi paika seada, seega palun õigesti mõista, pole ses suhtes 3008-l häda kedagist.

Lihtsalt – 508 juhikoht on veelgi mõnusam, ainult sinna pääsemine ja sealt välja saamine ei ole kuigi mõnus. Samas, väike painutusharjutus kulub ju vahepeal ära, et selg kangeks ei jääks.

Ja teiseks, tingimuslikult võib Peugeot 508-le siiski ka ostusoovituse anda, aga sel juhul peab ostja käsi piiblil vanduma, et ta täidab vastuvaidlematult kolme tingimust ja kui neist üht rikub, siis annab võtmed ämma kätte hoiule.

Kui juba kahte või kolme, siis viib võtmed esindusse tagasi, sest see auto ei ole mõeldud talle. Ja tingimused on: esiteks kinnitab ta, et on noorem kui 35 aastat nii füüsiselt kui vaimult. Number passis tähtsust ei oma, see on tunde küsimus, aga väga oluline küsimus. 508 ei ole mõeldud seenioridele.

Teiseks: ta lubab, et keera kunagi kõvakattega tee pealt maha. 508 ei ole mõeldud põllule ja metsa. Selle jaoks on teised autod.

Kolmandaks: ta lubab, et ei hakka kunagi eputama paigaltstardi kiirendusega. Tublisti üle kahesaja hobujõu vaid esisilla vahendusel mahapanek üsna kerge auto ning automaatkasti puhul ei pruugi anda soovitud efekti. Kui üldse lennata, siis ainult lendstardist.

Neid kolme tingimust ausalt ja korrektselt täites on tegu suurepäraste emotsioonide allikaga.

Indrek

12.11 ESIMENE PÄEV PEUGEOT 508 SELTSIS

Testi kolmas osa algab hoiatusega, et kuna Peugeot 508 pole linnamaastur, siis ostusoovitust ta ei saa (miks, sellest saab põhjalikumalt lugeda siit. Küll aga pakkus auto emotsioone ja üllatusi kordades rohkem, kui testi kaks eelmist osalejat kokku.

508 on auto, mille puhul vastutulija võib lihtsalt seisma jääda ja vaimustusest kiljuda, kui ilus see auto on (ehteestlaslik tagasihoidlikkus!). Pärast esimest seelaadset juhtumit pikad ja väga pikad saatvad pilgud enam vähimalgi määral ei üllatanud.

Auto oli mõistagi punane ja võib-olla oleks toon erksam versioon veelgi enam möödujate pilke tõmmanud. Ühesõnaga, Peugeot 508 on auto esmajärjekorras neile, kes soovivad vastassoo tähelepanu.

Üllatusi suutis punane 508 pakkuda rohkesti. Esimene positiivne jahmatus tabas tagaluuki avades (loomulikult käib see elektriga!) – seal on ruumi oluliselt rohkem, kui oleks võinud eeldada.

Tõsi, kõrgus pole kuigi suur, kuid põrandapinda oli üllatavalt palju, lisaks läbilaadimisvõimalus (suusad!). Seega on tegu sobiliku reisiseltsilisega ja praktilisus pole päris ära unustatud.

Tagaistme kohalt hakata sangasid otsides neid sealt ei leia, kuigi nagi üleriiete jaoks on olemas. Mõistetav ka, keskmine eesti mees tagaistmele lihtsalt ei mahu (kui ta end just kokku ei keri).

Aga taksoteenuse osutamiseks on hoopis teised autod ja siin on olnud eesmärgiks disain ja eristumine, mitte püüe iga hinna eest võimalikult praktiline olla.

Hommikul parklast välja tagurdades oli tõsine probleem tagaluugi kojamehe lüliti leidmisega, kuna öö jooksul maha sadanud kaste oli muutnud nähtavuse nullilähedaseks.

Põhjalik uurimine selgitas, et seda polegi, kuna ilmselgelt kojamees ei sobiks kaunilt naalduva autosaba kujustusega lihtsalt kokku. Praktilisus? Disain on oluline!

Ning meile tähtsaim – rool ja juhi töökoht. Iste on lihtsalt suurepärane! Pikendatav istmepadi annab reitele täiendavat tuge, reguleerimisvõimalused on piisavad ning hinnaklassile vastavalt on olemas ka massaažifunktsioon.

Väike rooliratas ulatub kenasti juhini (mis on väga oluline!) ning infoekraan ei kummu enam kõrgele välja, vaid on ebatraditsiooniliselt toodud uuesti armatuurlaua keskele, kuhu ta sobib tunduvalt paremini.

3008-lt tuttav klaveriklahvide motiiv on säilinud, kuid nuppude märgistuses on alla antud – kehva valgustusega tingimustes on nupu funktsiooni raske ära aimata. Soov minna väga heast veelgi paremat tegema alati ei õigusta ennast.

Kuidas auto end maanteel üleval pidas, sellest aga juba järgmises postituses.

Indrek

11.11 LINNAMAASTURIGA TANKODROOMIL

Kommentaar piltidele: hea, et tehnilises passis polnud kirjas tank, vaid sõiduauto. Udu sees luidete vahel tekkis tõeline in the middle of nowhere tunne.

Testi teine osa Peugeot 3008 seltsis sai läbi. 8 ööpäeva argikasutuse tulemuseks jäi 563 läbitud kilomeetrit keskmise kuluga täpselt 6 liitrit sajale.

Paar päeva sai auto aia ääres puhata ning enamuse aja maanteedel veeta, sest oma autoga päevaks Tallinna kesklinna minna ei ole ammu enam mõistlik.

Must Peugeot tõestas seda, mida tegelikult temalt eeldati ja mis on sageli kirjas ka demoauto külgedel – tegu on täiusliku linnamaasturiga.

Või noh, õigupoolest peaaegu täiusliku, sest selline pisidetail nagu konksud pagasiruumis poekottide fikseerimiseks võiksid ju olemas olla.

Aga see on tõesti pisiasi nagu ka pisut aeglase mõtlemisega infolustiekraan. Ning kuueliitrine keskmine kütusekulu ületab muidugi kõvasti tehase poolt lubatut (4,1 l/100km), kuid iseenesest on see täiesti korralik number auto suurust ja kaalu arvestades.

Juhi töökohaga võis peaaegu ära harjuda – kui pole väga palju võimelda vaja. Ümbritsevad materjalid on kvaliteetsed ja stiilsed, maanteel kulgedes on tunne peaaegu luksuslik.

Ehk et kui PSA kontsernis lisaks DS-le (mis on nišibränd) üks mark teistest ülespoole positsioneerub, siis on see kindlasti Peugeot.

Ning vaikus sõidu ajal – see siiani alahinnatud ülioluline omadus, müra ju teatavasti väsitab, soovime seda tunnistada või mitte. Uus kaheksakäiguline automaatkast toimetab peaaegu märkamatult, vaid sõitu alustades mootori urin pisut ehmatab.

Ja see väike rooliratas! Loomulikult on sellega võimalik harjuda ja näidikute nähtavus on suurepärane.

Millega lõplik sõbraks saamine jäigi aega võtma, on automaatkasti pisike käiguvalits, mille kasutamisega saab mõistagi igaüks hakkama, aga pisut toekam käsikasti kang sobiks selle auto linnamaasturliku hoiakuga paremini kokku. Samas müüakse enamus autosid automaatkastiga niikuinii.

Testi kahe osa kokkuvõtteks: väike rool sobib mõlemale autole, kuid Rifterile nagu valatult, 3008-le käib kah.

Rifteri puhul on soovitus kindlasti oodata ära automaatkastiga versiooni saabumine ning kui 3008 puhul pole käsikast välistatud, siis tasub kindlasti korraks tõsiselt ka selle peale mõelda. Kuidas aga roolid-kastid-ekraanid toimetavad nooblis 508-s, saame teada juba lähipäevil.

Indrek

7.11 PEUGEOT 3008 – NII HEA, ET OSTA KOHE!

Viimased päevad on toonud kaasa nii maantee- kui linnasõitu, ent ka aja, kui auto seisis päevakese kurvalt aia ääres.

Reeglid on sellised, et kui tavaolukorras aetakse asju trammi, bussi ja autojagamise abil, siis sama toimub ka testi ajal. Läikivmust Peugeot sai pisut puhata.

Kui esimene ehmatus mööda sai nii kütusekulu kui ka seadistuste osas, siis edasi on Peugeot 3008 end kõvasti rehabiliteerinud.

Olen olnud detailide osas kriitilised ja kahtlemata põhjusega, kuid suures plaanis on tegu väga hea autoga, millele võib lausa ostusoovituse anda (ja sellist kiitust ei tule kaugeltki iga päev!). Edasi pisut täpsemalt.

Peugeot 3008 on auto ennekõike maanteele. Kõrgele kerele vaatamata on tuulekohin minimaalne ning ka rehvimüra on väga hästi summutatud.

Oma roll on ses kindlasti diiselmootori ja kaheksakäigulise automaatkasti suurepärases koostöös, mis hoiab pöörded piisavalt madalal ka suvistel maanteekiirustel. Keskmiseks kütusekuluks tuli paar pügalat alla kuue liitri sajale. Kas seda on palju või vähe, otsustage ise!

Juhiiste on väga mugav, nimmetugi piisava reguleerimisulatusega ja ei väsita pikemal sõidul. Maanteesõidu puhul on see olulisim.

Autosse sisenemine ja väljumine on tänu mõistlikule kõrgusele samuti mugav, ainus küsitavus tekib ses osas, kui kaua peavad istmepadja servad vastu. Vastuse annab aeg.

Olles leppinud sellega, et kõigi seadistusfunktsioonide selgeks saamiseks aega ei jätkugi (ja ilmselt pole vajagi), võib hakata nautima olemasoleva kasutamist.

Sõna „nautima“ ei ole liialdus, sest juhi töökoha ümber on nupud-lülitid paigutatud selgelt ja läbimõeldult. Kui klaveriklahve meenutav keskkonsool võib kaugelt vaadates ära ehmatada, siis soovitus on proovida selle kasutamist sõidu ajal. Lihtne ja mugav.

Ning tähtsaimast – väikesest roolist. Rooli suurus hetkel enam mingit rolli ei mängi ja hakkab tekkima harjumus . Küll aga tundub, et kui Rifterile sobis väike rool nagu valatult, siis 3008 puhul oleks eelistatud tavamõõtmetes „baranka“.

Põhjus pole üldse mitte rooli suuruses, vaid selle reguleerimise võimalustes. Kui iste on enda järgi paika seatud ja rool juhile maksimaalselt lähedale toodud, siis tuleb käed roolini küündimiseks täiesti välja sirutada.

See ei ole aga kuigi mugav ning takistab ka kiiret roolikeeramist. Ning arusaadavalt pole võimalik ka küünarnukk aknalaual kruiisida.

Proovime veel erinevaid istme reguleerimise võimalusi, ehk leiame lahenduse. Testi teine osa jätkub reedeni, mil 3008 vahetab välja ilus ja uhke 508.

Indrek

3.11 ESIMENE PÄEV PEUGEOT 3008 ROOLIS

Väikese rooli suure testi teine osa algas suure seadistamisega. Isegi sedavõrd suure, et telefon jäi autoga ühendamata, kuna selleks polnud lihtsalt aega. Oli vaja sättida paika erinevaid profiile ja kõike muud bling-blingi, mida prantsuse autoinsenerid on välja mõelnud.

Loo peakangelane, Peugeot 3008 ei osutunud seetõttu alguses sugugi nii külalislahkeks kaaslaseks nagu võis oodata. Jah, juhiistme kuju oli Rifteriga võrreldes mõistagi kasutajasõbralikum, kuid armatuurlaual valitsev virr-varr ületab ilmselgelt keskmise ostja soove ja vajadusi.

Turundusosakondadel on uhke teavitada, kui palju nende auto i-Cockpitis seadistamisvõimalusi on, kuigi tegelikkuses sobib enamusele ilmselt vaikeseade – kui selline olemas oleks. Vajutaksid käivitusnuppu ja kõik lihtsalt töötakski. Kas seda on 2018 aastal palju tahetud?

Esindusest koju sõites vaatas lõpuks vastu kütusekulu number 7,4. Arvestades, et tegu on tehnika viimase sõna järgi loodud diiselmootori ning lausa kaheksakäigulise automaatkastiga, tundus seda pisut paljuvõitu, kuigi sõit toimus ainult asulatingimustes.

Järgmise päeva maanteeots kärpis sellest üle liitri, kuid ikkagi jääb tulemus tehasenäitajatest kaugele. Aga elame-näeme, test pole veel lõppenud!

Üllatas, et pagasiruumis jätkuvalt puudusid konksud poekottide riputamiseks. Kui neid polnud Rifteris, oli see mõistetav ja andestatav, kuid 3008 GT-line hinnasilti ja varustust vaadates tundub see enam kui üllatav.

Muidugi mõista on variant, et need on olemas, aga nii “ära seadistatud”, et isegi müügimees pole nende olemasolust teadlik. Väga usutav see versioon muidugi pole, aga lootus teatavasti sureb viimasena.

Tähtsaimast – juhi töökohast ja väikesest roolist. Nahk-tekstiilkattega iste on igati mõnus, nimmetugi reguleeritav ja ka reietuge jagub. Näidikuplokk erinevalt Rifterist enam vaadet üle kapoti segama ei ulatu ning rooli suurus hakkab vaikselt ära ununema.

Seega võiks ju igati rahul olla, aga hetkel ma siiski veel ei ole, kuna üha enam selgub, et juhi töökoha ergonoomikas on hoopis olulisemaid asju, kui väike rooliratas. Testime edasi.

Indrek

1.11 VIIMANE PÄEV RIFTERIGA

peugeot rifter

Kolm päeva möödusid märkamatult ning jõudiski kätte aeg Rifterist loobuda. See toimus kahetiste tunnetega, sest autos on palju head, kuid ka mõned väikesed vead. Ent kõigest järgemööda.

Alustame olulisimast – 350 kilomeetrit näitasid, et praktilise poole pealt on väike rooliratas kaubikule igati sobilik.

Kuna Rifteri sõiduomadustele pole autoklassi arvestades midagi ette heita, teeb väikest mõõtu rool selle juhitavuse teravamaks ning võimaldab autot panna juhile paremini kuuletuma.

Mõistagi ei ole tegu WRC-autoga ega tee roolikeerajast Tänakut, kuid meie testi esimene osa lubab julgelt kinnitada väikese rooli sobivust kaubikusse.

Ning rooli kohal olev näidikuplokk tõepoolest varjab pisut vaatevälja auto ees, aga seda ulatuses, mida liikluses niikuinii vaja ei lähe.

Kui juhiiste tundus alguses mugav ja igati sobilik ka pikemate vahemaade läbimiseks, siis praktikas see nii ei läinud ja päris sõbraks me temaga ei saanudki.

Reguleeritud sai nii ja naa, aga ikka jäi kas käigukang kaugele või läksid jalad pedaalidega segamini, millest võib järeldada, et tulevikus on oodata automaatkastiga versiooni populaarsuse olulist tõusu. 6-käiguline käsikast ise töötas laitmatult.

Niigi mahukas pagasiruum muutub istmete allaklappimisel lausa jahmatavalt suureks. Samas on tagaluugi sulgemine raske ja pisikesest sangast kinnisaamine kunsttükk omaette ent kinni ta lõpuks alati sai.

Mis aga rõõmustas, oli kütusekulu. Suure lauppinnaga auto puhul teevad alla kuue liitri sajale jäävad numbrid suviste maanteekiiruste juures siirast rõõmu.

Testi teises etapis vahetas Rifteri välja samuti GT-line varustustasemel linnamaastur 3008. See on aga juba hoopis teisest puust sõiduriist.

Indrek

30.10 ESIMENE PÄEV: PEUGEOT RIFTER

Esimene testipäev on alati kõige emotsionaalsem. Edaspidi juba olenevalt sellest, mis on valdav tunne, tekib kas harjumus või leppimine.

Tänane päev ei olnud selles suhtes erandiks. Läbisõit jäi küll üsna napiks, ligi 40 kilomeetrit, aga lubasime ju, et ekstra lisasõite ei tee, seega kõik ongi nii nagu päriselus.

Kaubikud on muutumas üha juhisõbralikemaks ning see teeb Peugeot Rifteri elu lihtsamaks – enam pole vaja suure hoolega tööauto geene varjata, kuigi neist ei tee saladust ka automüüja.

Rifter jääb igal varustustasemel ikka kaubikuks ja pole mõeldud kallimate linnamaasturitega konkureerima, vaid tegema seda, milleks ta on loodud – viia säästlikult ja pretensioonitult viis inimest ja väga palju pagasit üsna pika vahemaa taha.

Juhiust avades selgub kohe, miks PSA kontsern on oma tarbesõidukitel paigutanud topsihoidja armatuurlaua äärmisse vasakusse nurka. See on lihtsalt kõige mugavam koht!

Kes armastavad kodunt või tanklast termostassi või kohvitopsiga autosse siseneda, on esimene liigutus avada autouks, siis panna käest jook (kõige lähem koht selleks on armatuurlaua lähim nurk) ning alles seejärel end istmele hiivata. Loogiline ja mugav!

Me ei pidanud rääkima disainist, aga on asju, millest mööda vaadata ei saa, kuna nad lihtsalt torkavad silma.

Kaubiku lakke paigaldatud klaaskatus ning selle keskel olev suur helendav toru pehmelt öeldes ei mõju tõsiseltvõetavana. Peugeot võiks stiili välja pidada, aga praegu tundub see nagu sadul sea seljas. Õnneks pole tegu baasvarustusse kuuluva viguriga.

Aga tähtsaim – juhikoht. Sobiliku isteasendi leidmine käib kiirelt ning seal on mugav, piisavalt jagub nimme- ja külgtuge.

Kui aga iste on pedaalide ja rooli suhtes paika seatud, jääb käigukang juhist sedavõrd kaugele, et selleni on vaja iga kord pisut küünitada. Algul pole häda, aga linnasõidul tüütab kiiresti ära. Vaatame, kuidas homme maanteel tundub.

Ja nüüd rool. Väike rooliratas suutis muutuda harjumuspäraseks ja märkamatuks juba esimese veerandtunni jooksul, sedavõrd lihtne on seda keerata ning olles harjunud sõitma küünarnukk uksel (vana kool!) on ikkagi võimalik sama käega rooli keerata.

See kõige tähtsam liigutus ja hoiak on võimalik nii suure kui väikese rooli puhul – OK, vähemalt Rifteri puhul. Kui aga olen tahtnud rooli keerata aga nii nagu ei tohi (sorry!) ehk käsi peopesa ülespoole, siis väikese rooliga on seda teha keerulisem. Ja võib-olla ongi parem, et on ebamugav.

Rifteris selgus ka esimene ja võib-olla suurim psühholoogiline vastasseis väikesele roolile. Rool ega tema suurus ei ole milleski süüdi!

Küsimus on hoopis rooli kohale tõstetud näidikuplokis, mis loob tunde viletsamast nähtavusest juhi ees. See tunne aga segab autojuhi jaoks nii olulist ümbritseva liikluse adekvaatset tajumist. Võib-olla see läheb testi lõpuks üle? Elame-näeme-testime.

Siiani on sõidud olnud kõik asulateedel. Homme ja ülehomme on ees juba sõit Virumaa teedel ning kavas on külastada ka üht meie põhjaranniku kõige huvitavamat sadamat.

Seetõttu homme blogipostitust ei tule, järgmine lugu juba neljapäeval, kui tuleb lahkuda Rifterist ning asuda (hinnalt kättesaadavate) unistuste auto ehk Peogeot 3008 rooli.

Indrek

Jälgi Indreku blogipostitusi siinsamas, värskendame ajajoont igapäevaselt.

Pildid: Indrek Jakobson. Täname: Peugeot

Jaga

AVALDA ARVAMUST!