Sõber Portugalist tuli esimest korda Eestisse ja pisteti Priuse pistikhübriidi rooli

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Mõni aeg tagasi käis meil külas sõber Mike Portugalist. Eestit külastas ta esimest korda, ja et siinse elu-oluga põhjalikumalt tutvuda, veetis ta Maarjamaal veidi üle nädala. Juhuse ja pisut ka allakirjutanu soovil sai Mike teisegi esmakogemuse osaliseks: mehe teekaaslaseks Eesti avastamisel oli Toyota Priuse pistikhübriid. 

Loo autor Mike Aymes. Foto: erakogu

Miguel Ramos, kunstnikunimega Mike Aymes on graafiline disainer, kes oli Portugali filmikooli magistrantuuris  Veli korterikaaslane. Eestis käis Mike esimest korda, valides külastuse ajaks sügise, olles Velilt kuulnud, et see on imeilus aeg.

Toyota Priusega viis mehe kokku juhus: auto oli parasjagu ajakirjanike käes pikas proovisõidus ning et kuvand Eestist kui sõbraliku loodusega keskkonnasõbralikust maast kinnistuks kaugemalgi, tegime ettepaneku Mike’le avastada meie kodumaad pistikhübriidi roolis.

Lisaks esimest korda Eestis käimisele sai Mike elu esimese kogemuse ka n-ö ökoautoga. Ja olgem ausad, Mike vaimustus. Järgnevas arvustuses läheneb Mike Priusele aga disaineri vaatanurgast, millele lisandub üldine huvi tehnoloogia ja esteetika vastu.

Erinevused ja uuendused

Minu esimesel reisil Eestisse avanes mul võimalus sõita elus esimest korda kõige värskema põlvkonna Toyota Priusega, täpsemalt selle pistikhübriidiga.

Kuna mu töö on tugevalt seotud esteetikaga ja minu suureks huviks on tehnoloogia, võtsin hea meelega vastu võimaluse seda masinat ka arvustada.

Tava-Priusest eristab pistikhübriidi loomulikult see, et teda saab kodus “seinast laadida”, aku laadimine võtab umbes 2-3 tundi.

Vaid elektri toel saab sõita kuni 50 kilomeetrit, sealt edasi läheb tarvis sisepõlemismootori abi. Mulle tundub, et igapäevaste sõitude jaoks on elektriline sõiduraadius täiesti piisav, laadimine lisab kasutusmugavust ning on kiire.

Meeldiva üllatuse ja uuendusena leiab katuselt päikesepaneelid, mis on pea esimene asi, mis väliselt silma hakkab.

Idee on tore, kuid tavasõidul sellest suurt kasu ma ei näe. Võibolla veel Portugali ilmadega, kuid Eestis kindlasti mitte – päikese kätte jättes ei olnud täheldada mitte mingisugust laadimist.

Välimus ja sisemus

Priuse välimusest – uus mudel ei ole nii ümar “paksuke” nagu seda on eelmine mudelipõlvkond. Disainikeel on jõulisem, jooned julgemad ja musklilisemad.

Väikesed detailid auto esitulede ja stange ümber lisavad väga lihtsal moel futuristlikku esteetikat. Õhuvõtuavad ei ole samuti liiga ilmselged, mis mulle meeldib.

Toyota Priuse tagaosas sulanduvad horisontaalsed tagatuled sujuvalt spoilerisse ja vertikaalsed alumised tuled stangesse.

See on mudeliuuenduse puhul ilmselge trend ja disainivalik, mis on eelmise mudelipõlvkonnaga võrreldes suur edasiminek. Prius ei tundu enam igav!

Sisemusest rääkides meeldib mulle tähelepanu detailidele – näiteks kroomitud ventilatsiooniavade nupud, aga ka üldine materjalivalik.

Materjalid on mõnusad puudutada, plastikosad ei tundu odavad, läikivad pinnad koos mõndade matistatud detailidega jätavad väga hea mulje.

Mis võiks olla parem?

Mida enam ma Priuses leiduvatele detailidele tähelepanu pööran, seda enam hakkab mulle tunduma, et auto välimuse ja sisemuse kallal on töötanud täiesti eraldiseisvad meeskonnad, kes ei saanud üksteise tööd näha enne, kui asi kokku sobitada tuli.

Mulle tundub, et liiga suur osa inseneride võhmast on läinud ülepunnitatud “futuolemuse” saavutamiseks, aga seejuures on unustatud, et enamus asju saab siiski olema juhitud nuppude poolt. Tulemuseks on tihedalt täis topitud sõitjateruum, kus kõikjal on nupud. Kõikjal!

Ma olen alati armastanud öist sõitmist ning siin oli minu võimalus nautida tühje Eesti teid ja maastikku ning hinnata ka Priuse meelelahutussüsteemi.

Paraku pean tunnistama, et see on Priuse puhul nõrk koht – kuigi ülejäänud osas üritab auto olla väga moodne, futuristlik ja innovatiivne, näeb meelelahutussüsteemi graafiline pool välja, nagu pärineks aastast 2002.

This slideshow requires JavaScript.

Kokkuvõtteks

Tervikuna on kogemus aga väga meeldiv – Toyota Priusega sõites on kogu aeg tunne, nagu oleksid väikeses hubases elutoas. Sõidumüra on vähe, minek on vilgas ja sõit ei ole igav, kui sa just ei soovi, et ta seda oleks.

Välimuse ja kasutusmugavuse osas on tehtud suur edasiminek ning igapäevasõidud saavad kindlasti mugavalt ja säästlikult tehtud.

Lisainfot varustuse ja hindade kohta leiab siit

Eksperiment: kas Toyota Prius on tegelikult elektriauto?

Mike’i loo pani eesti keelde Veli V. Rajasaar

Pildid: Mike Aymes, Toyota, Andres Kruus, Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.