“Päris” auto või ratastega seljakott ehk esimene kokkupuude elektriautoga

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tamperede autohullude perekonnast pärit Ave kirjutab sellest, milline oli tema esimene kokkupuude elektriautoga üldse. Mis vastused said esmakasutaja küsimused ja hirmud?

Tere, minu nimi on Ave ja ma olen autohoolik. Arvestades seda, milline on mu perekond, ei tule autoholism suure üllatusena. Autoholismi kõrvalnähud on tihtipeale järgmised: meeldivad autod, mis liiguvad kiiresti, teevad ägedat häält, on kepsakad ja ilusad jne.

Piinlikkustundega pean tunnistama, et ökonoomsus ja ökoloogiline jalajälg prioriteetide pingeritta seni mahtunud ei ole. Minu eelmised autod on Ford Fiesta ST ja 1. seeria BMW M-Sport – kui keegi mind mõnda kategooriasse asetada peaks soovima.

Aga kuna need, kes elavad minevikus, on tulevikuta, olen seieri liigutanud 80ndate Saksa autotööstuse ideaali pealt tänapäeva. Tähtede seis soosis seda muutust ja tõi minuni Nissan Leafi, millega mõned päevad kauni talve tipphetkedel ringi vurada sain.

Enne kui asjaks läks

Olles varasemalt sõitnud vaid poole elektriautoga (tegin hoovi peal ühe hübriid-laevaga tiiru), tekitas pelgalt mõte täiselektrilise autoga sõitmisest üle keskmise elevust. Elevust maandasin sellega, et tüütasin venda küsimustega, millest enamik algasid stiilis “aga mis siis, kui..” või “aga kuidas … käib?”

Põhilised mõtted, mis peast läbi käisid: kuidas ma aru saan, et auto töötab? Kas ta liigub normaalselt? Äkki ma jään tee peale? Kas ma pean soojenduse välja lülitama? Kuidas “tankimine” käib? Aga mis siis, kui keegi auto kiirlaadijast ära varastab? Aga mis siis, kui mul pole kodus pikka pikendusjuhet?

Praktiliste küsimuste kõrval mõlkus peas ka pisut eksistentsiaalsem “huvitav, mis tunne on?” Elevust kui palju.

Täitsa auto moodi

Esmakohtumine Fakto Auto garaažis osutus oluliselt vähem erisündmuseks kui ma enda peas seda ette olin kujutanud. See on umbes nagu kohtingule minnes – kütad end peas täiega üles, kõhus keerab ja peas keerleb tuhat mõtet, aga siis tuleb välja, et tegemist on täiesti normaalse inimesega. Samamoodi oli lugu ka Leafiga.

Nissan Leaf

“Ta on ju täitsa auto moodi,” mõtlesin endamisi. Kuna ma olen edev inimene ja mulle meeldivad ilusad asjad, mõjus Leafi ilus vorm ja veel ilusam keraamiline hall värv meeli paitavalt. Ma saan aru küll, et auto värvi kommenteerimine on kergemeelse hõnguga, kuid oleme ausad – auto värv ON oluline.

Leaf on nagu päris auto ja nunnu veel pealekauba. Nina peal on küll kahe notsuga luuk (täpsustuseks minusugustele – laadimiseks ning üks neist on kodune notsu ja teine kiirlaadija notsu). Pärast rida rohkem ja vähem rumalaid küsimusi Fakto Auto turundusjuhile notsude ja luugi ja laadimise teemal oli selge, et tegelikult vist isegi saab selle laadimisega hakkama.

Kuidas see kõik meelde jääb

Olles senised 16 aastat enda autojuhi karjäärist autot laadinud bensiini- või diislipumba juures, pean tunnistama, et uudne notsude olukord tekitas kerget stressi. Põhiline mure oli, et kuidas kõik need erinevad asjad meelde jäävad – milline juhe millise laadijaga ja millisesse auku?

Hinge rahustas teadmine, et otsiku kujust tingituna on suhteliselt võimatu tavalist stepslit nt kiirlaadija notsusse toppida. Kuigi oleme ausad – kindlasti on mõnel spetsialistil see ka õnnestunud. Igatahes ootasid pagasnikus kaks juhet ja peas vasardas “noh, küll kuidagi hakkama saab”. See, mis järjekorras ja mis nuppudest laadimisaukude luuki lahti saab – noh, eks vaatab.

Järgmine põnev hetk oli autosse istumine. Ei tea, kas on sama tunne, mis muidu? Etteruttavalt võin öelda, et oli küll. Istme peab paika panema sama moodi ja vasakpoolsest kangist enda lae alla väntamine on täpselt sama maiselt tüütu tegevus kui sisepõlemismootoriga autos.

Nissan Leaf ja Ave

Põikan korraks aastasse umbes 2010, kui toimus mu esimene teadlik kokkupuude elektriautoga. Elasin tol ajal Londonis ja olin tellinud endale Uberi. Hea on, et enne sõprade poolt koduteele asumist tualetis ära käisin, sest muidu oleksin end ilmselt ehmatusest täis lasknud, kui tühjal tänaval järsku mu selja taha elektriauto hiilinud oli.

Mu aju vallandab tänaseni sellele mõeldes väikese törtsu stressihormooni, sest too ehmatus on seni mu elu suurim. Selle öise kohtumise tulemus oli muuhulgas ka kerge umbusk “hiilivate elektriautode” vastu. Alalhoiuinstinkt ütleb, et ega see õige asi ei ole, kui autot ei kuule.

Veebruar 2021 ja ma istun Nissan Leafi roolis. Valju häälega ma seda välja ütlema ei hakka, aga tundub, et Henri (Nissani turundusjuht) vist tajub mu kimbatust teemal “ajami sisse lülitamine”. Käib samamoodi nupust nagu “tavalistel” uuematel autodel.

Ennetades küsimust, et kuidas ma aru saan, et auto töötab, ütleb ta, et seda näeb rohelise tulukese järgi, mille all on edasi-tagasi nool. Hea teada. Väidetavalt ei ole see harv nähtus, et esmakordselt elektriauto rooli istuvad inimesed autot sisse-välja lülitavad ja tuledega parklas vilgutavad, saamata aru, et kas masin nüüd töötab või ei.

Nissan Leaf

Maru hea, et nüüd ise nii rumal olema ei pea. Ma igaks juhuks ei hakka ütlema, mitu korda ma seda ühe korra proovitud laev-hübriidi sisse-välja lülitasin.

Aga tagasi Leafi juurde. Kokpitis istudes on väga moodne tunne. Juhiabi ja muud vidinad – kaameraid on nii palju, et julgeolekuasutuste ümbruski kahvatuks –  ja uus loom nimega e-pedaal selgeks tehtud (tundub hirmus), hiilime garaažist välja. Pisut on stress, et kuidas kõik vidinad ja tulukesed ja asjad meelde jäävad. Laadimine ju veel lisaks ka. Aga minek on siiski.

Kõrvalepõikena ütlen, et mul võttis pea nädala imestamist, et kuidas see pealtpoolt vaates kaamerapilt ikka tekib. Lõpuks küsisin ikka vennalt. Mu vabandus on see, et eelmised autod on pisut rohkem analoogsed olnud.

Täiesti normaalne

Hämming olematust mootorihäälest on suhteliselt kiire kaduma. Sama kiiresti teeb minekut ka mure, et äkki on elektriautoga kuidagi teistmoodi sõita kui sisepõlemismootoriga. Rooli tuleb keerata samamoodi ja ka pedaalidega on tavaline lugu.

Leaf on täiesti normaalse suurusega auto (seljakott-tüüpi liikurid pole mu isiklik eelistus) ja rõõmu teeb fakt, et manööverdada on temaga minu eelmisest masinast suuremast gabariidist hoolimata täiega mõnus.

Tahavaatepeegli kaamera-lahendust otustan ma siiski esimese hooga mitte usaldada (imelik on), aga analoog-režiimile tagasi minnes on kõik hästi.

Hoolimata venna soovitusest, et äkki ei peaks e-pedaali kohe liikluses katsetama hakkama, võtsin selle siiski kohe parklast välja sõites ette. Paar korda jõnksutasin pisut veidramalt, kuid nõksu saab kätte üsna kähku. Seejärel harjub parem jalalaba üsna kiirelt mugava ühe pedaali tööga.

Äge – sellist asja pole kunagi enne proovinud ja heade asjadega harjub inimene teadupärast üsna kiiresti. Paari äkilisema pidurduse puhul (mingi tegelane keeras ette) naasin siiski klassikalise hüppa-piduri-peale meetodi juurde.

Enda peas tegin vaikselt linnukesi kastidesse järgmiste omaduste juurde: kiirendab väga adekvaatselt, on hästi juhitav, normaalne parkida (ja kusjuures Tallinna kesklinna tsoonis tasuta!) ja helisüsteem on ka kabe. Poleks kunagi arvanud ka seda, et ma taban end mõttelt, et tegelikult on päris tore, et auto vait on, sest siis kuuleb muusikat paremini.

Äge on see, et eletriauto läheb väga kiiresti soojaks ja moodsa lahendusena saab seda isegi toas olles äpist soojenema panna.

Numbrimaagia

Üsna kiiresti sai üheks lemmiktegevuseks katsetamine, et mida näitab järele jäänud kilomeetrite arv, kui näiteks sõitjateruumis soojendus kinni panna. Uus ja huvitav mäng. Liiga kaua muidugi ei saanud nautida mõtet, et võiks Riiga välja sõita, sest väljas oli siiski -11 kraadi.

Aga hea uus teadmine on see, et elektriautode puhul on tegelikult enda istumisaluse soojendamine kõige mõistlikum, sest siis kütab vähem õhku ja saab pikemalt sõita. Suure akuga Leafi puhul on muide muljetavaldav, et saab ka süvatalvel rahulikult Tartusse sõita. Mu enda üks põhilisi (vale)arvamusi oli, et Mäos peab raudselt laadima…

Selge on see, et sisepõlemismootor nii palju lõbu ja hasarti numbritega ei paku. See põnevus ei lähe ära ka paaripäevase sõitmisega ja ma kahtlustan, et kui peaksin endale kunagi püsivamalt elektriauto soetama, muutuks ühe akutäie võimalikult pikaks venitamine täiesti eraldi spordialaks. Megapõnev on neid numbreid jälgida.

Kohtumine laadijaga

Kiirlaadija juurde minek oli minu jaoks muidugi sündmus omaette. Kodule kõige lähemaks osutus Haabersti “Sirkli” oma, kus ma oma elus ilmselt kõige rohkem fossiilkütuseid tankinud olen. Üks teine auto oli tol hetkel seal ka laadijas ja millegipärast otsustas ta, et paremal pool olles on hea idee vasemal pool olevat “tankurit” kasutada, aga see selleks.

Nissan Leaf

Pulss pisut kõrgem, üritasin siis minna tankuri juurde näoga, et ma tean, mida ma teen. Notsude luugi olin eelnevalt nupust lahti teinud. Seda ma teadsin, et pean tegema. Olles aga tankuri peal kaardi ära piiksutanud, anti mulle valik, et kumba tüüpi laadijat ma tahan. Eee… Aga kust ma tean?

Üritasin siis need ekraani peal näidatud variandid meelde jätta ja läksin auto juurde, põrnitsesin sealseid auke ja mõtlesin, et kumb peaks olema… ja ei olnud ikka päris kindel. Lõpuks haarasin laadimispüstoli kaasa ja pärast mõningast edasi-tagasi vahtimist ja võrdlemist veendusin (natuke ebakindlalt), et olen siiski õige valiku teinud. Naaberlaadijal oli kindlasti väga põnev seda kõike kõrvalt jälgida.

Kogu mõistatamisprotsessi tegi huvitavamaks asjaolu, et väljas oli päris mitu miinuskraadi ja samal ajal, kui ma seal otsikutega jändasin, tahtsid käed külma tõttu küljest ära kukkuda. Kuna mul oli vaja samal ajal ka laadimisest videoreportaaži teha, oli väljakutse veelgi suurem. Olgu öeldud, et ühe käega on suhteliselt keeruline kiirlaadijat auto auku toppida – see küljes rippuv juhe on ikka korralikult raskem kui tavalise tankimispüstoli puhul harjunud.

Aga auku ta topitud sai ja sinised tulukesed tuuleklaasi ääres andsid märku, et laadimismissioon on alanud edukalt. Maailma kõige veidram tunne oli auto seejärel lukku panna ja tunniks ajaks minema jalutada. Aga ta oli seal endiselt alles ja 17% aku pealt olime jõudnud 85% peale. Edukas.

Kohtumine hommikuse tipptunniga

Autot tagasi viies startisime vennaga samal ajal samast kohast ja liikluses tervitas meid klassikaline enne-kella-üheksat-hommikul tipptund. Paldiski maanteel oli kuskil mingi väike plekimõlkimine ja õnneks taipasime mina ja Leaf õigel hetkel ühistranspordirajale hüpata.

Ausaltöeldes oli suhteliselt veider tunne bussirajal sõita – nagu teeks midagi valesti, kuid minek edenes päris hästi. Lemmikhetk oli Gonsiori tänav, kuhu ma tavaliselt satun ainult kogemata ning siis, silmad häbi täis, bussirajal esimese ärakeeramiseni sõidan. Uhke tunne oli täieõiguslikult seal sõita, kuid jääb mulje, et paljud ei tea elektriautodest ja bussiradadest – mulle tundus, et sain siiski mitme halvakspaneva pilgu osaliseks.

Statistikat ka – hommikusel tipptunnil on bussirajal sõitjate profiil laias laastus selline, et kaheksast autost kaks olid elektrikad ja neist ülejäänutest pool linnamaasturid. Harkujärvelt Lasnamäele Fakto Autosse sõites võitsin elektriautoga 7 minutit. Päris hea tulemus, sest tolle hommiku ummik ei olnud isegi nii hull.

Nissan Leaf

Diagnoos

Mul on hea meel tõdeda, et igasugused kõhklused ja kahtlused, mis mul elektriautode osas enda peas välja olid mõeldud, osutusid siiski täiesti alusetuteks. Kõik elektriautod ei ole imelikud hiilivad ratastel seljakotid ja sõita on (vähemalt Leafiga) täiesti tore!

Ma küll ei saanud ümber lükata Tartusse sõitmise võimalikkust, aga numbrid kinnitasid seda. Ja kui oleks kaks paari villaseid sokke jalga pannud ning soojenduse välja lükanud, oleks see kohe kindlasti võimalik olnud.

Minu sisepõlemismootorite ainulembus on ümber lükatud ja sellega olen liikunud 21. sajandisse. Usun, et tulevik on elektriline ja loodan, et sellega käsikäes muutub ka Eestis elektritootmine päriselt jätkusuutlikuks. Need päevad, mis me hundihalli Leafiga koos veetsime, olid mõnusad ja ma ei suuda enda peas ausalt välja mõelda mitte ühtegi põhjust, miks ma ei peaks järgmiseks sõiduvahendiks just sinna suunda vaatama.

Mu täiesti alusetu arvamus, et “kõik elektrikad on mingid imelikud hiilivad seljakotid” on igakülgselt ümber lükatud, sest Leaf on ruumikas ja ilus pealekauba. Proovisõiduautoga ma ühtegi elukat küll ei vedanud, kuid see on täiesti tehtav, seega on kõik olulised asjad kaetud.

Kui täiesti aus olla, siis käib sõidumõnuga kaasas ka täiesti mõõdetav moraalne rahulolu, sest elektriauto roolis olles tunnen, et ma ei panusta kliimasoojenemisse nii palju kui sisepõlemismootoriga autoga sõites. Võit igas valdkonnas.

Ja nii see usupööre toimubki.

Meedia: Ave ja Uku Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.