Neljapäev, 28. märts 2024
Opel Zafira on üks vähestest seitsmekohalistest mahturitest, mis moodsate maasturilaadsete purgaas on suutnud oma näo säilitada. Mitmed tootjad on oma mahtuniversaalid ümber vorminud linnamaasturiteks või krossoveriteks, olles veendunud selle veidra maailmapäästmise aktsiooni õigsuses. Pole kindel, et kahe ja rohkema lapsega pered selle peale silda viskavad.

Opel Zafira tehnilised andmed ja hinnakiri

Mõnikord lähebki tooteuuendamine õnneks ja ostjad on vaimustusest käpuli maas: mõelgem kasvõi Peugeot’ 5008 hiljutisele ümbersünnile, kus kohmakast mahturist sai rabava välimusega kuni seitsmekohaline pargimaastur.

Või mõne aasta tagusele “röövikust sai liblikas” Renault’ Espace’ taastulemisele – ma olen tänaseni seda meelt, et Espace on üks maailma ilusamaid… krossovereid! Sest nii nad seda autot ametlikult nimetavad.

Kolmaski näide on varrukast võtta: Eestisse peaks kohe-kohe jõudma Opel Crossland X, kompaktne kõrgendatud maasturilaadne, mis tõukab tootmisliinilt Euroopa pensionäride suure lemmiku, viiekohalise Meriva.

Zafirat (vähemalt esialgu) uude kehasse ümbersündimine ei ähvarda, ja hea on. Sest kärgpere liikmena, lugematute “sinu-minu-meie-sõprade” laste emana, tädina, pannkoogiküpsetajana olen ma ürgõnnelik, et see auto olemas on.

Meil – olukorras kus auto on igapäevaselt koormatud vähemalt viie sõitjaga on mul raske ainult iseennast esile tõsta – (meil) oli võimalus uue(nenud) Opel Zafiraga kaks nädalat koos läbi elu rännata.

Ma ei liialda, kui ütlen, et auto esindusse tagastamise päeva eelõhtul leinasime me natuke kambakesi koos, tegime pisut pidulikuma õhtusöögi ja pühkisime pisaraid neelates viimse saiapuru Zafira istmete vahelt.

Albu mõisa ette jõudes oli Opel Zafira juba nagu mudakäkk, aga meie olime rõõmsad nagu näitlejad Prantsuse armastusfilmis
SELLEST PIDI SAAMA (PEAAEGU) ÜMBERMAAILMAREIS

Meie kahenädalase Zafira-proovisõidu algne eesmärk oli (peaaegu) ümberilmareis. Pesakond kokku ja suund Inglismaale. Või Poola. Või kasvõi Lätti ja Leetu pikemale uudistustuurile. Igatahes, minema korraks!

Plaane tehes jäi paraku kahe silma vahele asjaolu, et laste koolivaheajad langevad eri nädalatesse. Seega, keegi oleks pidanud kaks nädalat isa-emata hakkama saama, ja see nõudnuks majapidamises lisatäiskasvanu kodustamist.

Loobusime mõttest teha suurem reis, selle asemel panime paika päevateekonna pikkuste väljasõitude graafiku. Eesti väiksus annab meile siin maailmamõõdus eelise, mida paljud ei teadvusta: sa jõuad tahtmise korral õhtuks alati oma voodisse.

Nõnda siis mets, meri, mõisad, lemmiksöögikohad. Ja et asi põnevam tunduks, sai minireisidele kaasa kutsutud eri seltskond: kord pakkisime autosse Aruküla Waldorfkooli lapsed (pool klassitäit mahtus täpselt), kord lisandus mõnusam osa suguseltsist või paar sõpra. Ja rohkematel kordadel käisime isekeskis viiekesi+ vanaema.

ÜKS ÕHTUPOOLIK ALTJAL , VIHULAS JA SAGADIS
ENAM EI MEETRITKI OPEL OnStar LAHKE NÕUSTAJATA!

Inimeseloomal on kombeks heade asjadega kiiresti harjuda ja neid edaspidi enesestmõistetavaks pidada. Ma ei räägi siinkohal infolustiga isukalt paarituvast nutitelefonist või lõputult eri vajadusteks ümber kohandatavatest istmetest – see viimane on kohe kindlasti “peab olema” pereauto kategoorias, esimene aga on inimõigus ja liiklusturvalisus.

Ma räägin Opel OnStar ühilduvusteenusest, mis võimaldab süüa, juua ja seigelda käsi roolilt võtmata. Vajutad laepaneelil rohelist “OnStar” nupukest, räägid oma mure ära, ja saad alati vastuse. Kusjuures – meie arvuka reisiseltskonna garantii – saad alati adekvaatse vastuse!

Kohe esimesel proovisõidupäeval paigutasin autosse kuus kolmanda klassi last, nende vihmariided ja koolikotid. Mahtusime kenasti, vaid heledatest istmekatetest hakkas väga kahju, sest porised jalad nügisid eespool olevate istmete seljatoed mudatriibulisteks.

Üle katkematu lärmi, lendavate pirukate ja sõlmunud kõrvaklapipundarde vajutasin OnStar nuppu ja hüüdsin (päris ausalt, nii hüüdsingi!) “Appi, appi, väikesed vastikud lapsed tuleb Keilasse, Harjumaa muuseumi viia…”

Härrasmees Lutoni kõnekeskuses, olles algatuseks ära öelnud ingliskeelse stammlause “Tere tulemast OnStar liinile, mina olen Kevin (Michael, John), kuidas saan aidata?” kuulatas ja ütles: “Kuulge, tundub, te räägite ühte Põhjala keelt, kas vajate tõlgi abi? Ma määran kohe teie asukoha, leiame õige inimese.”

OnStar on vaikimisi seadistatud inglise keelele, oleksin võinud menüüs selle muuta ka eesti keeleks, aga olen laisk, nõnda jätkasin vestlust inglise keeles, vabandades, et segaduse tekitasin, ja selgitades, et olen Eestist. Palusin end (nüüd juba inglise keeles) juhatada Harjumaa muuseumi.

Lõpetasime kõne, auto navisse saabus automaatne sõidujuhis ja teel me olimegi. Selline “mina ainult kurdan, ja teie kõik teete” – juhendamine on lihtsalt nii mugav, et loobusin kahe nädala vältel ainsastki lisaliigutusest Waze’i või paberatlase suunal. Appi-appi, eksju. Õpitud abitus.

LEMMIKSÖÖGIKOHT: PÕHJAKA MÕIS
KUS METSAS ME IKKAGI OLEME?

“Kus metsas me oleme ja kuidas siit välja saab?” “Palun sõitke 2 km metsarada edasi, jõuate suurele teele, sealt edasi saate siia ja sinna. Kuhu te soovite, kas siia või sinna?”

“Nälg on, süüa tahaks, soovitage parim söögikoht lähikonnas.” “Oi, te olete Eestis, ma arvasin et Soomes teie aktsendi põhjal, kohe vaatame… oi, meie kasutajad on viis tärni andnud Põhjaka mõisale, see on praegu avatud, kas saadan teid sinna?”

“Meil juhtus siin väike õnnetus, oleks vaja leida lähim apteek, kas oskate suunata?” “Te olete Tartus, kilomeetri raadiuses on 5 apteeki. Kohe vaatan, kus saab autoga kõige lähemale parkida. Ma suunan teid Ülikooli apteeki Kaubamajas, kas olete nõus?”

“Armatuuril vilgub õlikannu-kujuline märgutuli, kas oskate öelda, mida see tähendab?” “Jah, peaksite esimeses bensiinijaamas tegema peatuse ja AdBlue kütuselisandit lisama. Kasutusjuhendi leiate OnStar äpist, aga kui te mingil põhjusel vajate abi, helistage meile, me aitame. Suunan teid nüüd lähimasse bensiinijaama.”

Jne. jne. Kahe nädala vältel sai Lutoni teeninduskeskusele tõenäoliselt Eesti senisest tuttavamaks ning minu häält kuuldes kostus teiselt poolt rõõmus, äratundmist väljendav tervitus. Näiteks “oi, tere Ylle Opel Zafiraga Eestis, mina olen jälle Marjo Soomest. Kas tahate seegi kord soome keelt praktiseerida?” (Tabasin kord keskusse helistades vastaja soome keele aktsendi ja läksin sujuvalt soome keelele üle.)

Ühesõnaga. OnStar on valurohi üksinduse, eksimise, koleilma ja kõhutühjuse vastu. Nad on tõesti alati sinu kõrval, olgu öö või päev. Ja kui autos on jonniv laps, siis OnStar aitab alati – on põnev ja veidi hirmutavgi, kui kõlaritest kostub võõras hääl. Jonn ununeb.

OPEL ONSTAR TEENINDAJA VASTAB RIUKALIKULE KÜSIMUSELE
ARUANNE ARVUTIS JA NUTISEADMES

OnStar ei ole ainult “sõber, kes Inglismaalt sinuga alati juttu ajab”.  See on ka igakuine kokkuvõte auto kasutusest, sõitmisest kütusekallamiseni ning järgmise hoolduseni. Ülevaade rehvirõhkudest, auto üldisest seisukorrast. Ja ennekõike on see rida kasulikke nõuandeid alati su käeulatuses.

OnStar äpp nutiseadmes ja isiklik kasutajaleht Internetis võimaldavad sul õppida oma sõiduharjumustest ja neid ökomaks kohandada. Näiteks. Või kui ees seisab reis välismaale, piisab, kui lahti võtta äpp ja sealt nõuandeid lugeda. Või: kuidas hooldada autot, kuidas esitada kaebust, kuidas müüa sõidukit – kõige selle kohta saab OnStari lehelt lugeda. Korralikus eesti keeles, muidugi.

“Suur Vend” valvab su auto üle: sisestades kaardirakenduses isikliku PIN koodi, saad alati vaadata, kus sõiduk parasjagu on. Neile, kel tuleb igapäevaselt täita sõidupäevikut sobib kindlasti võimalus meeter-meetrilt marsruut talletada.

Rakendus võimaldab oma autol (ja sellega sõitjal) reaalajas silma peal hoida. Üsna hirmutav, eks – jälgitava seisukohalt. Ühe nupuvajutusega saab auto “pimendada”  ja rakenduses nähtamatuks teha. Luton leiab auto aga alati.

KAS INIMESI ASENDAB TEHISINTELLEKT?

“Nagunii on see kiitmine sellepärast, et keegi maksis,” kahtleks mõnigi. “A üks teine portaal kirjutas, et üldse pole mõtet Zafirat osta, infolust on vana ja auto on igav,” näitaks paar tükki näpuga.

Ei ole makstud, ei ole vana, ei ole igav. Vormi üle võib vaidlema jäädagi, sisu üle – mida OnStar ühenduvusteenus ju on – pole vaielda mõtet. Ühelgi konkurendil praegu veel sarnasel tasemel teenust ei ole.

Iseasi, kui kaua selline inimtööjõul 24/7 toimiva teeninduskeskuse mudel kestab? Võimalik, et orienteerutakse samale teenusele eri nimede all ning Lutoni töötajad vastavad edaspidi ka Škoda, BMW või Isuzu omanikele. Kõige tõenäolisemalt liituvad teenusega PSA teised kaubamärgid, Peugeot ja Citroen.

Võimalik, et mõne aasta pärast räägime OnStari inimnäolisest paketist minevikuvormis, meie abistamine on usaldatud ratsionaalsele AI-le. Maailm muutuks üheülbalisemaks, aga tõenäoliselt veel kiiremaks, turvalisemaks. Eks aeg näitab.

KÜTUSELISAND JA KÜTUSEKULU

Kahe nädala peale kokku tuli 170-hobujõulist, 2.0-liitrise turbodiisliga ja kuuekäigulise käsikastiga masinat turgutada kütusevalamisega ühe korra. Ühe paagiga kaugelt üle 1000 kilomeetri sõitu, keskmiseks kütusekuluks nirune 5,6 liitrit sajale.

Pole võimalik, ütlete? On, kui roolis istub ilmselge säästusõidu meister. Kesisele kütusejanule aitavad kaasa maanteed, linnas rüüpas täislastis Zafira ikka 7-8l/100 km nagu … noh, normaalsele autole kohane. Aga nii üldiselt, väga viis.

AdBlue kütuselisandit, mis teeb maailmast rohelisema ja heitmevabama koha, pidime ühe korra juurde valama. Kogemuse põhjal võib oletada, et lisandiriiulit tuleb kaks korda kuus raputada juhul, kui läbisõit on orienteervalt 3000 kilomeetrit. Looduse vastu ei saa (auto ei käivitugi enam ühel hetkel, kui AdBlued peale ei kalla).

ERAKORDSELT TORE KÄIGUKAST JA HEA ROOLITUNNETUS

Zafira roolis istunud Abikaasa ja kolleeg Andres palusid eraldi esile tõsta kuuekäigulise käsikasti suurepärasust: käigud on konkreetsed, kast opellikult lollikindel,. Juhile, kel meelest läinud, miks, mitu ja kellega käiku vahetada, annab see kast suurema osa vigu andeks. Julgustav. Ja kui muidu ei usu, siis mina usun seekord Abikaasat, kes üdiselt on absoluutne automaadi-fänn. Talle meeldis, järelikult hea!

Ka roolitunnetuse osas oli kõigil Zafirat juhtinutel öelda enamasti vaid häid sõnu: mahturi kohta on roolimine piisavalt täpne, eriti kui rajal püsimise assistent välja lülitada. See viimane sattus viletsast ja kulunud teejoonimisest segadusse ning üritas autot vasakule tõmmata.

Andrest häiris pisut rehvimüra, mis teatud kiirustel sõitjateruumi kostus, mind häiris see vaid tühja auto puhul, paksult lapselastis sõites oli seegi mure murtud. Lapsed autos – mida te üldse kuulda loodate? Üheinimese auto ei ole Zafira kohe kindlasti, väikesed niginad, mis tagant kostavad, teevad kõrva erksaks, ja üldse on… üksik olla.

KAKS (KOLM) TEIST TOOLI JA PEITUSEMÄNG PANIPAIKADEGA

Neljaliikmelise perega igapäevasõite tehes pole Opel Zafira pakkimise üle mõtet pead murda: kuhu kukub, sinna jääb, ja ära mahub alati. Paar mu tuttavat, kes Zafiraga sõidavad, on tunnistanud, et talveriided suvel autos ei häiri – lükkad tagumisse ritta kokku ja ikka on ilus. Kunagi ei tea ju, millal vaja läheb, ja siis on kohe olemas!

Panipaikade osas on kõige paremad hindajad lapsed, ja nemad kiitsid Zafirat kõvasti: kohti, kuhu asju käest panna (loe: igaveseks peita) on piisavalt. Vajadusel tuleb appi isegi porimati alune.

Kaksteist punkti sai pere pisematelt “sõidutatav katus” ehk Zafira klaaslae kaheosaline kate. Sõltuvalt ilmast on võimalikud variandid – kogu katus kaetud, ainult ees midagi, üldse mitte midagi… Kui on vaja päikesesirme, saab neid üksnes koos poole laega enda poole vedada. Aga võiks olla ka laeta variant!

Istmete üles-alla-kokku-lahti pakkimiseks peab olema natuke nutti. Keskmise rea keskmise turvavööga ka – õige ots on peidetud lapsetooli kinnituse sisse. Teise rea keskmine iste on aga nutikalt mahakeeratavate külgedega, millest moodustub korralik lai käetugi.  

Hea kujutlusvõime korral võib 4 sõitjat Zafiras laia luksusse kujutleda. Kui kombinatsioonis on 3 laste turvatooli, peaks ühe neist tõstma kas esi-või tahaistmele, 2. reas on mugav sõidutada kahte toolilast. Tagareast  õue astumine nõuab veidi nikerdamist, ukseauk jääb üsna kaugele. 

Kuus kuni pooleteisemeetrist last mahuvad Zafiras mõnusalt sõitma nagu näitas katse poole kooliklassiga, aga arvake ära, millise istmerea pärast käib alati kõige tõsiseltvõetavam lööma? Just. Tagumise!

Ühel Lõuna-Eesti otsal olin vastik ja väiklane ema ja anastasin tagumise rea. Ka minul on õigus! Ei saaks öelda, et mul oleks seal ruumi üleliia olnud, aga põlvi lõua alla kerima ka ei pidanud. Pika Euroopa-tripi sõidaksin siiski teises või esimeses reas kaasa.

Kui saaks, võtaks kõikidele esimese ja teise rea istmetele elektrilised valitsad. Innovation-varustuses heleda kangataolise kattega kaetud ergonoomilised Flex-istmed (mis muidu on ülimõnusad) tõmbaks üle millegiga, mida saab kergesti puhastada – heledast sisust on rõõmu umbes 5 minutit, edasi on paanikaosakond ja pidev kurjustamine. Ja plekid, mis eemalduvad koos istmega.

KOKKUVÕTTEKS

Kel midagi Zafira igavuse või aegunud infolusti kohta kobiseda, läheb vaatab peeglisse, ja tunnistab ausalt, et ei tea midagi ei mahturitest, ega ammugi tavalisest pereelust kahe ja rohkema lapsega.

See, kas infolusti ekraanigraafika on sinine või vikerkaarekarva, kaotab aktuaalsuse momendil mil tagaistmelt kostab “Issi, mul on niiiiiii igav…” või “Ma tahan jäätist. Kohe!”

Fakt, et Zafira kujustamisel omal ajal Porsche kaasa lõi, ei kuulu tõejärgsesse ajastusse vaid on dokumenteeritud, selle kohta võiks siis pärast piinlikkusest ülesaamist lugeda.

Mahtuniversaalide kaduva kultuuri kontekstis on Zafira üks paremaid variante – ökonoomne, piisavalt särtsakas, nutikalt ruumikas, OnStar ühenduvusega peaaegu et asendamatu abimees olukorras, kus sul on käed täis rooli ja lapsi. Ja selle alla 30 000  eurone hind on igati hea.

Muuseas, ka reisiautoks kahele on Opel Zafira väga mõnus. Sellest võib-olla kunagi ühes teises loos koos linkidega lapsehoidjatele. Piltidel on väike valik meie ühepäevatrippide sihtkohtadest. Kui endal ideed lõpevad, küsige OnStar-i lahkelt teenindajalt abi.

ALBU MÕIS, VALGEHOBUSEMÄGI

Pildid: Ylle Rajasaar, Andres Kruus, Opel

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN