Neljapäev, 25. aprill 2024
Onu Raiu ehk Raivo Malter proovis ära uue Land Rover Defenderi maasturi ning see jättis talle üpris sügava mulje. Nii pidigi igapäevasõite elektrilise I-Pace’iga tegev rändaja endalt küsima, kas see on vasikavaimustus uuest “defekast” või on Defender tõesti hea maastur?
land rover defender
Raivo Malter Defenderi roolis

2019. aasta sügisel külastasin Frankfurdis kuulsat automessi IAA. Esiteks tahtsin saada suure messi kogemust ja teiseks oma silmaga näha uue Land Rover Defenderi maailma esmaesitlust. 

Eestis ei ole suuri automesse, need on reinkarneerunud tänapäeval motomessideks ja ka üleilmseid premjääre napib. Aus olla, on meie automessid nii tillukesed, et ühes korralikus autosalongis näeb kah rohkem sõidukeid.

Defender nähtud, jäin ootama, millal see Eestisse jõuab. Ootamine venis kuudepikkuseks, aga kui see tuli, sain ometigi pikemalt ja lähemalt autot uurida. Mulle tundus, et Defender on loodud just mulle.

Jah, mulle meeldib uus tehnoloogia ja Defender on seda otsast otsani täis. Disain on kihvt. Mis peamine, autol on säilinud see, milleks see loodi: maastikuvõimekus. Või pigem – see on isegi senisest parem. Maru äge masin ja mõeldudki asfaldilt maha keeramiseks. Vägev!

Proovisõiduni läks veel aega. Algul pidi demoauto jõudma maikuus, aga enne tuli koroona. Pea iga päev uurisin ma Youtube’ist, kas keegi on juba saanud proovisõitu teha. Peale Namiibia rahvusvahelise sõidu ei midagi.

Namiibia demosõite sai see-eest vaadata paarikümnes eri versioonis, vastavalt kuidas ajakirjanik siis Defenderi enda jaoks lahti mõtestas. 

Iga ootamine saab kord otsa. Defender jõudis Eestisse ja ma registreerisin end proovisõidule. Proovisõiduta ei tasu ühtki autot osta: enne kui ostma ruttate, tuleks läbi sõita vähemalt 3-4 erinevat sama klassi autot. Kust sa muidu tead, mis on see kõige sobivam!? Jah, mõnikord tuleb pikalt oodata, aga kes kaua kannatab, see parima valiku teeb!

Kui aga üldse vahet pole, millega sõita, sest auto on ratastega vahend punktist A punkti B jõudmisel, siis tõesti ei pea eriti kaua kaaluma. Defenderi ostjad sellesse kategooriasse ilmselgelt ei kuulu.

Kuidas uus Defender tundub?

Uus Defender tundub esmapilgul suur, pikk nina ees, mille peal kena kumer muhk mõjub nagu oleks ZILi roolis. Kuid see tobe mõte kaob kiiresti.

Mina, kes ma ei ole keskmist kasvu keskmine inimene vaid ebastandartsete gabariitidega mees, tunnen ennast kabiinis mugavalt.

Kui iste paigas, on vaade aknast hea, erinevalt mõnest masinast, kus foori taga ristmikul tuleb kaela väänata ja pead kallutada, et piilarist mööda näha. Defekas seda muret ei ole. Väiksemat kasvu juht võib istme kõrgemaks reguleerida ja takistamatult välja vaadata.

Defekal on digitaalne tahavaatepeegel, sellega harjumine võtab (ajul) veidi aega. Pidin silmi harjutama fookuse muutmisega: vaatasin vaheldumisi 7-8 korda aknast välja ja siis digipeeglisse kuniks “süsteem” peas sai paika.

Kui sa vaatad aknast välja ja tavalisse tahavaatepeeglisse, on fookuskaugus suhteliselt sama. Ekraani vaadates peavad aga silmad fookuspunkti muutma.

Kuid nagu öeldud, sellega harjub kiiresti ning edaspidi võib tagaklaasi kasvõi voodrilaudadega kinni lüüa, seda lihtsalt ei ole enam vaja.

Defenderi välimus ei jäta kedagi külmaks: ühed ütlevad (mina nende hulgas), et kihvt, teistele ei meeldi üldse. Kui nii mõelda, on tänapäevaste autode puhul välimuse kõrval tähtis, et need oleksid turvalised, mugavad ja sõidetavad. Defekas on kõike seda.

Auväärt proua Piim jäi huvitunult autot vaatama. Foto: Raivo Malter
Kuidas see sõidab?

Defekaga sõitmine maanteel 110km/h või 90km/h kulgeb nagu luksusautoga – igav hakkab. Hea märk, sest kui autos hakkab igav, siis järelikult kõik mis vaja toimib: tagumik on harjunud istmega, jalgadele ei jää midagi ette, kätel on mugav rooli hoida või küünarnukki toetada, üleliigset müra ei ole ning nähtavus on olemas.

Olen sõitnud hirmkallite luksusmaasturitega, millega ei harjunudki ära, mingid ebamugavused jäid häirima. Uue Defenderiga võiks aga lõputult sõita, minna mõnele uuele reisile. Näiteks uuesti Gruusiasse või Baikali äärde.

Muide maastikuvõimekus on uuel Defenderil säilinud: enne kui disainer tuppa lasti, olid insenerid vajaliku paika sättinud nii, et disaineril jäi üle ainult punktid joontega ühedada ja Defekas saigi valmis.

Nagu ülal öeldud, ei jäta Defender tõenäoliselt kedagi külmaks. Need, kes vastustavad, võiksid mõelda, kui suur on tegijate vastutus: uute autode arendamisel tuleb lahendada rida keerulisi ülesandeid, ohutusnõuetest ostja meele järele olemiseni.

Mu isiklik seisukoht on, et oleme kõige ülereguleerimisega jõudnud kohta, kus sein on ees. Inimesele peaks ju jääma võimalus autoga ise sõita. Defenderi puhul eriti – seiklus kutsub. Mis seiklus see oleks, kui sõita ei saa!?

Tegelikult võib ka lihtsama Defekaga teelt maha keerata. Foto: Raivo Malter
Maastikusõidu eripärad

Uus Defender on üks väheseid tänapäeva autosid, millega võib maastikule minna nii, et traktoristi numbrit ei ole käepärast.

Tehasest saab tellida Defeka koos vintsi ja maastikurehvidega. Kesk-ja tagadiferentsiaali elektroonilised lukud ja aeglusti koos õhkvedrustuse abil muudetava kliirensiga viivad auto läbi pea igast võimatuna näivast tõusust ning mülkast.

Defender on varustatud nutika kaamerasüsteemiga, millega on võimalik näha sõiduki alla. Tegelikult kaameraid seal muidugi ei ole, vaid osavad insenerid on loonud süsteemi, kus esi-, külje- ja tagakaamerate pilti pannakse kokku moel, mis jätab mulje, nagu roomaks kaameramees auto all.

Jälle on kaameramees külili auto all! Foto: Raivo Malter
Kuidas see tundub?

Esimestel kilomeetritel oli mul suu kõrvuni ja ehkki mõnele võib see tunduda vasikavaimustusena, olin ka peale proovisõitu rahulolev – olin justkui Defekaga ühte sulanud.

Seda ongi ju tegelikult vaja, et auto poleks mitte juhi tilli- vaid käepikendus ning et seda suudaks valitseda ning sellest kõik endale vajaliku välja võtta.

Defender on suur auto, mis on ühtaegu lihtne ja luksuslik, mugav ja praktiline ning mis peamine, halli massi see ei sulandu ega hakka kunagi sulanduma. Isikupärane, iseloomuga neljarattaline sõber.

Jõuajamite hulka lisandub ka pistikhübriid

Praegu on valida bensiini- ja diiselmootori vahel. 2021. aastal lisandub loodetavasti pistikhübriid. Linnas saab sel juhul sõidud teha elektri jõul. Täpsed kW pole veel teada, aasta lõpus peaks need avalikuks saama.

Mina proovisin First Edition varustuses Defenderit. See on siinsete klientide seas tõenäoliselt eelistatuim – autos on olemas kõik eluks vajalik, lisaks hulgi kavalusi, mis tehases soodsa hinnaga peale pandud.

Terrain Response avaldas mulle muljet – see võimaldab veojõukontrolli oma soovi järgi seadistada. Mulle meeldibks, kui see laseks ratastel veidi ringi käia, mitte ei rakenduks kohe. Olen n-ö vanakooli mees, ise sättimine on hea täiendus.

defender
Defender omas keskkonnas. Foto: Raivo Malter
Kokkuvõtteks

Olles proovisõidumuljed enesest läbi lasknud ja vasikavaimustuse vaigistanud, olen jõudnud järeldusele, et uus Defender on auto, mida olen rohkem kui 40 aastat oodanud.

Kui arvestada, et esimene Land Rover tuli teedele 1948. aastal, siis võttis selle autoni jõudmine aega 72 aastat. Kuigi biitlid on minust mööda läinud, on Defekas olnud midagi, mille poole huvitunult vaadata.

Uus Defender on see, mida tänaselt autolt oma eluviisi juures ootan: kuna veedan suure osa ajast roolis, peaks sõiduvahend olema nagu teine kodu. Kodus aga peab end tundma hästi ja see peab olema mugav, ja see on Defeka puhul hästi õnnestunud.

Uue Land Rover Defender 90 hinnad algavad 50 150 eurost, kõige lihtsam 100 aga 56 000 eurost. Konkurente pole väga palju – esimesena meenuv Toyota Land Cruiser on võimekuselt võrreldav. Kindlasti võistleb uus Defekas tänapäeval ka kõigi n-ö seiklusautode ehk kallima otsa kastimaasturitega. Defenderi nimi aga kannab ja sel on (vaimustav) lugu. Tasub proovisõidu aeg kirja panna.

Lisainfo auto kohta
Proovisõiduauto oli võetud Inchcape`ist Peetri alevikus

Video ja kaanepilt: tootja

KOMMENTEERI SIIN