Lugeja arvustus: Škoda Octavia 2021 – nagu noor pruut väikelinnast

Pinterest LinkedIn Tumblr +
AHHAA teaduskeskuse juhataja ja Accelerista lugeja Andres Juur võtab omalt poolt kokku pisut pikema katseperioodi Škoda Octaviaga.

Andres armastab autosid ja teadust, on rooli peos hoidnud (ja lahti pole lasknud!) kuueaastasest saadik ning tema juhiloal on olemas kõikvõimalikud tähtsad tähekombinatsioonid. Eelmise aasta oktoobris peresse lisandunud Octavia on toonud nii mõnegi mõtte, mida jagada.

Andrese Octavia saamislugu

Olen aastate jooksul sõitnud erinevate isenditega alates Honda Civicust kuni BMW 750 ja Nissan Leafini välja. Viimased 5 aastat oli peres üheks autoks viienda seeria BMW aastast 2001. Kordagi ei olnud sellist tunnet, et Škoda esindusest talle väärilist järglast üldse kunagi leida võiks.

Aga ometi käisin möödunud sügisel rohkem nagu nalja pärast 2021 mudeliaasta Octaviaga proovisõidus… ja ostsin esimese (müügisalongis oleva) isendi ära – esivedu, 110 kW diisel. MIKS?!

Proovisõidul oli auto vaikne, ergas, kerge ja täpse rooliga ning kõik autole omased funktsioonid olid saanud osaks baasvarustusest. Tagapink on selline, kuhu saab kolm last turvatoolides ära toppida (võrdluseks – Golfis ei ulata turvavöö Cybexi toolile peale ja tagumisi uksi sulgeda ei saa). Kütusekulu väga hea, hind ka sobiv. Kõik ilus, paberid liisingusse ja oma vana E39 müüki!

Pea baasvarustuses isend koos haakekonksuga anti kätte 1. oktoobril ja alustasin sõitu tempos pea 1000 km nädalas. Peagi selgus, mida mulle esinduses ei räägitud.

Škoda Octavia 2021

Puuduseid siiski jagub

Ei räägitud seda, et odavaim iste ei võimalda istmepõhja kallet muuta; ei räägitud, et poolik “võtmevaba” versioon (käivitada saab, uksi menetleda mitte) tekitab halle karvu; seda, et veljepoltide dekoratiivkatted kaovad iseenesest ning porised püksid on osake igapäevaelust, kui oled harjunud sisenedes-väljudes jalgu vastu lävepakku toetama.

Tarkvaravõimalusi reklaamitakse ja palutakse tõmmata rakendus, mis paraku on nagu sissehelistamisega internetiühendus metsatalus – õige kuufaasiga pärast pikka ootamist näed… et sul on auto. Auto erinevad ekraanid jooksevad kokku nagu Windows 95, iga päev juhtub midagi.

Mõni päev mängib raadio, aga jaama vahetada ei saa, sest raadiofunktsioon ei olevat kasutatav. Mõni päev ei saa istmesoojendust sisse lülitada. Teinekord on jälle start-stopp funktsiooni keset sõitu võimatu välja lülitada, kuna masin leiab, et süüde pole sisse lülitatud ja sellepärast võib juhi vajutused õigustühisteks lugeda. On kuidas on, sõitu pole ükski neist “hädadest” seganud ja auto taaskäivitamine on alati aidanud.

Auto on tark – targem kui isejuhtiv, ennast analüüsiv riigigümnaasiumi lõpetaja. Kui midagi juhtub, siis joonistab ta selle koha kohe ekraanil kollaseks. Kui haagise piduritulel on pirn läbi, läheb kollaseks pool ekraani. Välja lülituvad muuhulgas hädapidurdus ja püsikiirushoidik!

 

Eneseteadlik sõiduk mõistab, et targem on lasta juhil kellelegi tagant sisse sõita – selle asemel, et pidurdada ning omakorda tagant otsa sõitnu ees piduritule mitte näitamise eest süüdi jääda. Tark massin! See ekraan on nagu õppevahend – kõik saavad teada, kus miskit asub ja milline näeb välja tühjenev kütusepaak või mõni probleemne auto osa.

Aga karta tuleb ainult ühte pilti ekraanil – see on aknapesuvedeliku paagi kujutis. Võiks arvata, et kui aknapesuvedelik otsa lõpeb, avad kerge liigutusega kapoti ja sealt vaatab vastu müügimehe poolt kiidetud Simply Clever kork, mis avades moodustab lehtri ja Sinu mured on murtud!

Aga võta näpust. Saad oma reklaamitud lehtri lahti ja hakkad valama ja valad… ja midagi alla ei lähe. Ei lähe ja kõik. Pärast ilusat lehtrit suundub aknapesuvedeliku paaki peenike gofreeritud toru, mis õhku paagist välja ei lase. Pärast viit minutit ja kolme liitrit mõtled, et miks just täna on õues -15 °C. Kogemusega õpid seda peenikest toru mitte umbe niristama, et õhk välja pääseks, ja siis saab töö kiiremini tehtud.

… aga need ei sega

Ometi on selle isendiga mõnus sõita. Kilomeetrikulu on selline, et vähegi suurema kilometraaži puhul on liising odavam kui vana auto suurem kütusekulu ja pisiremont.

Ainus tõeline suutlikkuse erisus vanade Saksa “laevadega” lööb välja, kui haakida sappa E-kategooria (raske) haagis. Ametlikult on lubatud vedada kuni 1600 kg, kuid ainuüksi tühi autotreiler hakkab selgroo roietele oma allkirja kirjutama, kui sile asfalt lõpeb. Murutraktori ja nö tavalise kaanega Respo veab eeskujulikult ära, kuid peeglid jätavad tagurdades liiga palju ruumi fantaasiale.

Tuled on head, ka baasvarustuses paremad kui päevinäinud biksenoonid. Kojamehed teevad oma tööd hästi. Esiklaasisoojendus toimib eeskujulikult. Sõitjateruum püsib ilma Webastota isenditel soojana kuni umbes -18…-22 °C-ni.

Škoda Octavia 2021

Sooja all pean silmas “istun-T-särgiga-autos” sooja, mitte Daciale omast “saan-kinda-käest-ära-võtta” sooja. Tõsi, kui on külmem kui -15 °C, jääb kliimaautomaatika kiirguskülma hindamisel hätta ja selleks, et uksepoolne kõrv ära ei külmuks, tuleb masin jõudsalt puhuma sundida.

Kokkuvõtteks

Olen oma uut pruuti nüüd kõvasti kirunud. Põhiliselt vist sellepärast, et müügimehest “äiapapa” oli oma tütart valede asjade eest taevani kiitnud. Aga kui ma saaksin aega oktoobri algusesse tagasi kerida, mida ma siis teisiti teeksin?

Suurt ei midagi. Ilmselt telliksin võtmevaba avamise ja mugavuse orjana ka Webasto. Madal varustustase tähendab 16-tolliseid velgi, see omakorda aga odavamaid (35€ tk!) rehve ja eks paksem kummiriba võitleb ka meie auklike teedega tõhusamalt.

Škoda Octavia 2021

Käima saab, võti taskus, uksi lahti mitte

Paremaid istmeid hakkaks tahtma, kui nädalas 1000+ km selja taha jääks. Võibolla tahaks paremat raadiot, kui oleks muusikagurmaan – igaühele oma.

Minul on tunne, nagu oleks vahetanud vana abikaasa, kes sööb palju ning on tihti haige, noore ja erksa, kuid pisut tahumata olekuga pruudi vastu. Aastaarv passis annab garantii, et ta teeb pea kõike sama hästi või paremini ja need paar tarkvaraviga võib talle selle eest andeks anda.

Jah, turult leiab ka muid marke ja mudeleid, kuid mõni jätab füüsiliselt, mõni emotsionaalselt külmaks, mõni on raha peal väljas. Octavia on tore ja praktiline isend, kelles võid olla kindel – põhifunktsioonid toimivad ja ta ei jookse rikkama kaissu.

Fotod: Andres Juur

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.