Automatkaja märkmed: kolmekesi kiirmarsil Ford Edge ’iga Oslost Kölni

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kolm päeva, kolm eesti autoajakirjanikku, kolm riiki. Sõiduvahendiks Ford Edge, alguspunktiks Oslo sadam ning lõppsihiks Kölni lennujaam. Pöörane kiirmarss Norrast Saksamaale paiskab meid kõrgetesse lainetesse, hiiglaslikesse ummikutesse ja piiranguteta kiirteedele – kõlab nagu eurooplaseks saamise lühikursus! Me saime sellega hakkama.

Kristlastel on üks tabav ütlemine heade kavatsuste ja tegelikkuse lahknemise kohta: “Inimene teeb plaane, Jumal naerab tema üle.”

Rahvasuus tuntud ka “tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati”. Autoajakirjanike töö ilmestamiseks pärimuse varaaidast suurt midagi ei leia, ehkki alljärgneva loo sissejuhatuseks sobiksid toretsevad targutused suurepäraselt.

Olge siis hoiatatud, et sellist kiirmarssi järgi teha pole mõtet! Võtke reisimiseks rohkem aega ja andke Ford Edge’ile ka neid teid, millele ta mõeldud.

Ajakirjanikud on karastunud liik, harjunud ootamatuste ja ajakavade lõhkiminekuga ning sellega, et mitte millestki tuleb igal juhul midagi teha. Aga võtame algusest peale.

EDGE LASEB END OODATA

Enamus meie reiside alguspunkte asub ikka koduses Tallinna Lennujaamas. Kohtume Argo Verki ja Veli Rajasaarega keskhommikul Air Balticu väravas.

“Kola” – kaamera(d) ja mikrid on kaasas. Sõiduplaan ütleb, et ees seisab kolm päeva kulgemist, autoga tutvumist, ringi vaatamist, filmimist…

Meil veab, lend väljub õigel ajal ja pisike Bombardier Q400 NextGen turboprop viib meid viperusteta 40 minutiga Riia lennukasse.

Sealt edasi on paar tundi ootamist ja siis Baby-Boeinguga Oslo Gardemoeni jaama ja olemas ongi! See imeline, tibatilluke maailm, vaid nelja tunniga Eesti pealinnast Norra pealinna! Lennukiga!

Rong Oslo Gardemoeni lennujaamast 47 km kaugusele kesklinna. Pilt: Wikimedia

Rong Oslo Gardemoeni lennujaamast 47 km kaugusele kesklinna. Pilt: Wikimedia

Oslo lennujaamast kihutame rongiga peaaegu et sadamakohviku ukse ette. Seda, palju rong Gardemoenist kesklinna maksab ja millal väljub, saab vaadata siit.

Poolsada kilomeetrit läheb pea lennates, olemas on Wi-Fi, mugavad istmed ja igas vagunis ekraanid, kus jooksevad uudised. Meie Oslosse jõudmise päeval midagi head uudistes ei räägita.

Kohvikus on jälle paar tundi aega, et teekaaslastega Lätist ja Leedust tuttavaks saada ja siis üheskoos laevale minna. Edge’i veel ei näidata.

Kolleegid – kokku on meid üheksa – on tuttavad varasematest reisidest. Selgub, lätlased on koduse Air Balticuga tulnud kohvikusse istuma juba varahommikul, leedukad on oma teekonda veel varem alustanud. See selgitab kolleegide nägudelt peegelduvat kerget tülpimust.

Veidi enne nelja asutame end sadama poole teele. On lootust, näha Edge’i. Tõe huvides, ma olen autoga mõni aeg tagasi esmapuute teinud Frankfurdi lennujaamas; kotte järele lohistades tormasin pimesi suure takistuse vastu; juhtuski olema Fordi uus suur maastur, mis kevadel Euroopat vallutama asus.

Plõksin teel jooksu pealt pilte ja üritan filmida. Meil on ikkagi plaanis teha korralik, liikuva pildiga autotutvustus! Liiklus Oslos on suhteliselt hõre. Suvi on; ja automaksud on siinmail nii kõrged, et isegi kui oleksin miljonär, eelistaksin Norras elades linnas jalgrattaga hakkama saada ning kaugemad otsad teha ühistranspordiga või hädavajadusel rendiautoga.

Enne DFDS terminali jõudmist avaneb suurepärane vaade kuulsale Oslo ooperimajale. Jalustrabav arhitektuur!

Enne DFDS terminali jõudmist avaneb suurepärane vaade kuulsale Oslo ooperimajale. Jalustrabav arhitektuur!

! Norras on asulates kiiruspiirang enamasti 50 km/h, mõnikord ka 20-40 km/h, asulavälistel teedel 80 km/h, vähestel kiirteedel 100 km/h. Kiiruskaamerad ja politsei on liiklust agaralt jälgimas. Trahvide suurust te teada ei taha.

! Auto ostmine Norras on komplitseeritud, v.a. juhul, kui see on elektriauto, siis on lootust mõningatele soodustustele (veel).

Ostes tuleb maksta lisatasu auto iga kilogrammi ja kilovati eest. Näiteks maksab kodanik 200 hobujõulise auto eest riigile ligi 120 000 norra krooni ning  “paksumaksu” umbes 60 000 NOKi lisaks. Igaüks võib end vastava kalkulaatoriga lõbustada ja mõelda,  k u i  rikas mees oleks ta oma autoga Norras…

LÕPUKS OMETI EDGE! JA KOHE LAEVALE

Seal nad on. Üheksa Edge’i. 2.0-liitriste diiselmootoritega (180hj manuaalses-, 210hj automaatkastiga versioonis). Enamasti küpsekuldses kampaaniakuues.

Siiski, üks on teistest erinev; säärane, kastiga… Ahaa, leedu kolleeg sealsest ärilehest saab kolmeks päevaks hoopiski Ford Ranger Wildtraki. Manuaalkastiga! Olen ta peale korraks kade.

Ford Edge Sport, mis on eelolevatel päevadel meie teekaaslaseks, pakatab mugavusest. Kuuene automaat; panoraamkatus; kõik maailma juhiabilised, mida endale ette oskad kujutada; ruumi maa ja ilm; jalaviipe peale avanev tagaluuk (olgu, see avaneb siis ka, kui autole liiga lähedale sattuda ja võti juhtub taskus olema ning kitsalt kokku pakitud autotekil on see suht tülikas kaasnähe, sest ei lase auto juurest kajuti suunas lahkuda); edev leed-tuledejoon taguotsal, mis hõlbustab Edge’i  äratundmist linnapildis… jaa! Eesti maaletooja hinnakirjas algab selle auto hind 42 900 eurost. Kõlab nagu pakkumine!

Veli läheb rooli ja sõidab esimesed kolmsada meetrit praamini, mis toimetab meid mõneteistkümne tunniga Oslost Kopenhaagenisse.

Mina teen sündmusest nutitelefoniga suurepärase pildi. Argo summib rahulolevalt valge, kuuekäigulise manuaaliga Edge’i roolis praami suunas. Olen ta peale korraks kade.

Ford Edge

Loe kokku, mitu Ford Edge’i on pildil ja leia üles Ranger Wildtrak

Sadam, kust DFDS praamid väljuvad, asub Oslo kesklinnas. Kaks laeva – Pearl Seaways ja Crown Seaways veavad igapäevaselt tuhandeid reisijaid Oslost Kopenhaagenisse ja tagasi.

Hindade ja elu-oluga laeval saab lähemalt tutvuda ettevõtte kodulehel. Meritsi Norrast Taani reisimine on suvel hiiglama populaarne. Seda ka hiina turistide seas, kes meie ülesõidul moodustavad enamuse aluse rõõmsameelsest ja sädistavast reisiseltskonnast.

TORM JA TUNG, EHT MEREKARU ELU

Autotekk pakitakse nii tihkelt täis, et mul tuleb Edge’ist väljuda juhipoolse ukse kaudu. Ja sealgi pressin end üsna vaevaliselt mitmete küljepeeglite ja stangede vahelt välja pimedusse, kus kauguses rohetab lubav uks kajutite ja sööklate segmenti.

Hommikul loobun kadalipust vabatahtlikult ja surun end lähima sõiduki tagaistmele. Juhtub olema leedu kolleegi Ranger. Eks ma pärast sadamas siis lippan oma Edge’ini.

Põhjamerel loksudes mõtlen mitu korda nendele ülekaalulistele, kes tõenäoliselt öö oma autos veetma pidid. Loodetavasti oli neil muulu (abivahend üle parda pissimiseks) kaasa pakitud ja pudel vett tagavaraks…

Need, kel õnnestus end autost välja ja laeva sisse pressida, veedavad lõbusa öö taevatekil basseinis sulistades või ahtripubis 7-eurost purgiõlut libistades. Veinihindadest ajalugu vaikib, ma võtsin ainult vett. 4 eurot 0,5-liitrine pudel.

Pearl Seaways väljub 16:30 ja jõuab Taani pealinna 9:45 järgmisel hommikul. Autoga saaks oluliselt kiiremini, umbes 8 tunniga.

Ja tõenäoliselt oleks siis tee peal ka üht-teist näha ja vaadata. Aga meie läheme seekord meritsi, saame Skagerrakis paraja tormilaine, loojangu ja päikesetõusu ja üksteisega veelkord lähemalt tuttavaks. Või kuidas seda tundide kaupa ping-pongi mängimist siis nimetama peaks?

Ah, tegelikult mulle seilamine sobib. Kui saaks, siis vahetaksin lendamise iga kell purjetamise või laevatamise vastu. Paraku on Eestis laevaühendustega sama segased lood kui lennuliinidega, isegi Saaremaale minek nõuab mitmekordset otsustamisjulgust ja hoovõttu – kas ikka on  n i i   v ä g a  vaja minna? Äkki saaks heaga?

KLIKI PILDID SUUREMAKS
KOPENHAAGENIST SAKSA PIIRINI EHK MIDA KÕIKE ME EI NÄINUD

Kopenhaagenis, Nils Holgerssoni-nimelises sadamas ootab korraldaja, kes loeb meid üle, küsib, kas osa meist on nõus manuaaliga sõitma (jaa, Helga, jaa!) ja määrab kohtumispaiga kella neljaks Bremeni Innside hotelli. Teekonna pikkuseks ligikaudu 480 km, planeeritud aeg kohalejõudmiseks viis ja pool tundi.

Kes nüüd Google Mapsi ette võtab ja loeb, et teekonnale Kopenhaagenist Bremenisse jäävad tasulised teed ja praamisõit, siis esimene väide on osaliselt õige ja praami asemel saab võtta silla – seda juhul kui teha nagu meie ja minna Koldingi kaudu.

Tasuline on Storebælt’i sild, mis ühendab omavahel Taani ida-ja lääneosa, Sjellani ja Fyni. Vahetult enne Saksamaale jõudmist on samuti sild, lühem kui Odensesse viiv ning see ei ole tasuline.

! Storebælt’i sillaületuse tarvis on valmis vaja panna 240 taani krooni (umbes 30 eurot).

Taanis liigeldes tasub meeles pidada, et terroriohu tõttu palutakse olla äärmiselt tähelepanelikud. Hädaabinumber on 112, kui asi pole pakiline, võib politseile helistada numbril 114.

Linnades ja asulates on kiirusepiirang enamasti 50 km/h, Kopenhaagenis ka 20-40 km/h. Maanteel ja kiirteel on kiirus vastavalt 80 km/h, 100 km/h ja 130 km/h. Taani on jalgratturite maa, Kopenhaagen maailmas üks kolmest rattalinnast (Teised kaks on Amsterdam ja Bremen).

Linnades on jalgrattureile eraldi teed (mitte alati) ja eraldi valgusfoorid. Segadust on esialgu üksjagu, sest ratturite foorid süttivad samas suunas tihti varem kui autojuhtidele.

Taanis on auto ostmise kohta tore ütlus: “üks endale, kolm riigile”. Ühistranspordivõrk on hästi arenenud ja taskukohane, inimesed armastavad jalgrattaga liikuda ning nädalavahetuse pikemateks sõitudeks renditakse auto.

Elektriautodele on riigipoolsed soodustused ette nähtud. Taani on esimene riik Euroopas, mis otsustas sisepõlemismootoritega autode müügi aastaks 2020 lõpetada. Seda, kui kallis on autot Taanis osta, saab vaadata siit. 

Mida kõike me siis Taanis ei näinud? Laeva hommikusöögilauast nägime ära Öresundi silla, mis ühendab Malmöt ja Kopenhaagenit.

Autoaknast nägime vette ehitatud tuuleparke ja palju jalgrattureid. Kopenhaageni linnaserva ja rahulikku ning viisakat, kaasliiklejatega arvestavat sõidustiili.

Kiirteel nägime hulganisti pensionäre, kes sõitsid kiirendusreas omas tempos, sest seal oli julgem – vähem autosid! Osa neist jätkas teekonda ka Saksamaale ning liikus teisest kiirendusreast sujuvalt kolmandasse. Kuid sellest edaspidi.

Nägime tee ääres silte, mis juhatasid vaatamisväärsusteni ja bensujaamadesse. Tegime enne (mõttelise) piiri ületamist ühes teeäärses söögikohas peatuse, võtsime burgerit ja guljašši ning maksime ühe inimese kohta keskmiselt üsna mõistlikud 18 eurot lõunapausi eest.

Taanlased on üldiselt ükskõikselt sõbralikud; tundub, nagu veereks nende aeg sahmerdava (antud juhul kihutava) eestlasega eri tempos.

Taanlane on natuke hiidlase moodi, “ootame-vaatame”, ja omas mullis. Korraks tõmbas see meie tempot maha, ja tõenäoliselt just lõunapausist ja silla juures tehtud filmimispeatusest (6 minutit!) algas meie ajakava lõplik rebenemine.

Ei ole mingit praami, on sillad. Ja Saksamaal gaas põhjas

Ei ole mingit praami, on sillad. Ja Saksamaal gaas põhjas

SAKSAMAA EHK MIDA KÕIKE ME (JÄLLE!) EI NÄINUD!

Ajakavas püsimiseks sai juba Taanis natukene eestlase moodi sõidetud ja hoitud nõel na-atukene üle lubatud piirkiiruse.

Saksamaal läks päris lobedalt, sest suure osa allesjäänust teekonnast Bremeni suunas moodustasid kiirteed. Ja isegi teeremondi lõikudel, kus ühest sõidureast oli tehtud kaks ja kust Edge’iga läbi surudes tekkis paaril korral tunne “kas ma ikka mahun”, ei sõitnud me 80ga nagu nad tahtsid vaid lasime üldises liiklusvoos 120-130 km/h.

Ford Edge ei ole ju teab mis suur masin, on nii enam-vähem Kia Sorento ja Hyundai Santa Fe või Nissan X-Traili mõõtu (ja hinnaklassi).

Aga sees istudes petab juhi gabariiditunnetuse ära eriti jäme A-piilar, mis visuaalselt jookseb kokku kapotiserva kõrgema nurgaga. Just see jäme koht paremal all nurgas tekitas ebalust, kas kitsaskohtadest valutult läbi mahub…

Juba Taanis jõudsin mitu korda kiita insenere ja tänada taevast, et Edge’il on peal kohanduv kiirushoidik, rajalpüsimise assistent, isekohanev roolisüsteem ja super kaamerakomplekt.

Kogu see vinge abiliste rivi on ka Sport-varustuses 6-käigulise käsikastiga Edge’il, mis teeb sellega kiirteel sõitmise täpselt sama mõnusaks kui automaatkastiga autoga. Ja need “30 puuduvat hobust”, mis manuaalsel mootorikatte all puudu, kompenseerib vilgas juht oma käsitööga suurepäraselt.

Tõsi, pealt 150 km/h ma enam distantsihoidjat ja rajaassistenti sees ei hoidnud, aga umbes täpselt selle koha peal saabus minu mugavustsoonis punkt, kus Edge’i juhtimine hakkas muutuma tõsiseltvõetavaks tähelepanuharjutuseks. Üle 190 km/h ma katsetama ei hakanudki, oma võimete ülehindamine Saksamaa kiirteel tähendaks kabelimatsu.

Argo ja Veli sõitsid seal, kus lubatud talda anda, 180-210 km/h; ja sõitsid nagu sakslased – minimaalset pikivahet hoides, sutsti reast-ritta põrgates ja … kiiresti.

Kõrvalistmel 180 km/h ja rohkem mul enam väga tore ei olnud, sest auto suur küljepind püüdis tuulehoo kenasti kinni ja see kurjam ju kõigutas… natukene! Ka hakkas sisse kostma teemüra, mis omakorda olemist ebakindlamaks muutis.

Eks ma olen kontrollifriik muidugi; ja seekord oli mul oma nipp tagataskus, kuidas noormehed vaiksemaks suruda – kaamera! “Mul on vaja filmida, sõida ühtlaselt!” Mhmh. Nii ma seal siis filmisin… rataste alla sööstvat teed.

Saksamaa kiirteed on see koht, kus eestlasest saab kiirelt eurooplane. Kui tahad kiiresti sõitma õppida, siis sõida kiiresti! Ja tee seda saksa teedel, kus “soovituslik” kiirusepiirang on 130 km/h, tihti on soovituse asemel ka punase rõngaga ümbritsetud suur number 80, 100 või 130, aga seda keegi eriti nagunii ei loe; liiklus kulgeb omas tempos.

Kiirteel peab olema pidev valmisolek ootamatusteks. Näiteks “vajub” keegi sõidurajalt teisele, eeldades, et sa nägid, kui tal tuli mõte rada vahetada.

Aeglasematest sõidukitest süstitakse suhteliselt järsult mööda – või kui juhtub, et tegu on taani pensionäridega, kes arvavad, et kolmas kiirendusrada on tegelikult ratastooliga liikujate jaoks – siis tehakse möödasüst täiskiirusel kolmandast teise, seal aeglasemalt liikuvate autode vahele ja kohe kolmandasse tagasi.

Auto 360-kraadi kaamerast on kasu kitsastest teeremondikohtadest läbi minemisel – lülitad kaamerad sisse ja näed täpselt, kui palju on tuutu või betoonservani või kõrval möllava veokini ruumi. ACC ehk kohanduv kiirushoidik võtab kiiruse peatumiseni maha ning on võimeline küljelt süstiva ohu korral ka väga äkiliselt pidurdama.

See on poliitiline otsus, et Saksamaal on kiirteed tasuta ning neil võib sõita nii palju kui torust tuleb. Medalil on ka teine külg – just Saksamaa kiirteedele kogunevad hiiglaummikud, kus võib kuluda tunde, et läbida mõnekilomeetrist lõiku. Hiiglaslike autopundarde põhjus sealjuures võibki saladuseks jääda.

Nii suuri ummikuid kui enne Bremenit tipptunnil ja viimasel päeval 14 km enne Kölni lennujaama, ei ole ma ausalt enne oma elus näinud. Nii suurt pissihäda kui ummikus teel Kölni, tõsi, pole ma ka väga ammu pidanud silmad krillis kannatama.

Bremenisse jõudsime pealt tunnise hilinemisega, kaamera salves vaid kaadrid kiirteest ning minul purskuv pettumus ja pahameel jaburalt tihke ajakava üle.

Veidi lisas põnevust kõrvalolevas kaubanduskeskuses toimunud klaperjaht hullunud alžeerlasele (pääses jooksu ja öösel panin toaakna sestap kinni) ning eelseisev linnaekskursioon.

Ai, aga mis meil siis nägemata jäigi? Näiteks Lübeck, Hamburg ja ridamisi looduskauneid kohti kiviviske kaugusel kiirteest.

Selle asemel saime hiiglaummiku kogemuse ja ligi tund aega värisevaid sõidukaadreid Edge’i  salongist õue (jagame neid lahkelt Edge’i  arvustuse juures).

BREMEN, LINN, KUHU TASUB MINNA!

Bremen autoretke sihtkohana on kahtlemata väärt pikemat peatumist. Meil oli seal vaid üks õhtu ja üks öö, aga sellest piisas, et aimu saada, kui mitmekesine üks Hansalinn olla võib.

Bremen on Euroopas linnaratturite tiheduselt kolmas linn, metroo asemel sõidavad siin kõikjal trammid ning lugu Bremeni linna moosekantidest hoitakse au sees.

Ajalooline Schnoori linnaosa, millest Bremen kord alguse sai, on eristaatuses; igasuguseid ärisid sinna lihtsalt ei lubata. Vanalinn on arhitektuuriliselt rikas, jõe ääres ja jõel keeb elu, vanast veetornist tehakse kunagi ehk noobel söögikoht… ja mõte, teha neljatunnine ekskursioon õhtusöögi vormis, on geniaalne!

! Giidi juhendamisel käisime läbi linna vaatamisväärsemad kohad ning kolm eriilmelist ja kõrgetasemelist söögikohta. Igas pakuti üks käik koos juurdekäiva joogiga. Proovige kindlasti kohalikku õlut ja ärge öelge ära saksa valgetest veinidest. Aga ainult valgetest, eks!

Kuula Vendade Grimmide Bremeni linna moosekantide lugu Salme Reegi esituses siit.

KLIKI PILDID SUUREMAKS
VIIMANE OTS KÖLNI JA… MIDA KÕIKE ME EI NÄINUD! ÕNNEKS…

Kolmanda päeva varahommik leidis kolm eestlast kaamerate ja mikrofonidega mässerdamas Edge’ide ümber. Alustasime teekonda Kölni suunas tund kolleegidest varem, et jõuaks ära teha vajalikud sutsakad videoloo tarbeks.

Hea oli, et nii tegime, sest plaani kohaselt 3 tundi kestma pidanud sõit vältas kokkuvõttes ligi viis  tundi  – äike, paduvihm ja megaummik enne Kölni võtsid hoogu ikka üksjagu maha.

Kütuse hind on Saksamaal umbes täpselt sama, mis Eestis. Tankisime 45 liitrit diislit ja maksime selle eest veidi pealt 50 euro. Jäätis ja kohv on jälle mõnes bensukas odavamad kui Eestis; ja neil saab seal ka korralikku masinakohvi.

Kölnis tekitas mõningast elevust relvastatud naine, kes rongijaamas ringi kondas ja kellega politseinikud vestelda tahtsid, aga meie teda ei näinud ning jõudsime kenasti Düsseldorfi lennujaama suundunud rongile. Sealt edasi vaid kesised 6 tundi ja ennäe, Air Balticu abiga maandusimegi minut enne keskööd koduses Tallinna lennujaamas! Maailm on ikka imeline – milleks tulla otse, kui saab ringiga! Juba jälle…

Rongipilet Köln-Düsseldorf on mõistlik osta kohapeal automaadist, maksab vähem kui netist ette tellides ja automaat aktsepteerib meie pangakaarti. Kolme teelise sõit 2.klassis maksis 45 eurot (15€ per nina), netist tellides pakkus hinnaks 60€.

Saksamaal kehtib kord, et soovi korral saad sa rongis endale broneerida istme. Inimene, kes pahaaimamatult on sinna potsatanud, loovutab sulle selle siis suurima heameelega. Mul just täpselt nii juhtuski – proua soovis istekohta seljaga sõidusuunas ja teise poole rongisõidust veetsin ma poiste seljataga, näoga sõidusuunas kulgedes.

KOKKUVÕTTEKS, VÕTKE LIHTSALT FORD EDGE!

Automatk Norrast Saksamaale on igal juhul lahe väljakutse. Lihtsalt, võtke selle retke jaoks korralikult aega ja ärge kihutage läbi elu. Olen kindel, et koju tagasi jõudes on teist saanud eurooplased, seda just autosõidukultuuri ja kiirtee valitsemise  osas.

Sakslastega suhtlemisel on omad nipid. Üldiselt on nad sõbralikud, isegi bensiinijaama teenindaja naeratab sulle, kui oled talle kolm korda püüdlikult oma hambad paljastanud ja purssinud saksa keeles paar sõna.

Edasi võib jätkata inglise keeles, sest seda räägivad ka vanemad inimesed. Normaalsed hinnad, hea söök ja joodav õlu ning veinid kompenseerivad puudujäägid teeninduses kohe kindlasti. Ordnung teeb elu-olu lihtsamaks.

Sakslased mingit üleüldist eriolukorda kehtestanud pole, kuigi sisserändajad paistavad kõikjal silma. Jah, Saksamaal juhtub kogu aeg midagi.

Kogu Euroopas juhtub. Kui selle pärast lakkamatult põdeda, muutub maailm(avaade) pisikeseks nagu lukuauk ja hirm ning eelarvamused suureks nagu kombain, mida sealt lukuaugust jõuga läbi surutakse. On nagu on, reisige; ja võtke mõnuga, ütlen ma!

Internetipakett võtke kodunt kaasa! Interneedusega on Saksamaal-Taanis-Norras ikaldus; Saksamaal vast kõige rohkem.

Antakse jaopärast ja on sigakallis. Linnaväljakutel leiab vaba Wi-Fi, aga seal tuleb vastu anda veoautotäis isiklikke andmeid.

Samas, mõte võrguvabast elust tundub isegi ahvatev, sest uudistes on nagunii ainult jama ja söögilauas tahakski inimestega suhelda, mitte nuhvlit silitada. Onju.

Ylle Ford Edge

See ainus koht, kus autor pildi peale jõudis – Kölni lennujaam. Foto: Veli V. Rajasaar

Ford Edge on  v ä g a  v i i s  auto sellise reisi jaoks. Neli inimest mahub sisse, ökonoomne (6-7l/100 km keskmiselt), hullult mugav ja ruumikas ning tõenäoliselt saab sellega möllata ka külavaheteedel ja maastikul – standardvarustuses intelligentne nelikveosüsteem on just olukordadeks mõeldud!

Paraku ei oska ma siin kaasa rääkida, sest meie kündsime kiirmarsil vaid asfalti. Aga luban, et Accelerista paneb selle osa Edge’ist ka proovile ja annab tulemustest teada! Loe Edge’i kohta lisa maaletooja lehelt. 

Tekst: Ylle Rajasaar. Pildid: Ylle Rajasaar, Veli V. Rajasaar, Argo Verk (ping-pong), Wikimedia (rong)

Automatkaja märkmed: Autoga Soome ja tagasi ehk sõida nagu soomlane!

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.