Kolmekuune Fiesta on oma elu jooksul päris mitu korda autoga sõitnud. Uudishimu olevatki kassi keskmine nimi, aga nii tehnikahuvilist kiisupoissi pole meie toimetuses varem olnud. Tema huvile rakenduse leidmiseks veetsime nädalavahetuse ühte autot lähemalt “läbi kassi silmade” uurides – automaailm avas end päris uuest küljest.
Seda lugu pidanuks tegelikult jutustama Clio, kassipoeg, kes elas Väikeses Rohelises Majas enne mind ja kes sai oma nime uue Renault Clio järgi, mis kujunes möödunud aastal suure osa toimetuse ajakirjanike absoluutseks lemmikuks.
Paraku Cliot enam ei ole, toksoplasmoos viis ta kiiresti kasside paradiisi, kuigi kaks kuud, mis ta Minu Inimestega koos elas, sai ta kogu maailma armastuse ja parimate arstide hoolitsuse. Niisiis jutustan mina, Fiesta, Clio loo Cliost.
Koduloom nagu tarbeese
Cliol vedas hullusti, et ta minu perega kokku sai, ta ei pidanud üksi olema. Ka siis kui kõik otsa sai. Minu inimesed olid kohutavalt kurvad ja tundsid end süüdi, et nad teda päästa ei suutnud. Perenaine usub, et Clio võttis tema haiguse ja viis selle endaga.
Pisarameri paisus ookeaniks kui Minu Inimestele sai selgeks, kui hoomamatu on tänavakasside probleem. Kuigi Eestis on kümneid varjupaiku ja hoiukodusid, tuhandeid väga häid inimesi, kes loomadele kaasa tunnevad, ei käi nende jõud üle abivajaduse suurusest. Nad lihtsalt ei suudagi kõiki välja visatud, omapäi paljunema jäetud kasse kokku koguda ja ravida ja uutesse korralikesse kodudesse anda.
Võibolla kõlab see julmalt, aga osa inimesi suhtub kodulooma nagu mänguasja või uude nutitelefoni: algul on põnev ja armas, aga siis inimene tüdineb ja loobub. Annab varjupaika või mis hullem, viskab tänavale. Öeldakse “lemmikloom”, aga see sõna pole kuidagi õige, sest lemmikut ei tarbita. Teda armastatakse.
Kui üks kassipoeg kasvab suureks ja hakkab oma kassielu elama, vahetatakse ta uue nunnukese vastu välja. On neid, kes kassivabrikutes paljundavad “paberiteta tõukasse”, ja neid, kes kuuri alla lihtsalt kassikesi “päästmiseks” veavad – nii oli see ka Clioga. Vähestel neist kassidest on Võimalus.
Ma tulin nimega
Minu Inimesed ja mina saime kokku peaaegu sama üllatuslikult nagu Clio enne: olen pärit viiekutsikalisest kassiperest ja mu emale ja isale oli meie oma teine pesakond suure armastuse vilju. Vanemad valisid meile kodusid hoolega, mina olen rahul. Minu Inimesed kindlasti ka, sest nad kiidavad, et olen Maailma Kõige Pehmemate Käppadega Kass.
No ja peale selle olen ma Kõige Parem Lohutaja, Kõige Sõbralikum, Kõige Ilusam, Kõige Ägedam Murutraktor (kas te olete kunagi mõelnud, mis (nurru)mootor kassil tegelikult sees on? Just, kahetaktiline nagu murutraktoril!). Ja üldse.
Huvialad on mul hästi valitud. Tehnika ja veelkord tehnika: kohvimasin! Kui see käima läheb, olen ma igal juhul kohal ja vajutan nuppe nagu professionaalne barista. Pesumasin – kui pesu trumlis ringleb, on see parem kui kino. Auto – kui ma suureks saan, siis teen kindlasti juhiloa.
Minu nimega on naljakas lugu. Ma tulin koos sellega, õigemini, see oli enne mind Minu Inimestel juba olemas. Clio sai oma nime auto järgi, ja mina ka. Hobiauto järgi. Minu karvasemal inimesel on hobiautoks Ford Fiesta ST.
Fiesta nimi tähendab hispaania keeles pidu ja rõõmu ja on moodsas keeles sooneutraalne. Minu Inimesed otsisid, kas kuskil on koduta mõni emane või siis punane kiisu, aga siis tulin mina: must, karvane ja esialgu ei-tea-mis-soost.
Alles Pet Citys otsis tohter karvade seest õrnalt üles “selle koha” ja ütles, et poiss. Muuseas, praegu kui koroonaviirus mööda maailma möllab, tundub Minu Inimeste otsus kohe esimesel kojutoomise päeval mind arstile näidata, mõistliku mõttena. Ülevaatus, ussirohi, vitamiinid – nüüd on mul esimene vaktsiingi juba tehtud. Eks nad kartsid, et Clio haiguse idud jäid kuskile tuppa, kuigi kogu maja desinfitseeriti ära ja ma tulin säravpuhtasse koju.
Niisiis, mina olen tehnikahuviline Fiesta, nüüd täitsa ametlikult Accelerista toimetuse hingekirjas ning ma jutustan teile Clio loo.
Kus mu turvavöö on?
Lemmikloom peab olema autos samamoodi vöötatud nagu iga teine sõitja. Mina reisin autos stiilse kohvrikesega, mis on tagaistmele turvavööga kinnitatud.
Selle loo tarbeks lasti rihmad muidugi lõdvemale ja võeti mind kotist välja. Alguses ma pahandasin Karvase Inimesega ja siis ta jättis auto kohe seisma.
Aga stiilne kohver on abiks igal ajal. Käime Väikese Inimesega tihtipeale jalutamas nii, et ta teeb mulle koti sisse sooja pesa ja võtab mind endaga kaasa. Näiteks käisime Koplis mere ääres päikeseloojangut vaatamas.
Üksinda autosse hüpata pole hea mõte
Mina olen toakass, vähemalt esialgu. Eks suvel paistab, kas Saaremaal saan õues hakkama või püüan liblikaid aknalt. Aga on inimesi, kes lasevad oma kassi rahulikult üle ukse. Ja mõnikord läheb kass ka autot uudistama. Isegi kui ta ei ole nii tehnikahuviline nagu mina, on ta uudishimulik nagu kõik kassid.
Kui auto on tulnud sõidust, on mootorikatte all hea soe koht. Sinna armastavad kassid end kerra keerata. Nii mitmedki jätavad kahjuks sealsamas ka oma elu, sest inimene ei märka kassi kapoti all, paneb auto käima, hakkab sõitma, kass kukub alla või saab muul moel viga… jube.
Sellepärast, inimene, kui sul või su naabril on kass, vaata, et ta ei roniks mootrikatte alla. Eriti siis kui väljas on jahe, on karvikul sooja koha leidmisega kiire.
Kui auto uks on lahti, on suur kiusatus sinna sisse hüpata. Ka see ei ole hea mõte. Lävepakk on päris kõrge – igal pool on juhtmed, pedaalid, matid on sodised – diivanil või oma kohvrikeses on palju parem olla.
Ma leidsin hiire, aga nad ei anna teda mulle!
Kui Karvane Inimene mind kohvrist välja lubas, leidsin ma ta taskust midagi, mis lõhnas hästi. Nagu magustoiduhiir või ema kõht. Nahk-nahk-nahk.
Inimene hoidis seda kogu aeg taskus, auto tegi ise uksed lukust lahti ja pani kinni. Kui ma sellega mängida tahtsin, ei lasknud ta mul seda üldse teha, ütles, et kaob veel ära ja pärast on jama. No mis jama on, ma söön selle ära ju, ja see on minu kõhus. Täiesti kindel koht!
Cliol on kõrvad, aga saba ei ole!
Väga huvitava asja avastasin. Cliol on kõrvad nagu Cliol ja minul ja üldse kassidel, ta oskab neid kokku panna ka. Saba aga ei ole. Selle asemel on… üks teine auk, mis on väga ebaviisakalt kõigile näha. Fui.
Taga on tuba, tagaistmele saab kavalusega
Kui uksed on kinni, siis mina oma tarkusega autosse sisse ei saa. Tegelikult, kui ei tea, et tagaukse link on salakohas, siis arvad esialgu, et auto on kolmeukseline: kaks ees ja üks taga, et tagumisse tuppa sisse saaks.
Clio tagatuba on ruumikas ja sinna saab ära pakkida kogu vajaliku toidu ja isegi Kollase Koera, kes ei taha minust ühte sammu ka maha jääda ja tolkneb igal pool kaasas kuhu mina lähen.
Tagumise toa lahtitegemisega on ka üks nipp. Sa pead oskama ülevalpool vajutada nuppu, siis panema sõrmed luugi serva alla ja tõstma. Vot, siis tuleb lahti. Ühesõnaga, korralikule kassile kohaselt on Cliol saladusi ka.
Clio näeb nagu kass ja rohkemgi
Kõik teavad, et kassid näevad pimedas: meil on silmas rakukiht, mis peegeldab sellele langevat valgust: seepärast ka meie silmad pimedas helendavad, nii, et autojuht näeb teeserval juba kaugelt “helkurit” ning võtab hoo maha, kui ta normaalne inimene on.
Seda, et me näeme laiemat pilti, teavad vähesed. Inimese silm näeb maailma 180 kraadi ulatuses, kass 200ni, aga me jälle ei näe nii palju värve kui inimesed. Näiteks seesama tore punane reisikohver on minu silmis täiesti hall nagu öösel kõik kassid inimese jaoks.
Kassid näevad siniseid ja rohelisi toone, punase spekter moondub hallikaks või sinakaks. Ja kaugusesse ei näe me ka nii hästi kui inimene. See aga ei ole probleem, kui Clio on abiks.
Esiteks on sellel kaamera, mis näeb igale poole, nagu reaalselt, igale poole, välja arvatud auto alla – sinna mahun mina ja võin öelda, et midagi eriti põnevat (peale sissepääsu sooja mootori juurde) seal ei ole.
Teiseks näeb Clio värviliselt. Palju värvilisemalt kahjuks kui kass. Samas see on okei, inimesele kasuks, sest ta jälle ei tunne lõhna peaaegu üldse.
Kassil on palju suurem nina ja lõhna tunneme me 14 korda paremini. Niisiis tasub ennast alati korralikult lakkuda enne kui autosse istud. Pole viisakas kaasreisijatele haiseda.
Kui sa lõhnakuuse autosse paned, siis ma parem ei tule: see haiseb rõvedalt ja ei ole üldse tervislik. Mu läikiv kasukas on igaveseks rikutud pealegi, sest see lõhn imbub igale poole. Ühesõnaga: ära haise ise, ega pane haisema. Sigaretid on ka out.
Panipaikadega on täitsa okei
Autos on väga tähtis, et kõik asjad on omal kohal, muidu võib kass või Minu Inimesed pihta saada. Millest oleks kahju, sest mölkis inimene pole kuigi ilus. Clios võiks isegi peitust mängida: mina mahun igale poole, kuhu vurrud mahuvad.
Kokkuvõtteks
Clio oleks Clio kohta sama öelnud: täiesti okei auto on. Kõik Minu Inimesed mahuvad korraga ära, panipaiku on, näeb ja näitab, sõidab vaikselt ja kui vaja, siis kiiresti. Hästi tehtud, insenerid.
Loe Renault Clio kohta rohkem siit
Kassi jutu kirjutas üles ja pildid ning video tegi Ylle Tampere
