VIDEO: Alfa Romeo Stelvio Quadrifoglio – kas jälle üks igav kiire linnamaastur?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kiired linnamaasturid on moeröögatus, mis võiks vaikselt vaibuma hakata. Pea kõik senised kogemused on pigem unustamisväärsed (jah, isegi Lamborghini Urus!), sest juba eos on tegu vastandlikke ülesandeid täitvate masinatega, mis on vaid kompott kompromisse. Kas ka Stelvio Quadrifoglio on jällekord üks ebamõistlikult võimas linnamaastur, mis pole ei liha ega kala?

Veli ning Istmesoojenduse taskuhäälingu kaassaatejuht Jan-Matthias Mandri proovisid järele ning viisid Stelvio QF oma arvamuse kujundamiseks muuhulgas ka rajale. Mis välja tuli, on näha videost. Täienduseks sellele aga ka natuke juttu Quadrifoglio ajaloost ning Ferrari sugemetega mootorist.

Mis on Quadrifoglio?

Quadrifoglio on Alfa Romeole nagu M-divisjon BMW-le, tähistades eriti võimekaid mudeleid. See pole pelgalt ägedam välimuspakett nagu näiteks M-line või VW R-line – see märk peab olema välja teenitud ning auga välja kantud.

„Quadrifoglio“ tähendab itaalia keeles neljalehist ristikheina ning logoks on, üllatus-üllatus, neljalehine ristikhein valge kolmnurga sees. Esimest korda ilmus see märk aastal 1923, ehtides prestiižse Targa Florio võidusõidu jaoks ehitatud Alfa Romeo RL Targa Florio nina.

Võidusõidu jaoks ehitati neli RL-i ning kuna üks pilootidest, Ugo Sivocci, oli nii enda kui paljude teiste arvates neetud igavesti teiseks jääma, maalis ta õnne toomiseks enda võistlusauto ninale valge ruudu sisse neljalehise ristikheina.

Järgnenud võit oli Alfa Romeo jaoks esimene rahvusvahelise tähtsusega võit üldse. Paar kuud hiljem aga juhtus esimeseks Euroopa GP-ks harjutades õnnetus, mis maksis Sivocci’le tema elu. Tema Alfa Romeo P1 kerele ei oldud õnne toovat sümbolit kanda jõutud…

Kaks nii märgilise tähtsusega juhtumit kinnistasid sümboli tähtsuse nii pilootide kui meeskondade jaoks.Sivocci mälestuseks hakati valge ruudu asemel kasutama valget kolmnurka – oli tema ju üks neljast piloodist, esimese suure võidu neljast nurgakivist.

Esimest korda ilmus sümbol seeriatootmisautole alles aastal 1963, ehtides võidusõiduks mõeldud, ent ka tavakasutajatele müüdud Giulia TI Super’i külgi.

Quadrifogliot on läbi aegade tulnud kahes versioonis – verde ehk roheline ning oro ehk kuldne. Roheline tähistas kõige sportlikumaid, kuldne aga kõige luksuslikumaid mudeleid. Seni viimane „kuldsena“ pakutud mudel oli Alfa Romeo 33. Ainsad praegused masinad, mis QF märki kannavad, on Giulia ning Stelvio Quadrifoglio. Kadunud on oro või verde, kuid selge on see, et tegu oleks viimasega.

Mootorist ja šassiist

Nii Giulia kui Stelvio QF mootoriruumist leiab sama, Ferrari sugemetega 2.9-liitrise V6. See põhineb Ferrari F154 seeria mootoril ning kasutab 510 hobujõu ja 600 Nm tagamiseks kahte väljalaskekollektoritesse integreeritud turbot. Märkimist väärib, et maksimaalne turborõhk jõuab 2 baarini!

Võib utreerida, et tegu on Ferrari California T V8-ga, millelt on 2 silindrit küljest lõigatud – Alfa peal kasutatav V6 jagab sellega näiteks kolvi läbimõõtu (86.5 mm) ning kolvikäigu pikkust (82 mm). Paljudele moodsatele mootoritele omaselt suudab see V6 kruiisides silindreid töötsüklist välja lülitada, et kütust ja keskkonda säästa.

Mootor pole ainuke seos Ferrariga – Giulia arendustöösse oli kaasatud ka Ferrari 458 Speciale šassii ja seeläbi juhitavuse eest vastutanud insener Philippe Krief. Kui palju tema töö ka Stelvio juhitavusesse panustanud on, saab paraku vaid spekuleerida.

Parema kaalujaotuse nimel asub mootor võimalikult taga. Stelvio QF on küll raske, kaaludes 1900 kg tuuri, aga seda aitab lunastada täiuslik 50/50 kaalujaotus. Veoskeemiks on tagaveopõhine nelikvedu, käike vahetab 8-käiguline manumaat.

Täispikka lugu võib lugeda EPL-ist ning seda, kuidas Stelvio QF-iga sõita on, näeb videost.

Fotod: Taivo Soobard, Karl-Erik Idasaar

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.