Elukutselise rännumehe soovitus: vidinad, mida võtta pikale automatkale7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Väino Laisaar, kes parasjagu Peugeot Travelleri roolis Euroopa ringi peale joonistab, luges üles kõik vidinad, milleta tal pikal automatkal hakkama ei saaks. Väintsi soovitused on abiks igale automatkajale.

Tänapäevane moodne autoturist nutitelefoni ja kaardirakenduseta teele ei asu. Ent on veel rida elektroonilisi ja elektrilisi abivahendeid, mis reisimist lihtsustavad. Pikal reisil võiksid autos kaasas olla vidinad, mille peale ise alguses justkui ei tulegi, mille tõeline väärtus selgub aga tundmatus, see-eest pimedas ja külmas ümbruses.

Väino Laisaarel on käimasoleval Euroopa ringreisil kaasas lisaks improviseeritud köögile ja diivaninurgale rida vahendeid, millega tuhandetele jälgijatele igapäevaselt reisimuljed koju kätte tuua. Kui palju keerulisem see aga oleks kui kaasas poleks vidinad, mis vajadusel elektrit ja valgust toodavad…

Fotokas

Reisifotokaks on senini surematu Canon 7D. Vanasti vedasin reisidele 1D III kaasa, aga see võttis pikemal vantsimisel ülakeha kangeks. Ühelt Kagu-Aasia reisilt naastes asetasin “kolaka” riiulile ning nüüd vean kaasas umbes poole kergemat 7D-d.

Põhiobjektiivina on seal ees samuti surematu Canoni L-seeria neljase avaga 24-105. Minu meelest on see üks parimaid reisiobjektiive – võimekas, enam-vähem normaalse kaaluga ning meeletult vastupidav.

Mõni ütleb, et neljane on pime, aga mul pole selle pärast küll ükski pilt tegemata jäänud. Kaamera on saanud vilet (mitte vett) ja kukkunud kõikjale; kannatanud vihma, külma ja kuuma, aga töötab ikka kui vana mees. Vägev. Vanad head asjad.

Teise objektiivina on kaasas 35mm.ee-st renditud Canoni 15mm kalasilm. See on vaieldamatult üks lemmikuid, aga seda on vähese kasutuse tõttu mõistlikum rentida.

Autofookus, kompaktsus ja ainulaadne võttenurk teevad sellest mõnusa “toru”, millega saab oma reisipiltidele kuhjaga erilisust anda. 35mm on hea koht. Enne uue objektiivi ostmist saab sealset renditoodet proovida ning seeläbi oma ostu rahulikuma südamega suhtuda.

GoPro kaamera

Ajavõtte (time laps) kaamerana on kaasas vana hea GoPro Hero 4 Silver, mis liidab valminud time laps kaadrid kohe kasutatavaks videoks. Hea ja mugav.

GoPro Session teeb küll hulga pilte, aga iseseisvalt sellest videot luua ei suuda. See tuleb vormistada GoPro tarkvara abil.

Teine suur pluss on sisseehitatud ekraan, mis võimaldab kadreeringu kohe paika sättida. Tõsi, 2,7(4:3)- ja 4K(16:9) resolutsioonivõimalus lubab sellega vabalt ka hiljem tegeleda.

Sõidu ajavõtte soovitan teha sagedusega 0,5-1 kaadrit sekundis. Nii saab hea ja sujuva liikumise. Harvemaga hakkab pilt väga hakkima.

Videokaamera

Vlogi kaameraks on aastatetagune kallima otsa pill, tänasel päevalgi veel täiesti okei sensoriga ja näib, et igavesti töökindel Sony 3D HandyCam, mis sai kunagi ostetud tagavarakaameraks.

Puhuks, kui suurega peaks midagi juhtuma ja kui ei soovi, et matkasari äkiliselt läbi saab. Aastad on aga näidanud, et vahel saad väiksema kaameraga ligi ka sellistesse kohtadesse, kus suuremaga kiirelt probleem tekib.

Ja nii on see tagavarakaamera tööd saanud minu kõikides viimaste aastate reisisarjades. Kerge kaal, odavad akud, funktsiooninupud ja korralik sisemälu teevad sellest kaamerast mõnusa abimehe.

Probleem on vaid sellega, et vana-tüüpi taldkinnitusega mikreid pole enam saada. Sisseehitatud mikriga pole ühegi kaamera puhul midagi teha.

Träkker

Träkkerina teeb oma tööd InReach-i mingi veidi vanem mudel, mis on meil 4×4 Reiside tarbeks juba mõnda aega reisijutti vedanud. Tänaseks on InReach läinud Garmini alla ja uued mudelid on muutunud mõnusalt kompaktseteks.

Teenuse tarbimiseks on mitu paketti – umbes 40-eurone kuutasu võimaldab maailmale punkti saata iga 10 minuti järel. Oluliselt kallim pakett aga kuni minuti järel. Kellel mida just parasjagu vaja juhtub olema.

Ja kui reisil pole, saab teenuse internetis välja lülitada. Lisaks joonevedamise funktsioonile võimaldab see läbi satelliitide sõnumeid saata ning vastu võtta. Ja punast SOS nuppu vajutades, hakatakse aktiivselt sinu päästmisega tegelema.

Ega ma sellest tükist väga palju rohkem teagi. Jakari Marines on Jaak, kelle poole võib nende küsimustega vabalt pöörduda.

Navi

Valisin selle reisi tarbeks spetsiaalselt automatkajatle mõeldud Garmin Camper 770 navi. Sellel on palju plusse. Kui navi sisse lülitada, küsib see kõigepealt, et millise liiklusvahendiga sa reisid – autoga, haagissuvilaga autoga või siis matkasuvilaga.

Sellest lähtuvalt teeb ta oma marsruudivalikul korrektuure ning ei juhata sind kohtadesse, kuhu näiteks haagissuvila või matkasuvilaga sõita ei tohi.

Euroopa on täis selliseid väikelinnu, kuhu suurte matkasõidukitega sõidukitega ei mahu ning kuhu sisenemine on seetõttu nendega keelatud.

Teiseks on navi täis kämpinguid ning kämperi-sõbralikke parklaid, kuhu ööseks või mõne vaatamisväärsusega tutvumiseks parkida.  Abiks on ka eesootava tee kõrgusgraafik, mis võimaldab suuremate tõusudega juba eos arvestada.

Lisaks eelnevale tuleb isiklikust vaatepunktist lähtuvalt tunnistada, et see on just paraja suurusega. Tähele tuleb aga panna seda, et navi tasub öösiti välja lükitada ning vool tagant ära võtta. Nii saab ka väärt masin puhata ning jaksab võimalike tõrgeteta pikemalt töötada.

Tegemist on ju väikese arvutiga, millel tuleb sõidu ajal oma protsessorist läbi ajada hoomamatu kogus teede, parklate, tanklate, ristmike, linnade- ning muud olulist infot. Seega hoolitse pikemal sõidul oma navi eest ja lase ka sellel puhata. Navide kohta võid samuti Jaagult küsida.

Alajaam

Hiigelsuure akupanga, hellitusnimega “alajaama” laenasin fastrabbit.ee poiste käest. Mul on bussis küll stepsel olemas, aga see annab voolu vaid siis, kui auto käib. Tõsi, sõidu ajal saab vajalikke asju laadida, aga nii on kuidagi lihtsam.

Alajaam laeb end päeval kiirelt täis ning peidab endas hiljem vabalt kahe läpakalaadimise jagu voolu. Lisaks saavad veel laetud kaamera-, fotoka- ja pealambiakud. Ühesõnaga, elektrit puudutavad terminid pole minu tugevaim külg, seega vaata tooteinfot siit.

Mina saan masinale aga vaid takka kiita, sest see on teinud reisil töötamise väga lihtsaks. Miks mitte kasutada alajaama ka lühematel väljasõitudel või nädalavahetuse-laagerdamistel?

Pealamp

Pealamp on asi, mis mul on alati kaasas. Sellel korral võtsin testimiseks LedLenser MH6-e, mille valgusjõuks on 200 luumenit, näitab paberite järgi kuni 120m kaugusele ning põleb ühe täis laetud (800mAh) akuga (nõrgemal režiimil) kuni 20 tundi. Käredamaga virutab 5 tundi.

Ma ei olnud akuga pealampe varem katsetanud, ning toode tundus huvitav. Kui akudest lugu ei pea, saab selle vahetada kolme AAA-tüüpi patarei vastu ning elu jätkub.

Lamp on üllatavalt “tummine” ja mõjub käega katsudes kvaliteetse ja tugevana. Tõsi, kaugust pole testinud, sest pole vaja olnud. Töötab mul praegusel reisil pigem õhtuse salongivalgustusena ning aitab vaadata, mida endale õhtupimeduses laualt suhu ajan.

Meeldiv on ka see, et kui soovid täisvõimsusel lambi välja lülitada, saab seda teha ühe nupuvajutusega, mitte ei pea kõiki režiime läbi lappama.

Muljetavaldav on kõnealuse lambi juures ka selle pakend, mis näeb pigem välja kui kalli käekella karp, mitte kui pealambi kinnisulatatud äärtega plastikpakend. Tead ju, see, mida kõik vihkavad. 5+ juba selle eest.

Samuti on antud hetkel suureks plussiks laetav aku. Igaõhtusel põletamisel peaks muidu patareide tarbeks eraldi sahtli tegema.

Läpakas

Pilditöötluse- ja montaaživõimekuse eest hoolitseb järjekordne surematu toode – vana-hea ja pommikindel Lenovo X220. See, maailma mitte just kõige kompaktsem masin, elab vast minu ka üle.

Ainus mis väsib, on aku, kuid neid saab nii vanale masinale soodsalt osta. Läpakas on minuga kaasa reisinud mitmetel 4×4 Reiside matkadel ja Lääne-Aafrika tolmusel sõidul, Kagu-Aasia kuumades ja niisketes riikides jne. Eks ma vahetan ta siis välja, kui sellega midagi juhtub… Aga arvatavasti mõtleb ta minust samamoodi.

Külmik

Külmarina on kasutusel end juba aastatega tõestanud Campingaz’i jahutuskast. Jahutab siis, kui süüde sees ning puhkab siis, kui auto seisab.

Kuna tegemist pole klassikalise külmkapiga, ei hakka see ka ilma vooluta sulama. Tõsi, lahtisi toitaineid selles pikat ei hoia, aga joogid ja kinnised toidukaubad hoiab ilusasti jahedana ning töökorras. Hind on jahutuskastil kordades soodsam, kui autokülmikul.

Rattad

Lõpuks siis ka buss ise, millega siin päevast-päeva teelinti mõõdame: 2018 aasta Peugeot Traveller, millel on 2-liitrine180 hj diiselmootor ning kuuekäiguline automaatkast. Navid, tagurduskaamera, massažiistmed ja hulk moodsat juhiabi-elektroonikat lisaks.

Ja vaata, sellele bussile pole peale 23 500 km läbimist mitte ühtegi etteheidet. Isegi selg pole kangeks jäänud. Käed on küll roolimisest rakkus, aga eks ole mõned korrad keeratud ka.

Vaata reaalajas, kuidas edenevad Traveller ja Väints siit kaardilt

Kõige tähtsam häštäg on ikka #travellerring. Ja Facebooki lehte näeb siit 

Pildid: Väints

Jaga

AVALDA ARVAMUST!