Mida on vaja üheks edukaks bändituuriks? Lahedat seltskonda ja seda hoidvat ja toetavat keskkonda. Ümber öeldes: vaja on bändibussi, kuhu mahutada ansambel Köömes, et teha üks korralik keika. Bändibussi rollis on seekord Opel Vivaro ja sihtkohaks Jõgeva Treff.

Loo autor on produtsent ja muusik Kaspar Kaljas

Kes on mu eelmisi kirjutisi tähelepanelikult lugenud, on aru saanud et lisaks sellele et mu teadmised masinate osas on pigem praktilist laadi, on mul ka rida krieeriume, mis tavapärase autosõltlase vaatevälja ei mahu.

Masina valikul võtan ette säärased küsimused: kas lapsetool mahub sisse? Kas mina mahun sisse, ja vajadusel ka tagaistmele (ligi kaks meetrit meest siiski)? Kas autoga saab lihtsasti istuli edasi? Kas masinat jaksab ka ülal pidada, ilma, et iga kuu peaks hooldustes aega kulutama?

Sel korral lisandub eelnimetatud kriteeriumidele veel üks: kas Köömes mahub ära ja kas meil on masinas ka seltskondlikus mõttes hea olla? Ühesõnaga, Opel Vivaro, mis selleks testiks valitud, peab pakkuma keskealistele bändimeestele kõike, ja natuke midagi veel.

Vaata Opel Vivaro tehnilisi andmeid ja hindu siit

BÄNDIBUSS ON PILLIMEHE KODU

Ma räägin teile algatuseks, milline on tõeline bändibuss ning miks pillimees seda vajab samavõrd kui õhku ja vett ja publikut. Bändibuss on pillimehe teine kodu. Koht, kus ta tunneb end omas elemendis, turvaliselt, segamatult.

Traditsiooniliselt on bändibuss päevinäinud, viieliitrise mootoriga “ameeriklane”, millel on tumedad klaasid ja urisev hääl, milles istud nagu vanas sohvas, kus on ruumi kõigi jaoks, kus saab mõnusalt kasta keelt ja kuulata muusikat nii, et võimas stereo möödujatel püksid jalast põrutab.

See niinimetatud sohva on tihtipeale mitmeid kordi janusem kui kõik pillimehed kokku, nõnda on kõvemad poisid keevitanud masinale külge gaasiseadme, mis aga ei vaigista lõplikult ristmikul foori taga seistes paagist kostvat lurinat – aga see käib asja juurde.

“Ameeriklastel” on iseloom, mis väljendub pidevatelt esile tõusvates vigades. Kord jupsib elektroonika, siis on käigukastis kotermann või viskab vedru välja sohva – kõike võib olla, ja seegi on osa elust.

Buss on osa fiilingust, mis kerkib keikale sõites ning hetkel, kui pead sellest maha astuma, on sul sees juba suurem tunne ning niru backstage ei panegi sind korraldaja peale röökima, sest sa tead – see kõik siin on vaid virvendus, tegelik elu on bändibussis.

Oma väikeses unelmas usuvad pillimehed, et küütlevasse masinasse istudes saavad neist imeväel veel kolm korda lahedamad bändimehed. Iseendale meeldimise kõrval loodavad nad paremini silma jääda ka kiljuvatele gruupidele.

Mis on üks pillimees ilma neiuta, kellele laulda ja mängida? See on peaagu sama, mis pillimees ilma bändibussita. Küütlev sõiduk mõjub me unistusis magnetina kaunitele tütarlastele, kes vajavad küüti kaugele, kaugele. Ja kui veel ei vajagi, siis nähes meie imelist punti möödumas, tekib neis see tunne ja teadmine kohemaid.

Nõnda sünnib tõeline Bändibuss imetabase ansambli ja rõõmsate saatjannade sümbioosis ning väikesed unistused saavad tõeks. Pole sugugi välistatud, et Opel Vivaro suudab selle sümbioosi nipsust tekitada ning klišee vanast Ameerika kosust kaob me peadest igaveseks. Sõidame!

JA PALUN, SIIN TEILE RATASTEL KONTOR!

Kui esindusest Opel Vivaro võtan, jääb mulle silma suur tutvustav slõugan: “Ratasel kontor”. Hetke olen nõutu, sest Köömes ja kontor kõlab natuke ootamatu kombona. Nagu kukekomm ja sült või “Valged roosid” ja Rihanna.

Nõutus kasvab, kui bussi sisse vaatan: see on seest päris ruumikas, ja istmed tõepoolest säärased nagu kontoris. Isegi paigutus meenutab panga ootesaali. Vivaro on sobilik kiireks transfeeriks, kuid tõenäoliselt mitte nii hea lahendus seltskonnale, kelle eesmärk on bussis kõik töömõtted unustada ja lihtsalt elust rõõmu tunda.

Tõusen siiski julgelt rooli, olles otsustanud mõtte seekord nii bändile kui kaunimatele neidudele maha müüa. Siit me tuleme, armas Eestimaa!

KONTOR, LINNAMAASTUR… AGA KUS ON TELEFONIHOIDIK?

Olen oma elus pidanud paljude busside ja kaubikutega liikuma, ja nende roolis tuleb enamasti ikka bussijuhi tunne peale – tahaks vastutulevatele kaugliini meestele visata käppa ja kiruda, kuidas küll need sõelujad ees sõita ei oska ja miks need rekad ikka me teedel lubatud on?

Aga Vivaro roolis on teistmoodi, tõesti mõnus. On tunne nagu istuks linnamaasturi roolis, vaade liiklusele on… ülev. Ma olen teist üle. Sõiduasend on enam-vähem. Taas on olemas minu lemmikud, käetoed, mis pika tee talutavaks muudavad. Ka esipaneel on arusaadav ja kasutatav.

Siiski on üks asi, mis mind praktiliselt kõigi kaubikute juures segab – süütevõtme koht. Terve suur armatuur on kasutada, aga võtmekimp hõõrub ikka vastu põlve!

Kas tõesti on nii raske paigutada seda süütelukku 5 cm kõrgemale, et ka keskmisest pikem inimene saaks rahus sõita, muretsemata järsus kurvis vallanduva koduvägivalla üle? Pole väga meeldiv astuda austajannade ette siniseks pekstud põlvega.

Ja kas palun saaks leida mingi koha, kuhu inimene võiks oma telefoni panna? Mitte igaveseks ära panna kuskile sahtlipõhja vaid nii et vajadusel oleks sealt võimalik näiteks navi jälgida – proovisõiduautol kaardirakendust peal ei ole.

Et kui te kord juba lubate liikuvat kontorit, siis võiks koos rataste ja rooliga kaasa tulla ka alused telefonide hoidmiseks ning sisseehitatud vooluadapter, kust läpakat laadida ja ehk mõnikord isegi printerit ühendada.

Siis me räägiksime tõeliselt liikuvast kontorist, mis on funktsionaalne ja võrgutab ära iga töönarkomaanist produtsendi. Bändibussi loomust siin alles otsitakse.

TÕSTAME KOLA PEALE! MAHUB!

Kogu 5-7 liikmelise bändi kola Vivaro sõitjateruumi ei mahu kuid pagasiruum on sel sõidukil arvestatav. Igatahes mahub basskitarr koos kohvriga põiki tagant uksest sisse, ja see on juba näitaja, millega enamus sõiduautosid ja väiksemaid bussisarnaseid isendeid ei saa eputada.

Bassimehele ja kitarristile on Vivaro seega igati sobiv sõiduriist. Kui visata tagumine pingirida välja, õigemini klappida toolide seljatugi alla, mahuks ka terve trummikomplekt tuppa, mis on tõsiselt kõva saavutus.

Erinevalt pillidest, mis võivad Vivaros sõita kui kaua tahes, on kaasreisijate näol rõõm, kui öelda, et punktid A ja B asuvad üksteisele lähemal kui arvata võiks. Abiks on ka bussitäis heas tujus inimesi. Hakkame pakkima.

JUHIL ON MÕNUS, KAASREISIJAD SAAVAD HAKKAMA!

Opel Vivaro juht olla on tore. Ülejäänud Köömesel on ka tore, sest me oleme eos väga vinge seltskond. Piltidelt on muidugi näha, et “9-kohaline” on selle bussi puhul kerge kunstiline liialdus, täpsem oleks öelda, et tegu on sõidukiga, kuhu 9 kitsa puusaga piigat kenasti ära mahuvad.

Vivaro esiiste on – väikese reservatsiooniga – mõeldud kolmele inimesele. No kahel on parem. See-eest tagumised istmed kannatavad “kolm paksu“ ära kenasti, ja mis on eriti tore jääb ka väga korralik pagasiruum alles. Mis bändibussi seisukohalt on ülioluline.

Pikemal reisil mille esmane eesmärk on seltskonda rõõmsasti koos hoida jääb Vivaro natuke rafineerituks. Huvitav kas kunagisi Läti marsasid ka selle pärast kutsuti RAF-ideks, et nendes olemine oli veidi rafineeritud?

Ei ole sellist diivanis lösutamist vaid pigem sirge seljaga viisakas liikumine. Tagaistmelt tuli tähelepanek, et seal istujaile pole ette nähtud piisavalt panipaiku ega topsihoidjaid. Käest saab panna ajalehe ja kommipaberi kuid bändibussis oleks just nimelt topsihoidjaid vaja.

Oli ka üks detail, mis meilt kõvasti kiita sai – juhtpaneeli saksa täpsusega ühilduvus nutiseadmetega, sinihammast kasutades. Ülal oli juttu, et õigel bändibussil peab olema korralik helisüsteem, me tegime selle ise!

Vaikimisi on Vivaro mussipilt suhteliselt tagasihoidlik, eri seadmete paaritamise teel sai sellest välja võluda korraliku disko. Järgmise mudeliuuendusega toodagu siis pildi lisamise võimalus ka.

KOKKUVÕTTEKS

Bändile kes ei tee igapäevaselt kahte keikat Eestimaa eri otstesse, on Vivaro väga sobilik sõiduriist. Kasvõi sellepärast, et kütust see masin peaaegu ei võta. No võtab natuke, meil vist õnnestus mets-Eesti keika ära teha alla 6l/100km, mis ameeriklasega võrreldes on nagu elektriauto sõidaks kombainiga võidu.

Kui oleks võimalik, koostaks Vivarole spetsiaalse bändipaketi: topsihoidjad, ja veel natuke topsihoidjaid, mugavamad istmed ja… muuga vist saabki hakkama.

Köömese kõneisikuna antud loos tahaksin öelda, et Opel Vivaro on ideaalne sõiduvahend kallite välismaa külaliste võõrustamiseks. Ma soovitaksin seda bussi eriti kuumalt Brüsseli onudele ja tädidele, kellel on alati nii kiire, et nad sireenide vilkudes ja kaasliiklejaid kahte lehte lüües katlasse kihutama peavad.

Ka produtsendina tunneksin ma ratastel kontorist suurt rõõmu. Traditsiooniliseks bändibussiks aga on Vivarost natuke vähe. Või siis oleme meie veel veits noored säärase poliitkorrektsuse jaoks? Või vastupidi, liiga rikutud mõtlemisega, et praktilisuses näha maailmapäästmise rõõmu?

Ansambli Köömes Facebooki lehele saab siit

Pildid: Köömes, tootja

Jaga

AVALDA ARVAMUST!