Neljapäev, 28. märts 2024
Juuni lõpus paigaldati Pirita tee äärde viis e-nina, mis otsivad vastust mereäärseid elanikke aastaid vaevanud küsimusele:”Mis siin kogu aeg haiseb?” Moodsate haisuninade abil selgitatakse välja, mis on intensiivse merehaisu põhjustajad ning kuidas murele leevendust leida.

E-nina suudab teha järeldusi ka selle kohta, millega intensiivne haisulevik kõige enam seotud on, näiteks lainetuse, vetikate kasvu või nende lagunemise, soojade ilmadega vms. See aitab edaspidi otsustada haisu tekkimist ennetavate meetmete operatiivse rakendamise üle.

Pirita tee äärde paigaldatud elektroonilised haisuninad on paigaldatud elektripostide külge. Et enim haisukaebusi on tulnud just Pirita tee algusest, siis nuusutavad ka e-ninad õhku Russalka juures ning mereäärse tee esimeses osas.

E-ninad paigaldas Pirita tee äärde Eesti Keskkonnauuringute Keskus. Tegevust rahastab Keskkonnainvesteeringute Keskus. Esialgu läbivad Pirita tee e-ninad testperioodi, et veenduda nende töökindluses ning operatiivses andmeedastuses.

VÄLJAKANNAMATU HAIS ON TÕENÄOLISELT INIMTEKKELINE

Tallinna lahega seotud haisuprobleemid on kestnud aastakümneid. Vaatamata sellele, et olukorda on uuritud korduvalt, ei ole väga selget üksmeelt põhjustes ega ka sobivates lahendustes.

„Kõik varasemad uuringud viitavad siiski sellele, et intensiivse haisu tekke peamiseks põhjuseks on inimtegevus või inimtegevusetus,“ rääkis Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna nõunik Agnes Unnuk. „Nõukogude ajal oli Tallinna laht heitvee suubla, kuhu jõudis rohkesti saasteaineid sisaldavat vett, mis oleks vajanud eelnevat puhastamist.“

Lisaks merevete saastamisele on inimeste poolt muudetud ka rannajoont, mis on muutnud merevee looduslikku liikumist. Vähenenud on ka vee isepuhastusvõime. Kõiki neid tingimusi arvestades on Russalka ja Lauluväljaku esine mereala soodne kasvukoht vetikatele – vesi on madal, suvel soe, vähese liikuvusega ning piisava toitainete sisaldusega.

Pärast intensiivset kasvuperioodi hakkavad vetikad madalas vees lagunema ja roiskuma, lained neid merest välja kaldale tuua ei saa ja seetõttu võib kivide vaheline merevesi olla paksult lagunevaid ning roiskuivaid vetikaid täis. Just seda viimast nähtust seostataksegi kõige rohkem merest paiskuvate haisupahmakatega.

TALLINNAS TULEB MERD HOIDA

Sademevee osas tuleb Tallinnas saavutada olukord, et vesi kogutakse eraldi kokku ja vajadusel puhastatakse. See aitab vähendada sademeveega merre jõudvate saasteainete koguseid.

Keskkonnaministeeriumil on ka ettepanek torude ehitamiseks Tallinna lahte nii, et kõikvõimalikud saasteaineid sisaldavad sadameveed saaks juhtida kaugemale merre.

Olgugi et see parandaks meie lahe seisundit tunduvalt, pole kindel, kas sademevee kaugemale merre juhtimine leevendaks ka haisuga seotud probleeme rannalähedases vees.

Keskkonnaministeeriumi algatusel on hetkel käimas mitu projekti, mille käigus võetakse vaatluse alla lahte jõudvad saasteained, vetikate kasv lahes, vetikate lahest eemaldamise võimalused ning ka tekkiv hais.

E-NINA ON EDUKALT NUHUTANUD ÕHKU ENNEGI

2015. aastal küpses keskkonnaameti poolt kokku kutsutud Muuga piirkonna lõhnahäiringu töögrupis plaan, paigutada e-nina (eNose) Muuga sadamasse, et oleks võimalik välisõhu saasteainete kriitilise piiri ületamise korral operatiivselt reageerida.

Tookord saadi inspiratsiooni Rotterdami sadamast, kus eNose edukalt juba aastaid õhku haistnud on. e-nina näol on tegu lõhnahäiringu pidevseirevõrguga, mille eeliseks on mõõtepunktide suur arv. Näitude abil saab lõhnahäiringu tuvastada kohe selle tekkimisel, leida selle põhjustaja ja kiiresti vastumeetmed tarvitusele võtta.

Allikas ja meedia: Keskkonnaministeerium

KOMMENTEERI SIIN