Spetsialist annab nõu: kuidas jälgida sõidukiirust nii, et tähelepanu ei hajuks?4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Maanteeamet korraldab sel kevadel ennetuskampaaniat “Liitu kiirusjälgijatega”. Valdkonna spetsialist, Maanteeameti liiklusohutuse osakonna juhatajalt Erik Ernits annab paar nõuannet, kuidas on kõige mõistlikum sõidukiirust kontrolli all hoida, sealjuures tähelepanu kaotamata.

Kiirusjälgijate kampaania, millega on liitunud mitu tuhat inimest, on kohati tekitanud vastakaid arvamusi: nimelt väidab osa liiklejaid, et pidev spidomeetri silmjõllitamine toob kaasa tähelepanu hajumise ning tekitab liiklusohtlikke olukordi: selle asemel, et jälgida ümbritsevat, vahib juht paaniliselt sõidukiirust ja sõtkub pedaale.

Erik Ernits teeb siinkohal kohe märkuse ja ütleb, et tähelepanu hajumine spidomeetri jälgimisel on liiklusohutuse mõttes pseudoteema: “Selle mõju liiklusohutusele on marginaalne ning ei ole isegi ligilähedane näiteks kiiruse ületamisest tingitud mõjudega. Praktikas kasutatakse seda ebaõnnestunud vabandusena „miks ma ei saa piirkiirust hoida“”.

Tundub, et kümme-viisteist kilomeetrit lubatust kiiremini sõitmine on Eestis justkui kirjutamata reegel. Põhjenduseks tuuakse seda, et autod on head ja teed veel paremad, politsei ei viitsi nii väikese ületamise pealt end liigutama hakata jne. Alljärgnevast, küsitlusel põhinevast tabelist selgub, et asulates käitume me paremini, maanteedel aga kipume kihutama.

Kuidas täpsemalt peaks autojuht oma kiirust autoga sõites jälgima?

Meie soovitame jälgida spidomeetri näitu. See näit ei tohi piirkiirusest suurem olla. Kiirus on peamine liiklusõnnetuste raskusastet mõjutav faktor. Kiiruse ületamine seostub kolmandiku hukkunutega lõppenud liiklusõnnetustega. Ka vigastuste risk suureneb kiiruse kasvades oluliselt.

Mismoodi mõjutab pidev spidomeetri jälgimine juhtimisele keskendumist?

Praktikas kujuneb ka juba suhteliselt väikese kogemusega juhil võime hoida ühtlast kiirust. Kogenumad juhid suudavad sageli ka soovitud kiiruseni kiirendada või aeglustada ilma pikemalt spidomeetrit vaatamata. St pidev spidomeetri jälgimine ei ole õige sõidukiiruse saavutamiseks ja hoidmiseks sugugi vajalik.

Kas on abivahendeid mis tõstaksid spidomeetrinäidu juhi vaatevälja?

Autotootjad on selliseid lahendusi katsetanud ja sarnaste lahendustega autosid on ka turul leida. Reeglina on autotootja kiirusnäidiku paigaldanud nii, et selle vaatamine oleks võimalikult lihtne ja juhti võimalikult vähe häiriks.

Igasuguste lisalahenduste paigaldamisega tuleb olla ettevaatlik, küllalt sageli need segavad rohkem kui aitavad, nt võtavad rohkem tähelepanu, variavad nähtavust, eeldavad nuppudele vajutamist sõidu ajal, tekitavad pimedal ajal nähtavust segavaid peegeldusi klaasile vms.

Kuidas ja mis olukorras – ja kas üldse – soovitate kasutada tempomaati? Suurel osal autodest on tänapäeval tempomaat või ka pikivaheregulaatoriga tempomaat põhivarustuses olemas.

Eeldan, et tempomaadi all on silmas peetud püsikiiruse hoidjat. Klassikaline püsikiirushoidja on mõeldud eelkõige liiklemiseks olukorras, kus ei ole vaja väga sagedasti kiirust korrigeerida. See tähendab, et pigem maanteedele (väga väikestel kiirustel enamasti püsikiirushoidjad ei toimigi).

Sellises olukorras, on teda ka mõistlik kasutada. Adaptiivne püsikiirushoidja aitab juhti rohkem, sest annab olukorra muutudes juhile teada ja/või korrigeerib ise kiirust. Sellisel lahendusel on potentsiaali erinevaid probleeme efektiivselt ennetada ja näiteks tagant otsasõite vältida.

Kiiruse hoidmist ühel või teisel viisil „edasi delegeerides“ ei tohi ennast roolis siiski kuidagi lõdvemaks lasta ja valmisolek olukorra muutustele reageerida peab kindlasti säilima.

Kiirus on peamine liiklusõnnetuste faktor ja seostub 30% hukkunutega. 2016. aastal fikseeriti asulates 21 905 kiiruseületust, neist 15 562 Tallinnas. Valdav kiiruseületus linnakeskkonnas on 21-40 km/h, ainuüksi Tallinnas moodustab see 67% kõigist piirkiiruse ületustest.

Maanteeameti 2016. aasta küsitlusuuringu kohaselt järgib 54% juhtidest enda sõnul asulas sõites piirkiirust. Kohalikel maanteedel järgib kehtivat kiirusepiirangut 39% ning linnadevahelistel põhiteedel veerand aktiivsetest juhtidest. Suurematel maanteedel on vähemalt 6 km/h kiiruseületajaid 30%.

Kiiruse ületamise põhjuseks peetakse kõige sagedamini möödasõidu tegemist, ühtlases liiklusvoos sõitmist, kogemata piirangu ületamist, kuni 10 km/h kiiruse ületamise üldist aktsepteerimist, kuid ka lubatud piirkiiruse ületamist soodustavaid sõidutingimusi nagu hea ilm ja teeseisund, hõre liiklus, kehtestatud piirangu mittevastavust tegelikele oludele ning kiirustamist kohtumisele

“Liitu kiirusjälgijatega” kampaania lõpeb 14. mail. Veel mõni päev loodetakse kampaania käigus liiklejatele teadvustada ja nende ajju ka kinnistada, millist ohtu kujutab suurel määral piirkiiruse ületamine asulakeskkonnas, eriti linnas. Spetsialist võib nõu anda, aga neid nõuandeid tuleb jälgida.

Kas lühiajalised eesmärgid- jõuda õigeks ajaks tööle; sõita “ühtlases” tempos fooritulede eiramise hinnaga; nautida kiiret sõitu ja sõiduvahendit; ennast liikluses kehtestada ja tõsta läbi kiire sõidu madalat enesehinnangut – kaaluvad ülesse süütute inimeste elude rikkumise?

Eelkõige ei ole aktsepteeritav piirkiiruse eiramine ning selle käitumisviisi harjumuseks kujunemine, impulsiivne käitumine ning väärtushinnangud, mis pole sotsiaalsete normidega kooskõlas.

Kampaania oluliseks lähtekohaks on empaatiatunne ning oskus näha asju teise inimese seisukohast. Otsus, mille võtab vastu sõidukijuht, toob lisaks temale tagajärgi ka kõigile teistele – õnnetuses hukkunutele ja vigasaanutele ning nende peredele, kuid samamoodi ka roolikeeraja lähedastele.

spetsialist

Allikas ja meedia: Maanteeamet. Kaanepilt: Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!