Neljapäev, 28. märts 2024
Alates 29. juulist saab Tallinnas Kultuurikatla ja Viru ringi vahel kulgeda kahe elektrilise isejuhtiva bussiga. Seda lõbu jagub vaid augusti lõpuni, seega tuleb tulevikutranspordi kogemuse saamiseks kiirustada. Tegime “sinna ja tagasi” sõidu kaasa ning küsisime teel riigikantselei strateegianõunikult Marten Kaevatsilt, mis isejuhtivast bussist üldse kasu on.

Igapäevase liiklejana olen seda meelt, et Tallinna suurus ja kompaktsus võimaldab lahedalt ilma isikliku autota hakkama saada. Nüüdseks on liiklustihedus meie pealinnas kasvanud sedavõrd, et pelk mõte “ma pean autoga Tallinna minema” tekitab õudu.

Just Tallinna südalinnas saab kõige rohkem aru sellest, et linn on autodele kaotatud. Miks küll? Kompaktsed eriilmelised asumid võimaldaksid Tallinnas mõnusat äraolemist nii Pelgulinnas, Nõmmel kui Lasnamäel. On üks “aga” – linnajagude vahelised ühendusteed on tõtakalt planeeritud ning tasuta ühistransport on vaid näiliselt tasuta. Näiteks Lasnamäelt Nõmmele liikumiseks kulub arutult aega.

Isejuhtivate sõidukite pilootprojekt – mida see veidi rohkem kui kilomeetri pikkune proovitrass oma kahe bussikesega ju on – peaks Marten Kaevatsi sõnul veenma nii linlasi kui linnaplaneerijaid mõistliku elu võimalikkuses: “Tallinnas ei olegi üldse vaja autoga sõita! Me töötame selle nimel, et see arusaam juurduks!” Marten on kirglik visionäär, Elon Muskil oleks temast vaid puhast rõõmu.

KLÕPSA NOOLELE JA VAATA MINIVIDEOST, KUIDAS ISE JUHTUB!

Bussid liiguvad Kultuurikatla ja Mere pst peatuste vahel
Bussisõit on kõigile soovijatele tasuta
Isejuhtiva bussiga sõitmist on võimalik proovida augusti lõpuni
Bussid sõidavad liinil esmaspäevast laupäevani, kell 8.30-17.30
Korraga sõidavad liinil kaks bussi, bussid liiguvad üksteise järel
Ühte bussi mahub korraga kaheksa inimest. Ligipääs on tagatud ka ratastooliga
Mõlemas bussis on alati kohal esitleja, kes tutvustab sõitjatele busside sõitmistehnoloogiat. Esitleja bussis viibimine on kohustuslik ka liikluseeskirja järgimiseks
Bussis kehtivad tavapärased ühistranspordi viisakusreeglid: kaassõitjate heaolu ja bussi korrasoleku huvides söögi ja joogiga bussi siseneda ei tohi
Pilootprojekti maksumus on u’ 100 000 eurot, millest 2/3 on kaetud erasektori poolt

KAHEKSA INIMEST MAHUB KORRAGA SÕITMA

Prantsusmaalt pärit rohe-valge elektribussike võtab korraga peale kaheksa inimest. Võtaks tosina, aga Eesti seadusruum ei luba B-kategooria juhiloaga bussioperaatoril, kes isejuhtivas bussis vähemalt esialgu kaasa sõidab, rohkem inimesi vedada.

Bussis on 6 istekohta, millest ühele tehakse märge “palun võimalusel mitte istuda” sest selle istme taga asub sõiduki juhtpult ja kui seda on vaja kasutada, tuleks häirida reisijat. Bussis seismist ei peaks aga sugugi kartma, sest liikumiskiirus on aeglane, ja kinnihoidmiseks on mitu võimalust.

Kogu isejuhtivate busside teekond on ääristatud plastikmoodulitest servaga või trammiteel, kuhu sõidukid vahepeal põikavad, spetsiaalsete postidega. Selline eraldatus on vajalik, et sõit ohutult kulgeks.

Esimestel päevadel liiguvad bussid hommikust õhtuni kahekesi koos, edaspidi vastassuunaliselt. Siis on linlastel ka rohkem vaatamist, sest kuskil ettevalmistatud trajektooril busside teekonnad lõikuvad. Lühikese proovisõidu põhjal võib öelda, et huvi on suur. Linnatuuril soomlased tervitasid bussikesi elavalt lehvitades ja hõikudes.

Isejuhtivas bussis on 6 istet. Neist ühe taga paikneb juhtpult. Seega 5 istub, 3 seisab ja operaator on alati kaasas
APLODEERI KUI BUSSI NÄED, SEST PRETSEDENT ON LOODUD

Selleks, et isejuhtiv buss sarnaselt pakirobotile omatahtsi kulgeda võiks, peab Eesti õigusruumis veel mõne muudatuse tegema. “Me oleme juba väga palju saavutanud,” ütleb Marten Kaevats. “Isejuhtivate busside pilootprojekt on väga vinge näide, kuidas riik, linn, erasektor, vabaühendused teevad ühe eesmärgi nimel koostööd. Ja ärge unustage pildistada Eesti registrinumbrit, see on o-lu-li-ne!”

Bussid on tõesti Eesti autoregistris arvel, ja see ON suur saavutus, sest maanteeametil tuli liiklemisloa andmiseks põhjalikult testida isejuhtivaid sõidukeid Eesti tingimustes. Nende jaoks oli see esmakordne kogemus, ja hakkama nad said.

Nende kahe bussikese parketikõlbulikuks tunnistamine loob võimaluse teedele tuua ka teisi isejuhtivaid. Praktikas tähendab see, et Eesti on täiesti legaalselt isejuhtivate sõidukite testriik! Kestvad ovatsioonid, me oleme maailmas esirinnas!

Marten Kaevats (tagumine) väljub isejuhtivast sõidukist revääride lehvides
SUURIM MURE: TEISED LIIKLEJAD

Meie proovisõit isejuhtiva bussiga kulges rahulikult, see-eest aeglaselt, ja ometi ootamatute vahepeatustega. Miks peab isejuhtiva bussi teekonna silmapaistvalt ääristama ja eraldama tavaliiklusest? Selleks, et teised liiklejad harjuksid, mõistaksid, arvestaksid.

Kõige suurem oht liikluses isejuhtivale bussile ei ole mitte “midagi juhtub masinavärgiga” või “aku saab äkki tühjaks” (kestab 8-12 tundi) vaid teised liiklejad. Meie lühikese edasi-tagasi teekonna jooksulgi tuli bussioperaatoril paaril korral jalakäijale kellaga bussi liikumisest märku anda (elektrilise sõiduki hääl jääb tänavamüras märkamatuks) ning korra buss “käsitsi” peatada, et liinibuss, mis raja hõivanud, läbi lasta.

Eesti liikluskultuur(itus) lausa kisendab lahenduste järele. Tehisintellektiga sõidukid on üks, võimalik et isegi mitte kõige kallim tee kiirete muutusteni. Nagu allpool Marten Kaevats kinnitab, oleme oma liiklustiheduse ja individualismiga jõudnud punkti, kus maanteeameti nullvisiooni – ei ühtegi vigastatut ega hukkunut liikluses – on keeruline kõrvalise abita täita. Kohanev tehisintellekt on enam kui teretulnud.

Isejuhtivat sõidukit ei tule karta, aga peab märkama! Foto: EU2017EE
ÜHEL PÄEVAL SAAME ARU, ET PAREM ON JUHTIMINE ÜLE ANDA

Marten Kaevats ütleb, et linlased ei peaks isejuhtivaid sõidukeid võõristama vaid neid julgelt järele proovima ja nende kasutuselevõtmist nõudma. Vajalikud tingimused paradigma muutuseks on riiklikul tasandil peaaegu täies mahus loodud.

“Tänased autod on tehtud nii mugavaks, et koos nutiseadmega, mis inimestel alati endaga kaasas, moodustavad nad suurepärase uinutava faktori. Me näeme roolis kogu aeg kõrvaliste asjadega tegelevaid juhte. Selge see, et tegelikult tahaksid nad teha midagi muud, kui autot juhtida. Seega on meil väga kiiresti vaja isejuhtivate sõidukite teedele toomisega edasi liikuda.”

Marten lisab, et mõte inimesest kui võib-olla mitte kõige paremast autojuhist ei tundu esialgu toredana, aga sellega tuleks harjuda, sest lähitulevikus kaotab mõtte nii auto omamine kui selle ise juhtimine.

“Viie aasta pärast on isejuhtivad sõidukid Tallinna tänavapildis täiesti tavalised, ja nii umbes 13 aasta pärast me võib-olla enam ei mäletagi neid probleeme, milles täna sipleme. See on minu agendas muuseas järgmine samm: panna AI (tehisintellekt) mõtestatud linnaplaneerimisega koos meie heaks tööle.”

TAHAKS SÕITA ROHKEM JA KAUGEMALE!

Pressiteates on kaunisti sõnastatud meie tulevik – lapsed, kes täna kasvavad, ei saagi enam aru, miks peaks neil olema juhiluba. Kutsusin 9-aastase Tuule esitlusüritusele kaasa, ja küsisin temalt, mis tunne on isesõitva bussiga sõita. Vastus oli pressiteatele vääriline:

“Mingit erilist tunnet ei ole. Täitsa normaalne tunne. Kaugemale võiks sõita ja rohkem võiks neid busse ka olla. Aga ma saan aru, et isejuhtivatel sõidukitel peab kuskil olema ka oma kiviaeg. Me oleme praegu siis nagu kiviaja inimesed, kes leiutavad ratast. Jah, ma ei ütle enam kunagi “isesõitev auto”. Sest isesõitev on see auto, kus juht on oma ajud koju köögilauale jätnud nagu sina ütled. Isejuhtiv on see, kus tehisintellekt rumalat inimest hoiab.”

Pildid: Ylle Rajasaar, EU2017EE

blank

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN