blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Näpunäiteid verivärskele autojuhile ehk Dr. Google autot ei aita, mine hooldusse!4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Ingrid Piirsalu on autorooli hoidnud kolm aastat. Valitud Toyota Prius teenib teda muretult tänaseni. Aga on olnud päevi, mis harmoonilise kooskulgemise järsult lõpetada võinuks, kui appi poleks tulnud talupojatarkus: Dr. Google’i kuulamise asemel on mõistlik autohoolduse abi küsida.

Kolm aastat tagasi, ühel kaunil juulikuu päeval sain ma juhiloa. Päriselt, see tundus mulle suurem saavutus kui ülikooli lõpetamine: varasemas elus olin üle elanud paar autoavariid ning minu südikus rooli minna oli seetõttu mõnevõrra pärsitud.

Kui juhiluba käes, suundusin otsemaid autopoodi ja hankisin omale kasutatud Toyota Priuse. See oli armastus esimesest silmapilgust – ilus, punane ning ideaalses korras. Täpselt see mis vaja.

Esimesed sõidud uue punase iludusega kulgesid sujuvalt, vähemalt minu jaoks. Kaasliiklejatele olin ikka tõeline pidur, sest uimerdasin korralikult ning polnud vist ühtegi autot, mis minust mööda poleks tuisanud.

Mis iganes, tegin südame kõvaks ning sõitsin nii hästi kui oskasin. Meeles mõlkus tuttava soovitus sõita täpselt nii aeglaselt kui sulle endale sobib ja turvaline on. Nii tegingi, sest mõistsin, et see on see olukord, kus eelkõige oma oskuste ja võimete piires toimima pean.

Kõik möödatuiskavad ja „huvitavaid“ näpumärke tegevad bemmimehed saatsin mõttes kuu peale. 
Pärast paari esimest kuud tundsin end roolis juba nagu Ott Tänak.

Noh, need kiirused polnud küll päris Oti omad, aga kaasliiklejatele ma enam jalgu ei jäänud. Kuni talve tulekuni arvasin, et autosõit on kökimöki – sain kõigega hakkama ja eales teele ei jäänud.

Vahejuhtum jäätunud porimatiga

Ent kui saabusid esimesed öökülmad, hakkas mu punane iludus perutama. Kargel hommikul Priust käivitades, hakkas see ise sõitma.

Pressisin kõikvõimalikke kange, nuppe, aga ei midagi – sõitis ise, mina pidin vaid jõuga pidurit muljuma, et oma autokujulist lennukit kontrolli all hoida.

Tänasin taevast, et liiklus oli hõre ja keegi parasjagu tänavat ei ületanud. Sain punase iseliikuri kuidagi seisma ja  enam käima seda ei julgenud panna.

Selle asemel lasin Priuse hoopiski puksiiriga remonditöökotta viia. Seal siis selgus tõde: porimatt oli külmunud gaasipedaali külge ja hoidis seda pidevalt all.

Sellise asja peale poleks ma ausalt kunagi ise tulnud, aga siiski, kui remondimees mulle vea põhjuse teatavaks tegi, tundsin end tõelise blondiinina.

Meister tegi mulle kavalalt silma, mille peale tundsin end veel kraadi võrra napakamana. Mõttes lubasin endale, et tulevikus ma nii lihtsat viga enam ei tee ja häda korral otsin esmalt abi netist.

Dr. Google ei avita

See võimalus ei lasknud end kaua oodata. Umbes kuu hiljem kuulsin mootorist imelikke hääli. Avasin netitohtri, Dr. Google’i ja kirjutasin otsingusse „mis tähendab kui auto mootor teeb liigset müra“. Sekundi murdosaga sain miljon vastust.

Ohh, see kõik tundus liiga keeruline ja sestap otsustasin mootorihäält esialgu üldse ignoreerida, sest liiga hull see müra ju esialgu ei olnud veel ka.

Autosse istudes panin Metallica üürgama ning kuniks mootorimüra mussist üle ei kostnud, oli kõik hästi, sõitsin ja olin rõõmus. Nagu arvata võib, oli mu õnn üürike.

Mingil hetkel taipasin, et Metallica vandus siiski mürale alla ja mul tuli hakata probleemiga tegelema. Seekord olid summuti kinnitused lahti tulnud ning mu väike poeg teatas, et meie auto müriseb nüüd nii nagu ralliauto.

Umbes nii see kõlas jah.Oli mis oli, remont oli seegi kord vältimatu. Õnneks see viga oli lihtsalt parandatav. 
Kolme aasta jooksul on neid remondilugusid muidugi veel kogunenud, aga üht-teist olen neist õppinud.

Erinev hääl ja juhitavus ning intuitsioon

Neile, kes ise autode siseelust midagi ei tea, julgeksin lõpetuseks soovitada kolme põhireeglit, mille esinemisel võimalikult kiiresti remonditöökotta pöörduda.

Vii auto kontrolli kui:
– kuuled, et see teeb tavapärasest erinevat häält. No sa tead mis häält su auto teeb ja tunned võõrad hääled ära;
– auto juhitavus on tavapärasest erinev. Näiteks tajud, et auto käitub kiirendades või pidurdades imelikult või kurvides ei püsi korralikult teel;
– intuitsioon ütleb, et midagi on viltu.

Intuitsioon on abiks asi, päriselt!

Selle kolmanda punkti ehk intuitsiooni kohta võiks rääkida palju lugusid. Minu ajaloos kõige markantsem seik oli siis, kui ma sain sisekosmosest mitu päeva järjest teateid, et on vaja minna rehve kontrollima.

Olin just rehve vahetanud ning sestap väga ei uskunud, et midagi võiks viga olla. Otsustasin sisetunnet järgida ja siiski kontrolli minna.

Töökojas selgus, et olin kuskil korraliku kruvi rehvi sisse sõitnud ning see oli peaaegu tühi. Seega, intuitsioonist võib teinekord tõesti kasu olla.

Võib muidugi ka olla, et minust on vahepeal saanud märksa asjatundlikum juht, kes oma punase autoga kokku on kasvanud, ning see, mida ma nimetan sisetundeks, on hoopiski “tagumikutunne”.

Olgu kuidas on, kui sa aru saad, et autoga on midagi lahti, siis tõenäoliselt ongi midagi lahti ja kõige kindlam on sel juhul pöörduda hooldusse. Pikem tee käib läbi kutsekooli automehhaaniku eriala, aga see on juba üks teine lugu.

Kaanepilt: Unsplash/ Matthew Henry

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com