Roolijoodik, roolimobiilik – Surmakutsar sinu lähedal. Võita saab vaid elu9 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Seitsme päeva jooksul on surm kaks korda mu lähedalt läinud. Autoroolis istudes, ühel korral kriminaalses joobes, teisel nutitelefoni süvenenult. Paratamatult mõtlen, kas võinuks olukorda ennetada? Kas lähedalt lehvinud Surmakutsarit saanuks peatada? Neil kahel juhul on vastus paraku “ei”. Moodne surm kavaldab meid üle. Õnneks mitte alati. Elu on meie hoida.

Mul on varahommikuti oma rutiin. Võtan kirjakastis lahti PPA saadetud värske liiklusinfo ja vaatan üle, mitu roolijoodikut ja narkomaani eelmisel päeval on tabatud. Päevad on erinevad. Nädala sees on joodikuid justkui vähem, reedest esmaspäevani on julm kasvutrend, mõnikord ulatub vahelevõetute arv mitmekümneni.

7326 SURMAKUTSARIT 2016. aastal on politsei ühtekokku teinud 863 000 joobekontrolli: just nii palju oleme puhunud plasttorukesse, mõni rohkemgi kui korra.

Aastaga võeti roolist maha 7326 joobes juhti, kelle suhtes algatati kas väärteo- või kriminaalmenetlus. 2015. aastal oli see number 7% suurem, ent fakt, keskmiselt umbes 20 roolijoodikut päevas, jääb faktiks.

Roolijoodikud põhjustasid möödunud aastal 163 liiklusõnnetust, milles hukkus 7 ja sai viga 213 inimest. 2015. aastal on need arvud vastavalt 142 õnnetust, 15 surnut, 203 vigastatut. Paljud vigastatud ei saa enam kunagi pöörduda tagasi täisverelise elu juurde.

Nad muutuvad osaks statistikast, mis kuivalt sedastab, et Eestis on 247 000 osalise või raske puudega inimest. 100 000 neist ootab järjekorras hooldajat. Surnute ja vigaste lähedasi, keda juhtunu mõjutab, ei oska (ei tahagi!) kokku lugeda….

MURDOSA JÄÄB VAHELE Ja nüüd tuleb rosin: erinevatel andmetel saab politsei päeva jooksul kätte 8% joobes rooli istunud juhtidest.

Hüpoteetiliselt jääb ühel pühapäeval vahele 32 alkoholi tarvitanud juhti, 368 ei jää vahele ja sõidab edasi. Võimalik, et nad isegi ei mõtle sellele, et on rooli istudes napsised, sest nad tipsutavad kodus, tööl, poes, peol… alati. Mis see rool siis teistsugune koht on?

MTA liiklusohutuse strateegialoome juht Alo Kirsimäe on mõni aasta tagasi välja öelnud, et tõenäoliselt liigub Eesti teedel iga päev nii palju purjus juhte kui politsei aastaga tabada suudab. Selles kontekstis on täna, homme, ülehomme roolis vähemalt 7000 joodikut… Nii et 8% on pigem positiivse mõtlemise musternäidis.

! Loe põhjalikku ülevaadet, kui palju liikluses roolijoodikuid olla võib, siit.

NUHVEL KANNAB SURMA Roolimobiilikuid ei ole keegi kokku lugenud ning nende roolist maha võtmiseks ei ole seni ühtegi torukest leiutatud. Politsei saab teha pildi ja selle põhjal hiljem tõestada, et roolimobiilik on teolt tabatud. Või siis selgub õnnetuse uurimise käigus, et kõiges on süüdi nuhvel.

MTA andmetel põhjustavad roolimobiilikud Eestis aastas 730 liiklusõnnetust. Seda on rohkem, kui joodikute kontole kirjutada saab. Nuhvlisõltlased on liigitatud alkaššjuhtidega võrdselt ohtlikuks ning neile on pühendatud isegi päev, mobiilivaba päev. Me peaksime seda tähistama igal aastal, 5. aprillil.

Alkoholivaba roolipäeva või roolivaba alkopäeva me ei tähista, sest meil on nulltolerants. Kahtlemata on olemas ka komboversioon, kus alkouimas inimene muutub maniakaalseks roolimobiilikuks, või ajab halb sõnum nuhvlipea debiilselt jooma. Seega natukene saavad ka joodikud 5. aprillil… pidutseda. Aga mitte sellest ei tahtnud ma…

ESIMENE See oli imeilus reedene õhtu, tuulevaikne, musta jää ja paari langeva lumehelbega. Sõitsime abikaasaga kodunt enam-vähem samal ajal välja, mina keerasin Sinise nina linna poole, tema läks tütrele kooli vastu.

Kool asub ajaloolise mõisaallee teises otsas, kahesuunaline sõidutee on palistatud iidsete kastanipuude ja pimedusega. Õhtuti minnakse lastele ikka kooli vastu, et nad ei peaks üksi pimedas mööda ohtlikku teeserva kõndima.

Kuulda on, et koduvallas on käinud kõva vaidlus, kas ja millal tuleb kõnnitee ja millal süttivad lambid, aga meid on siin vähe, mis tähendab, et raha tuleb hoolega lugeda ja prioriteete seada. Praegu ehitatakse rongijaama korralikku ratta- ja autoparklat. Ja meie läheme õhtupimedas lastele kooli vastu.

Abikaasa võttis tütreraasu ja asutas end koduteele. Märkas siis lähenevat (loe: kihutavat) tumedat masinat, mis külg ees piki alleed temast mööda libises. Napilt mööda. Peatumata jätkas sõiduk oma teekonda, teel julgeid tireleid tehes – õppind mehed, head riistad, must jää – miks siis ei peaks lõbutsema 50 km/h alas!

Asi tundus kahtlane, äkki on roolijoodik? Härra hakkas mobiiltelefoni otsima, mõtles siis, et sõidab paarsada meetrit edasi, kodutee otsani, peatub ja helistab politseisse. Jõudis veel endamisi arutleda “aga mida ma ütlen, pimedas ju auto numbrit ei näinud…”  Edasist saab lugeda PPA operatiivinfost.

13.01.2017 kella 18.50 ajal toimus liiklusõnnetus Harjumaal Raasiku vallas Lagedi-Aruküla-Peningi maantee 13. kilomeetril, kus esialgsetel andmetel  mootorsõiduk Audi A4, mida juhtis alkoholijoobes 69-aastane mees, kaldus vastassuunavööndisse ning põrkas kokku vastu tulevate sõidukitega Peugeot 607, mida juhtis 30-aastane mees ja Toyota Hilux, mida juhtis 55-aastane mees. Sõidukite Peugeot ja Toyota juhid, ning Toyotas viibinud kaasreisijad, 33-aastane ja 24-aastane mees, toimetati Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, Audi juht toimetati Ida Tallinna Keskhaiglasse.

TEINE Eile läks see lähedalt. Kõndisin rahulikult rohelise tulega üle Gonsiori ristmiku, kui üks foori taga seisev auto aeglaselt veerema hakkas. Tuligi üle varvaste, napikas.

Nägin ainult marki ja värvi ja nutitelefonis istunud naisterahvast, kes märkas mind alles siis, kui autoaknale koputasin ja karjusin: “Pane ometi see telefon käest ära!” Andis gaasi ja oligi läinud. Ma olin nii šokis, et ei osanud isegi numbrit vaadata.

Ja mida teeb naine, kui ta on šokis? Helistab Härra Abikaasale, nutab natuke telefoni, ja siis jalutab Kadriorgu rahunema. Sekundi murdosa. Seekord pani Absoluut käe vahele. Aitäh.

SURMAKUTSARI PIMESTAV PUUDUTUS Panete tähele – nii esimeses kui teises loos on üks märkimisväärne sarnasus: me kumbki – ei abikaasa ega mina – ei märganud auto numbrit. Sel hetkel, kui kõik juhtuma hakkab, pimestab toimuv sind sedavõrd, et viimane asi, mida märgata, on registrinumber.

Esimeses loos olnuks abi pardakaamerast, mille materjali saab uurija hiljem juhtlõngana kasutada või ka kohesest kõnest häirekeskusse “märkasin teel hullu, liigub suunas…”

Rohelise tule all piduripedaali nuhvliga segi ajanud roolimobiilikuga kohtudes jääb loota heale õnnele. Või erakordsele mälule, mis võimaldab enne teele astumist jätta meelde kõikide läheduses olevate sõidukite numbrid. Absurd.

Kõne laadis “tumesinine (mark kirjutajale teada) auto, mille numbrit ma ei näinud, aga mille roolis istus heledate juustega umbes 30-aastane naine, kel oli käes metalse ümbrisega nutitelefon, sõitis mul napilt üle varvaste.” – tõesti, väga informatiivne ja abiks ikka, eriti kui häirekeskusse tuleb samal ajal teade mõnest tõsisemast juhtumist. Ma helistasin abikaasale, sest tema vähemalt lohutab…

MAAILM, KUS MINA EI VASTUTA “Ups, vabandust, aga mis sa karjud ikkagi mu peale, midagi ei juhtunud ju!” mõtles see naine võib-olla. “Oi, nii ma küll ei tahtnud,” ahastas mees, kes on meie pisikeses kogukonnas hästi tuntud ja kuldsete kätega tööhemehena igati lugupeetud.

Sekundi murdosa muutis ühel juhul väga paljude inimeste elu võib-olla igaveseks ja minu loos ei muutnud see mitte midagi. Sest naine sõitis edasi, mina jäin terveks, ei teatanud kuskile, läksin jalutama, sain üle, nutsin teisel päeval peatäie ja kirjutan nüüd hoopiski seda lugu.

Salakaval Surmakutsar aga leiab, et süüdlane pole ju tema: süüdi on vilets elu, raske lapsepõlv, malmist mänguasjad, brändrahn, alkohol, must jää; keegi, kellega tuli kohe foori taga kindlasti suhelda; pedaalid mis sassi läksid (sidur-pidur-telefon-gaas); lollakas karjuv naisterahvas keset jalakäijate ülekäigurada…

Ja lõpuks on kõiges süüdi riik. See kuradi politseiriik, mida juhtivatel poliitikutel on ainus mõte, kuidas säilitada soe koht oma suurele tagumikule ja rahva käest kõik raha ära võtta. Mina ei vastuta tegelikult millegi eest, eks pange mind vangi; ja küll te siis näete, et tegelikult olen ma lihtne olude ohver.

LÖDI MAAILM Selles mõtteviisis on terake tõtt. Me liigume järjest kiiremini maailmakorralduse suunas, mis võtab inimestelt üha rohkem vastutust ära ja püüab nende igapäevaelu teha nii turvaliseks, pehmeks ja lödiks, et keegi ei solvuks, ei tunneks end kõrvalelükatuna, et keegi… jumalapärast (vabandust, ebakorrektne!) … et keegi kisa ei tõstaks.

Me oleme õppinud ise endale peale tulema: midagi tehes kiidame me iseennast, isegi kui tulemus on miinusmärgiga, siis tubli, et üldse üritasime.

Sitta kah, et ma seal autokoolis kuidagimoodi sõitma õppisin, piin lõpeb päeval, kui juhiluba on ühes, mobiiltelefon teises käes ja istumise all auto, millega nüüd seaduslikult sõita võib. Edasi teen mis tahan, sest mina ei vastuta millegi eest!

Ja veel – me oleme osavalt omandanud oskuse, pidada kõike kehva, mis kusagil juhtub, enesesse mittepuutuvaks. Sest “mina ei saa nagunii midagi teha”, “minust ei sõltu midagi” ja “minuga seda ei juhtu kunagi”.

Mõnus on istuda soojas urus ja teada, et minuga ei juhtu kunagi mitte midagi, sest ma teen alati kõik õigesti või nii, et keegi ei näe, kui ma valesti teen. Ja kui juhtub, siis on alati keegi teine süüdi. Või miski ebamäärane kuskil… esoteerilised sitakivid näiteks.

MINA VÕIDAN! Kuhu ma selle jutuga jõuda tahan? Selgroo juurde. Katsu, kas sul on see alles? Muidugi on, natuke valus ainult… brändrahn, okei. Aga nüüd sa tead, et see on sul olemas, ja ma palun, ole julge, kasuta oma seljarootsu pea püsti hoidmiseks!

Tegutse, kui märkad midagi, mis on vastuolus hea tava, viisakuse ja kehtivate reeglitega. Tegutse, kui su sõber või tuttav tahab nokastanuna autorooli istuda või sõidu ajal telefoni haarab. Tegutse, kui näed, et keegi on jamasse sattumas.

Lihtsalt, tegutse! Ja kui sa näed seda vonklevat juhti, ära lase tal minna, vaid proovi talle järele sõita, et näha numbrit… või osta pardakaamera, kui täid. Peatu esimesel võimalusel ja helista häirekeskusse.

Üks kõne sellises olukorras ei ole eales liiast, eelmisel aastal püüti aktiivsete kodanike tegutsemise tulemusena kinni mitusada roolijoodikut ja – mobiilikut. See tähendab, et Surmakutsarile tehti ära! Selgroog krõksti pooleks, hõk!

Ära hoia tagasi, ära pelga peksasaamist. Sinikas muutub kollaseks ja hajub ajalukku, aga elu – sinu enda või kellegi teise elu – jääb alles. Ja sa ometi tead, et sinu oma on elamist väärt.

Lahing, mis sul anda tuleb, on vägev – 7000 joodikut ja kordades rohkem nuhvlipäid iga päev. Sa alusta iseendast – kainelt rooli ja telefon sahtlisse, mina siin teen samamoodi, nemad seal ka – ja me oleme selleks lahinguks valmis! Ja meid on iga päevaga palju rohkem. Võita saab vaid elu.

! Liiklusliini number on 612 3000

Pildid: Ylle Rajasaar, Erik Sikk. Aitäh Tuuli Härson, PPA

Jaga

AVALDA ARVAMUST!