Mis Sa rabeled, kui sellest miskit kasu pole?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Lugu hakkas hargnema umbes kuu aega tagasi Eesti-Läti piiril. Seal möödus minust üks hõbedast karva MB marki sõiduauto, mille summutist väljuv tahmalont ja mustaks värvunud tagusment kõnelevad diiselmootori sportlikust kasutusest ja muustki veel.

Nagu hiljem selgus, sõitsime selle Eesti numbritega masinaga sama teekonda. Järgneva 15 tunni jooksul sõitis ta minust mööda veel kümmekond korda ning Berliini jõudsime samal ajal.

Ma ei tea, kas selle mersu roolis oli teatud tüüpi kliiniline diagnoos, sest kõik möödasõidud olid samasugused suurel kiirusel tahmalondi saatel mööda vuhisemised. Või äkki tegi see mees omast arust midagi ägedat: “Vau, nii kiiresti Berliini.”

Kuid mida ma tean, on see, et tema rapsimisest oli täpselt null kasu, sest mina jõudsin täislastis kaubikuga ühtlase kiirusega ja Eesti rahvale häbi tegemata Berliini samal ajal, kulutades samas vähem nii auto ressurssi, rehve kui ka kütust.

Sellest kõigest sündis aga tore põhikooli matemaatika tekstülesanne, mis pakub homo sapiens liiki loomade maratondistantside sõitmise anatoomiasse head sissevaadet.

Möll võiks vanusega otsa saada

Eks me kõik oleme nooremas eas kohati roolis sõgedad olnud ning lihtsalt lõbu pärast aegajalt gaasi vajutanud. On see siis sportliku väljaelamise huvi, adrenaliinijanu või hoopis paanika hilinemise pärast.

Minul isiklikult sai sõgedus otsa kusagil 20ndate eluaastate keskel ehk kümmekond aastat tagasi ja igas inimeses aegajalt tekkiva sõgeduse elasin välja näiteks ringrajal või siis hoopis mujal, kus sellest rohkem kasu on.

Kellel eneses pulbitseva energia väljaelamise ideedest puudu, saab meenutada kasvõi sellist toredat ütlust: “Kes roolis sõge, see voodis mage.” Ehk siis kui oma sõgeduse roolis välja elad, siis on naine kurb vms.

Mina lõpetasin sõgeda rallimise ära ühest küljest ringrajal eneseväljenduse leidmise järel, kuid ühtlasi aitas ka lihtne matemaatika ja teadvustamine, et pikki distantse aitab läbida keskmine kiirus, milleks samuti vanasõna olemas: “Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab.”

Maraton vs sprint

Tuleme tagasi selle Tallinn-Berliin sõidu juurde. Tallinnast Berliini on 1560 km. Mina sõitsin seda tol korral napilt alla 17 tunni ehk keskmise kiirusega 92 km/h. Sellist keskmist kiirust on tegelikult üsna lihtne saavutada:

Kuni Kaunaseni tiksusin rahulikult püsikiirushoidjaga veokite taga keskmise kiirusega umbes 85 km/h ning sealt edasi on suurem osa kiirteed piirangutega 120 või 140 km/h. Vastavalt oludele saab püsikiirushoidja sättida ökonoomse ca 110-120 km/h peale ja keskmise kiiruse 92 km/h peale kergitada kütust liigselt kulutamata ja autot tapmata.

See ehk ongi üks peamine asi, mida inimesed ei teadvusta pikki distantse läbides – kilomeetreid aitab katta üksnes võimalikult suur keskmine kiirus, mitte saavutatud suurimad kiirused. 130 km/h kellestki mööda sõitmine tekitab kahtlemata kiiresti edenemise tunde, aga see tunne on petlik.

Keskmine kiirus

Edasi viib ainult suur keskmine kiirus – vahepeal korraks kihutamine ei aita.

Kui vahepeal sõidad näiteks tund aega nagu vanasõge ise, aga pärast seda pead suitsupausi tegema või korraks puhkama, siis polnud sellest kimamisest edenemise mõttes mitte midagi kasu. Ja see tüüp, kes rahulikult head keskmist kiirust teeb, jõuab pikas perspektiivis kaugemale.

Ma ei räägi siin endiselt nendest diagnoosiga tüüpidest, kes liikluses mõnu pärast kihutavad. Enamus meist liigub autoga ikka selleks, et punktist A punkti B jõuda. Võimalikult kiiresti, ökonoomselt ja turvaliselt.

Mersuvennal endal oli kahtlemata väga uhke ja tore olla, kui kaubikust 50 km/h piirangualas 120+ km/h mööda pressis (ja nii 10+ korda). Aga kui mina temast järgmisel hommikul Berliini Tempelhofi juures omakorda mööda sõitsin, siis jäi tema selle liputaja rolli, kes avalikult kõigile oma tilli näitas.

Keskmise kiiruse sünd

Keskmine kiirus sünnib üllatavalt valuliselt ning peamine eeldus on lihtsalt tuimade sõidutundide kogumine, paigalseisutundide vältimine ja kiirus kui selline on tegelikult teisejärguline.

Kõva keskmise kiirusega edenemine vajab tegelikult ka üsna palju planeerimist. Näiteks ei ole mitte vähimatki mõtet alustada Tallinnast Beriini poole sõitmist reede pärastlõunal, kui ainuüksi Tallinn-Riia marsruudi läbimine võtab 5 h, sest tee on erinevaid munejaid täis.

Vali sõiduaega

Vali väljasõiduaega: säti võimaluse korral pikad sõidud varahommikule või ööseks, sest suurim takistus edenemisele ja keskmise kiiruse hoidmisele on muu liiklus.

Öhtul Tallinnast alustades kulub selleks etapiks eeskirju rikkumata 4 h, mis tähendab automaatselt ühte võidetud tundi ja kui vaadata Tallinn-Berliin etappi, siis juhul kui 17 tunniga sõites on keskmine kiirus 92 km/h, siis 18 tunniga on keskmine kiirus 87 km/h.

Üks sõber käis kunagi sõiduautoga Euroopas tööreisimas ning eksperimendi korras suutis maratonsõidu keskmiseks kiiruseks kusagilt Saksamaalt Varssavini voolida ligi 115 km/h. Aga oli pärast seda nii kutu, kütusekulu oli haigelt suur ja kuna ta oli terve päeva sprintinud, siis sealt edasi rohkem ei jaksanud, kuigi tegemist on kogenud pikamaasõitjaga…

Kaotatud aega sõiduga tagasi võita on peaaegu võimatu

Ehk siis see üks tund liikluse tõttu kaotatud aega kukutab kogu teekonna keskmist kiirust jämedalt 5 km/h võrra ja selle tagasi võitmine sõiduga on praktikas üsna võimatu – see tähendab seda, et kogu järelejäänud distantsil tuleb sõita keskmiselt 5 km/h kiiremini.

Samamoodi kukutavad keskmist kiirust ka igasugused peatused-pausid. 6 kümneminutilist suitsupausi teevad kokku tund aega…

Tõsi, Tallinn-Riia eraldi võetuna on nii lühike distants, et seda on võimalik sõgedalt süstides läbida ka 3 tunniga. Olen seda kunagi teinud, aga kihutamine väsitab nii vaimselt kui füüsiliselt ja kolme tunniga selle distantsi läbimine kulutab sõltuvalt autost ca 10-20% rohkem kütust.

Aga peamine mure on ikkagi selles, et Tallinn-Riia on vaid 20% teekonnast Berliini. Seda sõitu tuleb teha veel viis korda ja kui ennast juba esimese etapiga nii füüsiliselt kui vaimselt ära väsitada, siis tuleb hiljem rohkem pause teha ja iga paus laastab halastamatult keskmist kiirust.

Ma julgen väita, et see on üks suurimaid nö enesepettusi, kui öeldakse, et kiiresti sõitmine aitab ärkvel püsida ja aeglaselt sõites tuleb uni peale. Lühikestel distantsidel tõepoolest, aga pikkadel sõitudel mitte.

Juhi väsimus

Järjest suurel kiirusel sõitmine väsitab juhti rohkem.

Ma olen maratonsõite teinud tänaseks peaaegu 11 aastat ja ca 1,5 miljonit kilomeetrit. Arvan, et tean, millest räägin!

Ka politsei alarmsõidukoolitusel räägitakse, et kõige tähtsam on võimalikult kiiresti välja sõita, sest sõiduga kaotatud aega tagasi võita on keeruline.

Lahenda tekstülesanne

Kui kaks autot sõidavad üksteise järel 90 km/h ning teine auto pöörab korraks tanklasse, et 10 minutit pausi teha – pissipaus, kohv, suits. Kui kiiresti teha, siis saab kümne minutiga tehtud. Millal jõuab peatunud auto edasi sõitnule järele?

Teine auto jätkas seni edasiliikumist 25 meetrit igas sekundis. 600 sekundiga on too jõudnud juba 15 km kaugusele. Või kui teisiti arvutada, siis 10 minutit on ⅙ tunnist ja kui teine auto jätkab stabiilselt 90 km/h, siis jõuab ta selle ajaga läbida 90/6 = 15 km.

Et esimest autot uuesti kinni püüda, siis tuleks sõita järgmised 10 minutit kiirusega 2 x 90 = 180 km/h, sest 90 km/h jätkates liigud küll samamoodi edasi, aga tekkinud vahet kinni ei püüa.

Kui sõidad edaspidi natuke kiiremini, näiteks 100 km/h, siis lähened eessõitvale autole kiirusega 10 km/h, sest see on teie kiiruste vahe. Praktikas tähendab see seda, et 10 minutilise pausiga tekkinud vahe tagasi sõitmiseks kulub 1,5 tundi ehk 150 kilomeetrit.

See oli ka umbes see sagedus, millega mersu minust ikka ja jälle mööda püssis, mis tähendab seda, et sõitmise ajal suutis ta rabeleda enda keskmiseks kiiruseks minuga võrreldes umbes +10 km/h ja see, et ta minust muudkui 140 km/h mööda kihutas, omas vähe tähtsust, kui ta hiljem 3 minutit reka taga lõksus oli või jälle suitsupausi tegi või tankimas käis.

120 km/h keskmise kiirusega sõites püüaks aeglaselt jätkanud tegelase kinni poole tunniga. Pool tundi ei tundu enam nii palju ja teoorias tundub ka väga lihtsasti saavutatav, aga pikal distantsil on see praktikas üsna võimatu – isegi kiirteel.

Praktikas ei ole kiirtee sugugi nii kiire

Kuigi Poola kiirteedel tohib enamasti sõita 140 km/h, siis on see üksnes kaherealine, mis tähendab seda, et 140 km/h saab seal praktikas sõita väga harva – ikka on mõni reka või buss teisel rajal ees ja teeb oma 3 minutit kestvat möödasõitu.

Või siis lihtsalt üks trobikond sõiduautosid, mis ühtlaselt ökonoomset 110-120 km/h kiirust viljelevad, kirsiks tordil tohutult kiirendusi ja pidurdusi.

Ja kui on öö ja muud liiklust on vähe, siis paar tundi järjest 120 km/h (või 140 km/h) sõitmine on võimalik, aga ajab silme eest nii kirjuks ja tekitab sellise väsimuse, et seda on sõnadega üsna keeruline seletada ja päästab ainult väike unepaus.

10-minutiline uni on tavaliselt üsna piisav, et jälle tund aega värskena sõita, aga me juba teame varasemast, mida see keskmise kiirusega teeb. Ja lõppkokkuvõttes on jätkusuutlikum sõita natukene aeglasemalt, nii et silmi ja vaimu ära ei väsita, kuulates samal ajal näiteks audioraamatut või lihtsalt head muusikat. Muide, kiirusel 120+ läheb ka sõidumüra nii suureks, et midagi peale tuulemüha enam (keskmises autos) ei kuule.

Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab

Kui mina peatusin teekonnal Eesti-Berliin kokku neljal korral, siis see mersu peatus vähemalt 10 korda, sest umbes nii palju kordi ta minust mööda sõitis, umbes iga 1,5 h järel. Ma ei tea, mis oli selle mehe eesmärk, argument ja plaan. Või kas tal üldse midagi oli.

Fakt on aga see, et hoolimata tema arutust kihutamisest jõudsime me pika maratoni finišisse samal ajal. Mina olin veel nii värske, et pärast sööki ja sirutust Berliinis jätkasin veel 900 km sadamasse, aga olen enam kui kindel, et mersuvend oli läbi nagu Läti raha.

Ja kogu see arutelu ei võta arvesse turvalisuse ja ökonoomsuse aspekti. Mõlemad on sellised asjad, mis tuleks tegelikult erinevatesse kaalutlustesse kaasata.

Seega järgmine kord, kui pikemale sõidule lähed, siis mõtle keskmisele kiirusele. Sest ainult see viib pikas perspektiivis edasi.

Ja kui see ei kõnetanud, siis lõpetuseks gramm Eesti konteksti ka. Tallinnast hakkavad samal ajal sõitma veok kiirusega 89 km/h ja Pets oma sportliku autoga, kes sõidab igal võimalusel mööda ning hoiab kiirust +24 km/h spidomeetri järgi.

Veokijuht on puhanud ja tohib sõita järgmised 4h 30min ilma pausita. Vahepeal on kiirusepiirangutega alad ja liiklus, aga nagu üks tuttav rekamees ütles, siis Tallinn-Tartu sõidu keskmine kiirus tuleb normaalse liiklusega umbes 85 km/h.

Pets püssib kuni Tikupoisini nagu segane, aga siis saab põis täis, sest erksana hoidmiseks on ta energiajooki näost sisse kallanud. Ütleme nii, et Pets oli täiesti äge sõitja ja suutis Tikupoissi jõudmiseni hoida keskmist kiirust 110 km/h, sest liiklus oli ladna.

Olgu veelkord öeldud, et praktikas on see üsna keeruline, sest muu liiklus jääb kogu aeg ette, aga lihtsuse huvides Pets suutis seda.

Tikupoisis käib end kergendamas ja kuna ta juba seal on, siis ostab ka poest midagi juurde. Võibolla isegi peab tankima, sest ilmselgelt kulus selle püssimise peale jõhkralt kütust. Paus kestab 15 minutit.

Tikupoisini jõudmiseks (ca 100 km) kulus Petsil seega 0.91 tundi ehk jämedalt 55 minutit. Veokil kulus samal ajal 1,176 h ehk jämedalt 1h10 min. Praktikas tähendab see seda, et tõenäoliselt saab Pets sellest rekast pärast pausi lõppu veel kord mööda sõita.

Veelgi reaalsemas praktikas tähendab see aga seda, et ühtlaselt aeglaselt sõitev reka ja haigelt süstiv, aga ühe 15 min pausi tegev sõiduauto jõuavad Tartusse samal ajal, sest 110 km/h keskmise kiirusega Tallinnast Tartusse sõitmine vajab sisuliselt alarmsõitu – et teised jalgu ei jääks ja et piirangualades kiirust maha võtma ei peaks.

Selles valguses ei tundu enam väga kasulik kihutada, eksole?

Eks erandeid on loomulikult ka ja ükski sõit ei ole teisega sarnane, aga veetes praegugi keskmiselt 12 000 kilomeetrit kuus rooli taga, siis näen ma pidevalt seda, kuidas üks ja sama auto pidevalt mööda sõidab, et siis natukese aja pärast jälle pissi-, kabanossi- või tankimispeatust teha. Ja lõppkokkuvõttes ei jõua sedasi mitte kuhugi.

Variatsioonid on mujal – liiklustiheduses, ilmas, ökonoomsuses, aga kilomeetreid saab võtta üksnes sõites ning keskmise kiiruse hoidmine on palju keerulisem, kui esmapilgul arvata võib.

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.