Koolikius liikluses: kui sul on väike auto, oled sa nähtamatu

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Uku Tampere teeb oma igapäevasõite Tallinnas väikeautoga Renault Thalia ning kogeb selle roolis tihti ebaõiglust – kui sul on väike auto, oled sa liikluses nähtamatu. Maasturilaadsete buum ei ole küll üksnes Eesti teema, kuid ehteestilik nikastus tundub olevat nõrgemate eiramine tänaval. 

Praegune pime aeg loob eriti head võimalused olla autojuhtidele nähtamatu: pane selga tumedad, soovitavalt porikarva riided, ära mingil juhul kasuta helkurit ning võid olla kindel, et ükski autojuht ei märka sind enne, kui on hilja. Normaalne inimene muidugi kannab helkurit või isegi mitut, sest elu on armas.

Eks võimalusi jääda märkamatuks on teisigi, kuid seda lugu ajendas mind kirjutama hoopis harjumuspäratum variant liikluses nähtamatu olla. Või täpsemalt, lihtne viis olla tänaval lihtsalt tühi koht.

Kastisüsteem Eesti liikluses nii otseses kui ülekantud tähenduses

Eesti liikluses käib igapäevaselt staatusemäng ning toimib kastisüsteem. Seda nii otseselt kui ülekantult: mida suurem on metallkast su ümber, seda suurem õigus näikse sul olevat teistest “üle sõita”. Auto on staatus, auto on kultus. Suurele osale liiklejatest ikka veel mitte pelgalt sõiduriist, vaid labane riistapikendus, mille (ilmselgelt) alateadlik funktsioon on nõrgematele “ära panemine” ja koha kätte näitamine.

Olen viimased pool aastat liigelnud väikese Renault Thaliaga. Disainerid pole selle välimusele küll üleliia tunde kulutanud, aga oma funktsiooni sõiduriistana täidab see lihtne masin täie raha eest. 

Kõige tõsisem miinus avaldub aga liikluses: sind justkui ei oleks suuremate kastidega liiklejate jaoks olemas, sa oled nende jaoks nähtamatu. 

Kuigi auto on kiiskavpunast värvi ning sel tuled põlevad, kõrgemas kastis sõitjad seda ei märka. Mida suurem ja uuem on auto, seda nähtamatum on Thalia, ja muidugi sõitjad selles. 

Vahet pole, kas ma sõidan Wazeì järgi +5 km/h kiirusega või +10 km/h kiirusega, olen ma peateel, ringristmikul – ilmselgelt sõidueesõigusega. Mind lihtsalt ei ole olemas häirivalt suure osa liiklejate jaoks. 

Kuidas teisiti seletada asjaolu, et “Anna teed” märgi eel aeglustav autojuht vaatab minu poole ning paari hetke pärast… kiirendab mulle ette!?

Ringristmikule lähenev juht “annab talda” ja tahab Thalia külje maha sõita ning kuna ette saada ei õnnestunud, siis istub pärast seda kiivalt tagastanges kinni ja “püssib” esimesel võimalusel mootori möirates mööda!?

Ilmselgelt olengi ma nähtamatu. Ja need ei ole üksnes alfaisased oma vägevate masinatega, vaid ka kaunimad daamid, kes iga hinna eest maanteel mööda pressivad, kuigi GPS näitab liiklusvoo ühtlaseks kiiruseks 105 km tunnis. 

Soomlased ütlevad selle kohta, et lähevad mööda nagu pissivast kassist, eesti keeles nagu postist – selleks, et manöövri sooritanuna jääda minu ette “tiksuma” ja kiiruskaamerate läheduses lausa roomama.

Kui ma ei oleks nähtamatu, vaid sõidaksin suure kastiga, kas siis oleks olukord teine? Jah. Kaubiku näitel just nii see ongi – suurt Crafterit ei julge keegi “maha magada”, saati vahele trügida või ette keerata.

Koolikiusamine liikluses on kahjuks levinud

Koolikiusamisest räägitakse praegu poliitilises kontekstis, aga paraku saab sellest rääkida ka liikluses. Kuigi ma tahaksin uskuda, et väikesi autosid terroriseeriv liikluskäitumine on pigem erand kui reegel, pole see paraku nii – reeglina jäetakse nende olemasolu märkamata.

Nädalavahetuse Tartu ja tagasi Tallinna sõit näitas selgelt, kui levinud on koolikius, mis tõsiselt tundub olevatki ehteestilik nikastus.

Kuigi edenesin kahe linna vahelisel distantsil päris nobedalt, pidas hirmutavalt suur hulk kaasliiklejaid vajalikuks mind erineval moel terroriseerida.

Ja mitte ainult see üks kord. Täna lihtsalt tuli see kõik taas meelde. Olen palju liigelnud pisikeste sõidukitega – Ford Fiestaga, Škoda Fabiaga ja nüüd Renault Thaliaga. Iga kord olen saanud tunda end nähtamatuna.

Ma ei ole ainus, kes on märganud korrapärast kiusamist: sõbraga, kes mõne aasta Mazda 2-ga sõitnud, oleme sel teemal mitmeid kordi rääkinud. Samad tähelepanekud: väikese autoga pole sind liikluses lihtsalt olemas. 

Mis jõud see on, mis suurema autoga sõitjaid niimoodi käituma ajab? Kas alaväärsuskompleks? Või lihtne soov “ära panna” lihtsalt sellepärast, et “mina võin”!?

Sellele võib vaadata erinevat moodi ning psühholoogiavaldkonnast leiab ilmselt seletusi, teadustöid ja teooriaid küllaga.

Kuid kõige selgem paralleel on koolikiusamisega. Ilmselt needsamad “alfad”, kes kindlasti mitte jalus oleva Thalia on nõus põhimõtteliselt teelt välja rammima, sest neil on “parem ja suurem”.

Ma ise, olles samuti suure linnadžiibiga pikalt sõitnud, sellist ärategemise vajadust ei ole tunnetanud. Ka ei teki mõtet “parem ja suurem” kaubikuga liigeldes. Suur auto pigem muudab liiklemise rahulikumaks.

Niisiis ei saa ma aru. On see diagnoos? On see hälbiv käitumine? Sellisena see Thaliast paistab küll. Pentsik ja arusaamatu, sest mida kiusajad (ja kellele?) tõestada püüavad?

Päriselus kastisüsteemi ei ole

Päriselus kastisüsteemi ei ole. Kui sul on suur auto (suur metallist kast ratastel), ei tähenda see automaatselt kõrgemasse “kasti” kuulumist. 

Pigem vastupidi – väiksema auto roolis võib olla inimene, kelle jaoks auto on liikumisvahend sihtpunkti ning kes on teadlikult teinud võimalikult optimaalse valiku oma vajadustest lähtuvalt. Või sõidab sellega hoopiski edukas ettevõtja, kellel pole vajadust oma võimu ja rahakust rõhutada, ehkki võiks hetkega kõige kallima auto osta? Sa ei tea kunagi. Eelarvamused on eksimustele rammus toit.

Oleme varasemate arutluste käigus püüdnud aru saada, mis vigastus see küll peab olema, et väikelinnas, mida Tallinn maailma mõõtkavas kahtlemata on, hiiglasliku maasturitaolisega on vaja liigelda. “Meil nagu Ameerikas” või siiski “aga ma võin”? Nii tulevadki naljad, et autoga mõistust kaasa ei anta. 

Olenemata sellest, et väikese autoga liigeldes saadab mind sageli koolikius liikluses, ei kiirusta ma Thaliat uuema ja suurema vastu vahetama. Sõidan sellega Kohtadesse kus on tore, ja tunnen elust rõõmu. Ja arvestan – nagu soovitab professor Ludo Kluppels – et kohtan pea alati (mõistetamatut) liiklusraevu.

Suure kaubikuga kitsastel tänavatel sõites ei ole koolikiusule ruumi. Pead olema rahulik ja kaalutlev

Fotod: Uku Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.