Kas kergliiklustee kasutamine on selle olemasolul jalgratturile kohustuslik?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tüüpiliselt kohtuvad jalgrattur ja autojuht sõiduteel ning kui ühe närv üles ütleb, ongi ohuolukord käes. PPA liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse juht Varmo Rein selgitab, kuidas käituda kahe väga tüüpilise “põrkumise” korral ning kas kergliiklustee kasutamine on jalgratturile kohustuslik.

Tänavune liiklusaasta on just kaherattaliste juhtide jaoks alanud kurvalt: lumeta talv soodustas jalgrattasõitu, aga libe tee võttis mõnegi neist ootamatult siruli maha.

Maanteeameti liiklusõnnetuste statistikast selgub, et jaanuarist aprillini on juhtunud lausa 42 inimkannatanuga avariid, milles osales jalgrattur. Ühesõidukiõnnetustes sai viga 20 ja hukkus 1 rattur. 2019. aastal oli sarnaseid avariisid 25. 

Enamus avariidest on toimunud Harjumaal, neist omakorda valdav osa Tallinnas. Koguni 15 korral on rattur põrganud sõidukiga kokku. Olukord on murettekitav. 

“Kõige sagedasemad õnnetused jalgratturitega on ühesõidukiõnnetused, kus mingil põhjusel on kaotatud juhitavus ratta üle,” selgitab PPA LJK patrulltalituse juht Varmo Rein.

Sageli on ratturite kukkumiste taga näiteks suur sõidukiirus, valed sõiduvõtted, ootamatu takistus teel – äärekivi, auk, ette jooksev laps vms.

Tihti põrkavad jalgratturid teineteisega kokku kergliiklusteedel, kus kiirused võivad olla suured ning möödasõite tehes teineteist kogemata riivatakse.

“Õnnetusi juhtub ka reguleerimata ülekäiguradadel, kus ei veenduta selles, kas autojuht ratturile teed annab,” lisab ta.

Kaks igapäevast jalgratturi-autojuhi kohtumist

PPA liiklusjärelevalvekeskuse patrulltalituse juhile Varmo Reinule kirjutades tõin näitena kaks tüüpolukorda, kus auto ja jalgratturi teed ristuvad ning piltlikult juhtide huvid põrkuvad.

1. Auto ees sõidab rattur omas tempos

Linnas liigeldes on päris tavaline, et jalgrattur sõiduteel omal kiirusel liikleb, vahepeal vastavalt takistusele ja aukudele oma trajektoori kohendades, mõnikord ka tee telgjoonele lähedale nihkudes. 

Tagant lähenevat sõidukit ei pruugi rattur märgata: sportrattal puuduvad tahavaatepeeglid, juhil on kõrvaklapid peas, tempot vahetatakse vastavalt treeningu raskusastmele jne. Ohtlikke manöövreid teevad ratturid päris tihti kuna paljud neist eeldavad, et ratturil on alati eesõigus: ületatakse kiiresti ülekäiguradasid, või sõidetakse risti üle sõidutee.

Autojuhil peavad olema silmad ees, küljepeal ja isegi taga, et märgata endast nõrgemaid ehk rattureid. Olukorras, kus teel ees sõidab “omas tempos” jalgrattur, ei saa temast suvaliselt mööda sõita, sest auto külgvahe ratturiga jääb alla 1,5 meetri, mida loetakse enam-vähem ohutuks linnakiirusel. 

Kuna möödasõit pole ohutu, koguneb jalgratturi seljataha järjekord aeglaselt tema kiirusel liikuvatest sõidukitest. Osa juhtidest läheb närvi, annab signaali, osa üritab igal juhul möödasõitu teha, kimades mööda ka ratturi taga liikuvatest autodest.

Kuidas oleks sellises olukorras õige käituda? Kas rattur peaks märkama ja mööda laskma autod? Või tohib autojuht häälekalt oma olemasolust teada anda, ehmatades ratturi poolsurnuks?

Varmo Rein selgitab, et kui sõidutee laius, kulg või tee seisund koos tiheda vastassuunaliiklusega ei võimalda ohutult mööda sõita aeglasest (mida on selles kontekstis on näiteks jalgrattur), suurest või piiratud sõidukiirusega sõidukist, peab sellise sõiduki juht vähendama kiirust ning vajaduse korral hoidma esimesel võimalusel võimalikult tee äärde, et tema taha kogunenud sõidukid pääseksid ohutult mööda.

“(Liiklusseadus, § 53 lg 4) Juhul, kui autojuht otsustab jalgratturist möödasõitu teha, peab ka tema veenduma selle manöövri ohutuses, hoides vajalikku külg- ja pikivahet,” vastab Rein.

Niisiis peab sõiduteel liikuv jalgrattur vabastama esimesel võimalusel seljataga ootavatele sõidukitele tee. Autojuht ei tohi ratturit survestada, ehmatada, “suruda”.

Linnakiirustel on ohutum hoida ratturiga pikivahet ja see paar kilomeetrit tema taga “roomata” kui liiklus pole liiga tihe, sest see on kindlasti ohutum kui vihane manööver.

2. Rattur ei kasuta olemasolevat kergliiklusteed

Paljudes kohtades on olemas korralikud kergliiklusteed, mida ratturite, rullitajate, tõuksijate jt. poolt palju kasutatakse. Ometi jagub sealsamas sõiduteele rattureid, kes kõrvaolevat kergliiklusteed eiravad. Tekib eelpoolnimetatud olukord, kus sõidukid kogunevad ratturi taha ega saa sooritada möödasõidumanöövrit kuna see on ohtlik.

Kuidas oleks õige käituda? Kui on olemas kergliiklustee, kas peaks jalgrattur seda kasutama või on selle kasutamine üksnes soovituslik? Liiklusseadust lapates ühest vastust ei saa.

“Viimase liikluseeskirja järgi oli asi tõepoolest reguleeritud nii, et kergliiklustee olemasolu korral pidi jalgrattur seda ka kasutama,” vastab Varmo Rein. “Praegune liiklusseadus seda nii konkreetselt ei reguleeri.”

“Politsei kindlasti soovitab jalgratturitel kergliiklustee olemasolul seda ka kasutada. Kuid jalgratta- ja jalgteel sõitvad rattasportlased peavad kindlasti arvestama seal aeglasemalt liikujatega (jalakäijad, rulatajad jne), neist möödumisel valides ohutu sõidukiiruse,” lisab ta.

Niisiis ei kohusta Liiklusseadus rattureid kergliiklusteed eelistama. Sõiduteel liigeldes tuleb neil käituda nagu ülal juba räägitud sai: kui seljataga on ootel sõiduk, lasta see endast esimesel võimalusel mööda.

Autojuhi kohuseks on hoida pilk teel, keskenduda ainult liiklemisele ning hoida endast nõrgemaid ennetavalt otsuseid langetades, mitte iga hinna eest tugevama õigust nõudes.

“2018. aastal oli kolm inimkannatanuga liiklusõnnetust, kus möödasõidetav sõiduk põikas ootamatult vasakule (nt takistusele otsasõidu vältimiseks). Tänavu selliseid õnnetusi olnud ei ole,” toob PPA patrulltalituse juht välja. 

Loe, miks esineb ratturitel liiklusraevu autojuhtidest rohkem

Kiivri kandmisega asjad paremad

Autojuhina olen märganud toredat tendentsi: jalgratturid, ka täiskasvanud “kruiisijad” kasutavad rohkem kiivreid. Kui Varmo Reinult küsin oma tundmusele kinnitust või kummutust. Ja ennäe, asjad liiguvad paremuse suunas!

“Aasta-aastalt on näha, et jalgratturid kiivreid tõepoolest rohkem kasutavad. Kuigi praegu on kiiver ju kohustuslik vaid alla 16-aastasele jalgratturile, soovitame seda kanda ka täiskasvanutel.”

“Ühtpidi näidatakse nii head eeskuju lastele teisalt võib kiivri kandmine raske kukkumise korral päästa väga tõsistest vigastustest,” tuletab Rein meelde.

Sportimiseks kasutatavate kergliiklusteede loetelu leiab siit

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.