blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Ludo Kluppels: jalgratturitel esineb liiklusraevu isegi rohkem kui autojuhtidel6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Belgia liiklusohtuse instituudi liikluspsühholoog Ludo Kluppels on uurinud süvitsi liiklusraevu eri ilminguid ning pakkunud välja viise rooliviha ennetamiseks ja ohjamiseks. Tallinnas, Zero Visioni konverentsi ettekande järel oli ta nõus selgitama, miks jalgratturitel on probleeme liiklusvihaga.

Liiklusraev ei ole ainult autojuhtidele omane käitumisviis, seda kogevad aeg-ajalt kõik liiklejad ka jalakäijad ja ratturid. Liikluspsühholooog Ludo Kluppels ütles oma ettekandes Zero Visioni konverentsil, et jalgratturitel on vihaepisoode isegi rohkem kui autojuhtidel. Põhjuseks on nende suurem haavatavus liikluskeskkonnas ning korraliku teedevõrgu puudumine.

Kas te sõidate ise ka rattaga?

Mitte igapäevaselt, aga mul on elektrijalgratas, niisiis sõidan ma sagedasti, ja enne sõitsin ma suve ajal pidevalt oma töökohta jalgrattaga.

… mis on väga mugav liiklemisviis, vahel jõuab niimoodi isegi kiiremini kohale kui autoga.

Vahetevahel jõuab tõesti, kui sa alustad sõitmist õigel ajal. Aga mida ma avastasin, oli see, et rattaga tööle jõudes olin ma palju vähem stressis, palju lõõgastunum, isegi olles pisut väsinud. Aga see on tõesti lihtsam, sa oled vaba.

Rääkisite oma ettekandes, et ka jalgratturitel esineb liiklusraevu ja isegi sagedamini kui autojuhtidel. Teame, milline on liiklusraev autojuhtide puhul – enamasti antakse autos olles aktiivselt teistele liiklejale märku, et ta käitub valesti – vilgutatakse tulesid, “siksitakse”, aga milline on jalgratturite liiklusraev? 

No kui mõelda nende reaktsioonide peale, siis autojuhtide peale karjutakse väga palju. Vähemalt Belgias. Ja see on viis olla agressiivne.

See võib olla tingitud muidugi sellest, et nad ei tunne end mingil hetkel turvaliselt või auto tuleb liiga lähedale, ja see on loomulikult probleem.

Jalgratturid võivad isegi auto juurde minna ning selle tahavaatepeeglit lükata. Jah, sa võid mõista nende emotsioone, aga ei saa nende reaktsiooniga leppida.

… Eestis olen samuti kuulnud, et ratturid on autojuhtide peale kurjad, olen ka ise kogenud, kuigi proovin alati jalgrattaga teel arvestada, sest sõidan ise ka ja tean, kui ebamugavaid olukordi võib tekkida. 

Jaa, Belgias levib hetkel kiiresti jalgratastega sõitmine ning see on iseenesest hea märk, ja samuti kuna on tänavatele tulnud elektrirattad ning e-tõukerattad, levib nende kasutamine laiemalt.

Niisiis on see hea, ka tervisele. Ent siinne infrastruktuur pole jalgratturite jaoks kohandatud või selle arendamine liigub väga aeglaselt.

On erinevaid regulatsioone, mis on mõistlikud jalgratturite seisukohast, ent on väga veidrad autojuhtide vaatenurgast – näiteks on mõne ülekäiguraja juurde pandud tähised, et isegi kui valgusfoor näitab punast, võib rattur teed ületada.

Loomulikult peab ta teistele teed andma, aga ikka võib teed ületada. Ning kindlustusseadus, mida saab väga kergesti mõista nii, et kui sa satud autojuhina liiklusõnnetusse jalgratturi või jalakäijaga, katab kindlustus alati jalgrattasõitja või jalakäijaga seotud kulud, isegi kui võime tõestada, et õnnetuse põhjustas jalgrattur.

Seejuures on ainus vahe selles, et kindlustusfirma maksab ainult jalgratturi kahjukulud, arstiabi jne, ning jalgrattur siis maksab auto parandamisega seotud kulud.

Aga füüsilised vigastused makstakse alati autot kindlustanud firma poolt, välja arvatud siis, kui võidakse tõestada, et tegu oli ratturi või jalakäija enesetapukatsega.

Jalgrattur ongi liikluses ju nõrgem pool, aga temagi peab seadust järgima ning mitte provotseerima ohtlikke olukordi. Kui seadus on alati ratturi poolel võib see mõnikord tekitada näilise turvatunde.

Ja see ongi enamike autojuhtide praegune vaatenurk, et jalgratturitel on igal pool alati eesõigus, mis pole muidugi tegelikkus. Ja ka paljud jalgratturid mõtlevad niimoodi.

Aga kui lähemalt uurida, võib tõdeda, et paljud ratturid on autosõitjatest rohkem liiklusohtudega kursis. Niisiis ei riku nad ka reegleid, kui tunnevad end ebakindlana.

Autojuhid aga ei riku reegleid, kuna nad kardavad saada trahvi. Seega see väärtus on pisut erinev. Nüüd aga teatab üha enam rattasõitjaid, et autojuhid peaksid neid rohkem tähele panema ja ettevaatlikud olema.

See on omamoodi lobitöö jalgratturite gruppide poolt. Näiteks kui ütleme, et see on hea asi, et jalgratturid kannavad kiivreid, saame neilt gruppidelt palju reaktsioone, et “Ei, see pole hea asi”.

Eestis on samuti arutletud selle üle, kas peaks kiivrikandmise kõigile jalgratturitele kohustuslikuks tegema – seaduse järgi peab kiivrit kandma kuni 16-aastane rattasõitja, täiskasvanu otsustab ise. Õnneks kasutavad paljud siiski kiivrit, sest usuvad sellest abi olevat.

Mina samuti ei saa kiivri mittekandmisest aru. Huvigruppide eestkõnelejad ütlevad, et kui kiivrite kandmine tehakse kohustuslikuks, ei sõida paljud inimesed enam jalgratastega, aga selleks pole mingit tõestusmaterjali.

On ainult üks Austraalias tehtud uuring, mis püüab kiivri kandmise kasutust tõestada, seda väga lühikese aja jooksul.

Veel üks näide: Antwerpenis oli palju õnnetusi ratturitega ja pärast politseijaoskonnast saabunud analüüsi öeldi, et me peaksime ratturite käitumisega midagi peale hakkama, sest ratturid ei järgi reegleid, niisiis on vaja nende üle senisest rohkem kontrolli.

Ehk neid kõiki ei tuleks karistada, vaid kontrollida, et nad ei ületaks teed punase tulega, kui see pole võimalik, et nad püsiksid jalgrattarajal, kui see on olemas.

Ja kui politsei sellest avalikkusele teada andis, hakkasid jalgratturite grupid kohe rääkima, et nende liiklemist pole küll tarvis kontrollida, et ainult autod on ainsaks ohuks. Aga sel pole sellega mingit seost!

Niisiis mis teie vaade asjale on, kas autod on ainus oht liikluses?

Autol on rattaga võrreldes lihtsalt hulga rohkem võimsust, sellega tuleb olla väga ettevaatlik ja tähelepanelik ning seal pead oma kiirust piirama. Aga see pole põhjus, et öelda, ainult autod põhjustavad liiklusavariisid, ka pedaalijad on neis mõnikord süüdi.

Kui erinevalt väljendavad oma negatiivseid tundeid liikluses autojuhid ja jalgratturid?

Ma arvan, et autojuhil ja jalgratturil pole erilist vahet. Jalgrattaga sõites on viha lihtsalt rohkem seotud turvatundega – autod on suuremad, kiiremad.

Autojuhid lähevad närvi pigem liikluse aegluse või oma aja raiskamise pärast. See on pisike erinevus, aga põhjused ja reaktsioonid on täiesti samasugused.

Vahel mõtleb rattur autojuhile sarnaselt ainult iseendale: “Mul on vaja saada punktist A punkti B ja turvaliselt ning see on kõik, mis loeb”.

Mismoodi saaks jalgrattur oma liiklusviha ohjata?

See ei ole erinev sellest, kuidas autojuhid peaksid seda tegema. Kõige lihtsam oleks jalgrattaga sõites püüda mõista, mida tunnevad teised liiklejad antud olukorras. Et tekiks empaatia, võime näha asju läbi teiste pilgu.

Kindlasti on hea nõuanne teekonda planeerida, vaadata välja sõitmiseks turvalisemad teed, ja kohalejõudmiseks aega varuda.

Oma turvalisuse heaks saab ise palju ära teha. Ning autojuhtidele on soovitus, istuda sadulasse ja sõita oma tavalised teekonnad läbi jalgrattaga. See aitab mõista, mida tunneb rattur ja võib-olla selgitada, miks ta ebaturvalises olukorras annab äkilisemalt märku, et autojuht võiks tähelepanelikum olla.

Ja päris kindlasti tasub meeles pidada, et linnaplaneerijad ei ole osanud jalgratturitele igal pool mõelda. Mõtteviisi on vaja muuta, sest inimesed liiguvad linnades ratastega järjest rohkem.

Eesti keelde pani ümber Eik Erik Sikk

Loe Eestis kehtivatest rattasõidureeglitest rohkem 

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

Jäta kommentaar

17 + twelve =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com