PORTREELUGU: Aleksandr Batov, mees kes oskab autode keelt7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Ilona Toots käis külas mehel, kes oskab autode keelt. Aleksandr Batov on “eluaegne”, sünnist saati tehnikahull ning rakendanud oma kirge oskuslikult päriselus, ehitades üles Tallinna ühe omapärasema autotöökoja. Sõna venelasest meistrimehe kohta levib suust-suhu ning klientide nappust Aleksandril ei ole.

Peterburi maanteelt Jüriöö pargi poole, garaažide ja mingite kummaliste väsinud ilmega majade vahele ära pöörates, võib peagi end avastada metalluste eest, mille mittemidagiütleva sissepääsu taga peitub aga ootamatult üks peidetud pärlike.

Selline, milliseid meie Eestimaal leidub nii mitmeidki, aga nendest saadakse reeglina teada sõpradelt-tuttavatelt, või siis läbi juhuse. Ja sellest on kahju, aga vaid meie jaoks.

Autokeeles kõneledes- teatakse Saksa Autot, Elket, Porsche esindust, aga GedAutot, kus töötab meie tänase loo peategelane, vaid professionaalide ringkonnas.

Aleksandr Batov (47), mees, kes oma parkunud kätega selle firma üles ehitas, õli sisse valas ja sobivad mutrid külge kruvis, on tagasihoidlik.

Aga kui ta räägib autodest ja nende tehnilistest omadustest, siis tekib samasugune peapööritus kui kanjonisse kiigates – seal laiub üüratu maailm, mis paneb kõneleja silmad särama ja sõrmed sügelema.

KAASA SÜNDINUD AUTOPISIK

Ema kasvatas Aleksandrit üksinda. Seega pidi autopisik olema poisile taevastest kõrgustest kaasa pandud. Väikesele tehnikahuvilisele meeldis rattaid, mopeede, mitmesugust tehnikat lahti võtta ja kokku panna.Mida aeg edasi, seda keerukamaks muutusid ta ”patsiendid”.

Bussides oli Aleksandr alatine tüütus, kes vapralt juhi kõrval seisis ja kõike kullipilguga jälgis. Kindlasti oli sellise huviga poisse – ja eriti veel nõukaajal – palju, aga Aleksandri jaoks oli see kirg, millega ta oma elu siduda soovis.

MEREVÄELASE ASEMEL MEHAANIKUKS

Peale keskkooli lõpetamist suundus Aleksandr Peterburi Admiral Makarovi nimelisse mereväe ülikooli, ent sai ruttu aru, et see pole talle. Tagasi Eestis, suunas ta sammud Tallinna Polütehnilise Instituudi poole, mille mehaanika osakonnas oli suhteliselt väike konkurss ja saigi sinna koheselt sisse.

Viie aasta pikkuse õppetöö kõrvalt sukeldus Aleksandr pooleks aastaks ka DOSAAFi (vabatahtlik sõjaväeline tegevus) sõjaväeossa, mis tähendas, et hommikuti tudeeris ta polütehnikumis ja pärastlõunast hilisõhtuni sõjaväes.

Just sõjaväekoolituse kohta kõneleb ta ülivõrdes, sest seal pandi alus mehaanikateadmistele: teooria õppimise kõrvalt tuli noortel meestel hakkama saada praktilise poolega ning lahata põhjalikult eri tehnikat.

Aleksandr meenutab muigega Kamaz-4310 “soolikates” urgitsemist. Sedavõrd põhjalikke teadmisi ei oleks mees suurte masinate kohta kusagilt mujalt saanud ning tänu sellele ajale mõistab ta masinaid sügavuti.

DOSAAFis sai Aleksandr nii B kui C kategooria load ja ülikoolist masinaehituse eriala tunnistuse. Ent NSV Liidu lagunemisega kaasnenud muutuste ajal tabas Aleksandr end sarnaselt paljude teistega mõistmas, et ei teda ega ta haridust polegi kellelegi väga vaja.

AUTOTÖÖSTUSE VUNDAMENT PÜSIB KINDLALT

Minu küsimusele selle kohta, et autotööstus on ju nii palju edasi arenenud ning paljud arusaamad iganenud, kinnitab Aleksandr, et vundament ja baastehnoloogiad on jäänud samaks.

“Jah, see mida varem pöörati niipidi, toimib täna võibolla vastupidi, aga loogika ehk pööramine ise, on sama,” ütleb ta.

“Automehaaniku ametisaladus on lihtne – pead läbi ja lõhki tundma teooriat ning oskama õlise käega haarata just sealt, kust vaja.”

Seejuures rõhutab Aleksandr – kes ei häbene end professionaaliks nimetada – et asjaarmastaja teeb küll oma tööd südamega, aga peab muretsema iga detaili ja tegevuse pärast ning kaua otsima õiget; professionaal aga tegutseb kogemusele tuginedes ja vabamalt.

JUHUSE TAHTEL AUTOSERVISE OMANIKUKS

Juhuslikult kuulus Aleksandri äiale Tallinna kesklinnas Armeenia kiriku õuel paiknev algne ”autoservis”: seal tegeleti rehvivahetuse ja pisikeste tehniliste probleemide lahendamisega. Tänu tööle selles kohas sai Aleksandr esimest korda lähemalt sõiduautode hingeeluga tutvuda.

Uued mured aga ootasid nurga taga. Üheksakümnendatel vohas metsik kauboikapitalism. Äiapapa äripartner, selle asemel, et tagastada võlg, tellis võlausaldaja mõrva! Otse lähedaste silme all jäi autoremondi töökoda peremeheta.

Kindlameelselt, teades, et oma peret tuleb alati toetada, võttis Aleksandr töökoja haldamise enda kanda, kaasa arvatud võõrad võlad ja kohustused. Täna raputab ta pead ja ütleb, et oli noor ja roheline, sest põhimõtteliselt ta mattis end sellesse lootusetult segasesse ärisse.

Järgnevatel aastatel püüdis mees koos eri suurusega meeskonnaga mitmes kohas ellu jääda, üks pikem peatumine oli Linnahalli juures. Ent suur vahemaa varuosade müüjate ja parkimiskohtade nappus kesklinnas tõukasid Aleksandri arusaamani, et on vaja alustada nullist ja luua uues kohas täiesti oma firma.

Ehkki eksisteerisid teatavad hirmud seoses firma loomise ja haldamisega, siis kirg autode vastu oli selleks piisavalt tugev, et üritada. Nii lõigi Aleksandr 1997. aastal Peterburi mnt. 53 oma väikefirma GedAuto OÜ.

AUTO ON KUNINGAS

Algusest peale on Aleksandr püüdnud lähtuda kliendi soovidest ja auto vajadustest, mitte eesmärgist pudrumägesid kasvatada. Ehk ka seetõttu puudub firmal koduleht ja Facebooki reklaam, sest kes tahab, see leiab suust-suhu leviva sõna kaudu profi üles niisamagi.

Aleksandr räägib sirge silmavaatega, et ta on veendunud, kui inimene tegeleb sellega, mis paneb ta hinge laulma, siis on edu garanteeritud. Väsimus ja tülpimus asenduvad rahuloluga tehtu üle.

Just nagu turismiäris, pakkus Aleksandr algselt oma klientidele “kõik hinnas”- teenust. Kõik, mis autoga teha vaja, tehakse töökojas: toomine-viimine, varuosade hankimine, hooldus – ja remonditööd.

Võib-olla on see veidi kulukam kliendile ja kindlasti aeganõudvam meistrile, aga mees seisab oma sõnade ja tegude taga ning tulemus on priima.

KRIISIAJA ÜMBERMÕTLEMINE

Alguses kõik sujus: teenustepakett oli lai, kliendid rahul. 2008. aastal saabus majanduskriis, mis sundis tegevusplaani analüüsima ja muutma, sest kliente jäi hõredamaks ja sissetulekud napimaks.

Inimesed ei saanud enam lubada oma neljarattalistele sõpradele parimat hooldust vaid piirdusid hädavajalikuga. Aleksandr kaalus isegi tegevuse lõpetamist, ent ikka ja jälle uksest sisse voorivad sõidukid ei lubanud tal seda mõtet kaua heietada.

Vahel on temaga koos töötanud üks spetsialist, vahel kolm. Uurin, kuidas ta leiab endale kolleege? Selgub, et parimad spetsid tulevad ikka autoringkonna kaudu.

Aleksandr ei kutsu enda juurde neid, kes kuidagi midagi teevad, vaid ainult endasuguseid autoarmastajaid. Tema jaoks ei ole niivõrd tähtis kvantiteet kui kvaliteet. Kõlab lihtsalt? Jah, kui see oleks nii igal pool, oleks autoteeninduste tase oluliselt parem.

Standardsed tegevused nagu rehvivahetus on Aleksandri töökojas pakutavate teenuste nimekirjas ent päriselt panevad mehe vere vemmeldama ebatavalisemad tööd, näiteks autode tuunimine.

AUTO NAGU PUSLE

Et sellel maastikul üldse orienteeruda, on vajalikud diagnostilised teadmised. Diagnostika all peab Aleksandr silmas tagajärgede lahtimõtestamist, millest omakorda lähtub põhjuse otsimine.

Aleksandr nimetab oma töökotta sattunud sõidukit pusleks, mille murdnunud nurgaga tükk tuleb üles leida. Vahel õnnestub see juba sümptomeid ära kuulates, vahel aga tuleb sukelduda ülepeakaela auto hingeelu sügavikesse. Just see muudab töö meistri jaoks ääretult haaravaks.

Tänapäeva autod võrreldes Aleksandri lapsepõlveaegsete sõidukitega on kapoti all kordades keerulisemad (ehkki juhile naeruväärselt lihtsamad). Muutunud on ka instrumendid. Meister ütleb naerdes: ”Aga ikkagi, kõik autod on ühesugused ja midagi keerulist seal pole”.

LAND ROVER JA TOYOTA

Muide, vahepeal tegeles Aleksandr tõsiselt Land Roveritega: ostis endale ühe sellise masina ja lõi isegi Landrover Garaaži nimelise ühenduse. Ent talle sai üsna ruttu selgeks, et Land Rover on lootusetult kallis ja keerukas lõbu.

Selle auto ostja peaks teadma, millise sõiduki ta endale tegelikult soetanud on. Tunne võib olla sarnane kogenematu koeraomaniku omaga – ostad endale bullterjeri toakoerakeseks – näeb ju armas välja ja käitub peremehega nagu nufik, aga üsna pea selgub looma kiskjalik ja hävitav loomus…

Aleksandr ütlebki, et tõsiste koeratõugude ja tõeliselt omaniku pidevat hoolt ja raha vajava auto huvi jäägu professionaalide pärusmaaks. Praegu sõidab mees ise ringi Toyota Avensisega ja on oma raudratsuga paksult rahul.

Küsin lõpetuseks, mis on kõige veidram või põnevam masin, mida Aleksandril on tulnud putitada ning selleks on suvilanaabrite tank T-34. Vot siis!

 

Muide, mis puudutab keelt, siis Aleksandr on alati lootnud töö käigus eesti keele ära õppida ning erialased sõnad on tal selged.

Ent kui saabuvad eestlastest autoomanikud, selgub, et nemad tahaksid praktiseerida hoopiski vene keelt – enamus neist hakkab selgitama auto hädasid vene keeles. Küllap seepärast, et olla kindel, Aleksandr saab aru.

Ja ehkki ta mõistab eesti keelt, laseb ta klientidel lahkesti praktiseerida. Ja kui mõni sõna vene keeles ei tulegi, siis eesti keele vahendusel saab asjad selgeks räägitud. Ja kui ikka miskit segaseks jääb, tuleb appi autokeel, see universaalne ja ainuline, mida Aleksandr nii hästi valdab.

Tekst: Ilona Toots. Pildid: erakogu

Jaga

AVALDA ARVAMUST!