Uue vähese heitega liikuvuse edendamise toetusmeetme jaoks on vahendid eraldatud. Järgmine taotlusvoor peaks avanema 2022. aasta sügisel ja selle rahaline maht on 10 miljonit eurot. 2021. aasta uuring kinnitab paraku arvamust, et üksnes autode vahetamine “e”-deks loodetud kasu ei anna.

Keskkonnaministeeriumi kliimaosakonna juhataja Kädi Ristkok lubab, et vähese heitega liikuvuse edendamine on jätkuvalt päevakorras ja juba sügisel peaks avanema uus taotlusvoor, millega vastavaid tegevusi toetada.

Millised need tegevused täpsemalt on, kas eraldatud 10 miljoni eurot võimaldab jätkata e-autode ostutoetuse jagamisega, praegu keskkonnaministeerium ei avalda: “Vahendid on uue meetme jaoks eraldatud, tingimused ja fookusvaldkonnad on välja töötamisel,” rääkis Ristkok.

Ristkok lisas, et transpordisektori heitkoguste vähendamine on kliimaeesmärkide täitmise vaates lähiaastatel võtmetähtsusega. Seni on ministeerium näinud kõige efektiivsema heite vähendamise võimalusena e-autode ostutoetust. See, kas autode ostutoetus jätkub, ja kas toetuse saajateks kvalifitseeruvad ka pistikhübriidid ja e-kastiratta ostjad, selgub lähiajal.

Siinkohal tuleb teha üks täpsustus: kui meie räägime üldistavalt elektrisõidukitest, siis meetme töögrupp vähese heitega sõidukitest, mis on täiselektrilised autod ja -kaubikud, pistikhübriidid ja elektrilised kastirattad.

Taristu arendamise küsimustegaga soovitab Kädi Ristkok majandus-ja kommunikatsiooniministeeriumi poole pöörduda – sellest võiks välja lugeda, et laadijate paigaldamist tulevased toetusrahad ei hõlma.

E-auto kasutamine on mõistlik kui seda ei lae

Tuleb vahet teha elektriauto kasutamisel ja eelistamisel. Ükskõik kui keskkonnasõbralik tehnoloogia minetab kasulikkuse ületarbimisel.

Me kõik saame aru, et “rohelisemaks” ei muuda meid ainult heite vähendamine, ja ühte tüüpi sõidukite ümber vahetamine teiste vastu vaid tarbimisharjumuste ümberkujundamine. Eesti mure on autostumise jätkuv kasv, autokeskne linnaplaneerimine, puudulik ühistranspordivõrk jpm.

2021. aastal Keskkonnaministeeriumi ning teiste asjaomaste organisatsioonide tellitud uuring vähese heitega sõidukite kasutuselevõtu meetme kujundamiseks kahjuks kinnitab seisukohta, et Eestil on väga pikk tee käia reaalselt kestlikumate tarbimisviiside suunal.

Ühe suurema probleemina tuuakse välja vähese heitega sõidukite osakaal Eesti autopargis: see on olematu ja toetusmeetmed pole suutnud olukorda muuta. Põhjuseks eelarvamused, taristu puudulikkus, kindlasti autode kättesaadavus. Maailma autoäris on Eesti marginaalne pisiturg, kuhu paljud mudelid jõuavad hilinemisega.

Üldlevinud arvamuse kohaselt ei ole elektriauto oluliselt kliimasõbralikum kui sisepõlemisega mootoriga auto, kuni jätkub põlevkivienergia tootmine.

Kädi Ristkok: “Arvutused olid tehtud 2019. a elektribilansi järgi. Mida rohkem taastuvenergiat võrgu lisatakse, seda ”rohelisemad” elektrisõidukid on. Elektrisõidukit otse taastuvenergia allikast laadides on nende heide 0. Mida rohkem taastuvenergiat elektrivõrku lisandub, seda keskkonnasõbralikumad on e-sõidukid: kõik on osa ikkagi suuremast pildist.”

Meede vajab täpsustamist: sõltumata e-sõiduki liigist tuleb Eestis arvesse võtta elektrienegia tootmisviisi ehk “roheline” sõiduk peaks tarbima ka “rohelist” energiat. Eestis ei anna e-sõiduki laadimine võrguelektriga CO2 heitkoguses loodetud kokkuhoidu ja pole sisepõlemismootori alternatiivina otstarbekas. Seda eriti e-kaubikut tavakaubikuga kõrvutades.

Kas sõda keerab kella tagasi?

Taastuvenergia osakaal energiatootmises peab oluliselt tõusma. Praegust kriisiolukorda arvestades ei ole see paraku kuigi tõenäoline, riik püüab tagada energiaturvalisust ja “roheline” pole prioriteet. Kahjuks.

Kädi Ristkok ei nõustu ja meenutab, et rohepöörde puhul on keskne eesmärk olnud üleminek madalama CO2 heitega energiale. “Lisaks on fookus energiatõhususel, kestlikul liikuvusel ja väiksema keskkonnajalajäljega põllumajandusel. Need prioriteedid pole sõja kontekstis muutunud.”

Pigem vastupidi – selleks, et vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest, millest mõni meid ohustada võib on vaja arendada odavat taastuvenergiat ja tarbida transpordis ning hoonete kütmisel vähem fossiilkütuseid. Ka põllumajanduses tuleb teha muutusi, vähendades imporditavate taimekaitsevahendite ja väetiste kasutamist.

“Loomulikult on väga oluline tasakaal, et see kiirem areng ei ohustaks meie energeetilist- või toidujulgeolekut ning oleks sotsiaalselt õiglane. Kuid näeme, et palju sellest, mida vajame geopoliitiliseks kaitseks, toetavad ka rohepööret otseselt,” on KeM-i kliimaosakonna juhataja tuleviku suhtes optimistlik.

Kuidas kulutada 10 miljonit mõistlikult?

Vähese heitega sõidukite uuringu lõpparuandes on välja pakutud rida meetmeid, kuidas ostutoetuse lisaks ja ka asemel e-transporti edendada. Paljugi soovitatust on kasutusele võetud teistes riikides.

Tähelepanuväärne, et soovitatakse avalikul sektoril anda eeskuju: kas ja kuidas kavatsetakse näiteks riigikogu liikmeid panna elektriautodesse? Ja teha seda nii, et alamad ei tunnetaks järjekordset ebavõrdsust, sest mida kriis edasi, seda keerulisemaks muutub (mistahes) uue sõiduki soetamine.

Auto- (ka elektriauto) omanikku peaks valvsaks tegema soovitused muuta liikumine ebamugavamaks, rajada inim- ja rattakeskne tänavavõrgustik, füüsiliselt rahustada liiklust jne. Tundub, et pole kaugel see aeg kui “e” on samasugune plekk-liisu nagu iga teine auto (mida ta ju ongi) tänavaruumi kulutamise kontekstis ja kodanik peaks oma sõidud soovitavalt tegema… näiteks kastirattaga!

“Avalik sektor kui eeskuju” peaks antud juhul e-auto üldse vahele jätma ja hakkama edumeelselt pedaalima ja kaalust alla võtma. Elekter ja muu väikse heitega sõidumasin jäägu ettevõtete ja rendimajanduse pärisosaks.

Uuringu lõpparuandest leiab lugemist rohkemaks. Põhiküsimus ei ole mitte see, kuidas soodustada kõigi meil arvel oleva 700 000+ sõiduki “e”-stamist vaid tõmmata autostumisele pidurit.

Tarbimisharjumuste muutmisel on kaks teed: sunni- ja mõistuse tee. Esimene kätkeb trahve, ebamugavusi ja üldist survestamist. Mõistuse tee on keerulisem, aeglasem, aga lõpptulemusena kestvam. Kliimamuutused ja Ukraina sõda on meie võimalus mõistus auto pakiruumist üles otsida ja inimeseks olemine ümber mõtestada.

Loe siit e-sõidukite ostutoetuse vahekokkuvõtet

Kaanepilt: Ylle Tampere

Jaga

Ylle on teinud teadus-, haridus- ja keskkonnateemalisi telesaateid ning töötanud vabakutselise (kirjutava) ajakirjanikuna. Alates 2015 WWCOTY rahvusvahelise kohtunikekogu liige. 2015. aastal pälvis Ylle riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija auhinna. Acceleristas vastutab Ylle lehe väljaandmise eest ning kirjutab aeg-ajalt talle omase otsekohesusega

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.