Volvo on investeeringute toel kasvanud mõne aastaga välja ainulisest turvalisuse kuvandist ning võtnud sihiks ehitada ühenduvaid, kaasa mõtlevaid, loodussõbralikke ja silmapaitavaid autosid. Uus Volvo V60 on liialdamata täpselt selline auto, mida ostaksid nii veganid kui ka kassid, kui viimastel juhiluba oleks; peredest rääkimata.
2011. aastal esmakordselt müügile jõudnud viieukseline universaal Volvo V60 sai omas segmendis kiiresti müügihitiks. Kahe lapsega perele enam-vähem paras sõiduk on uues versioonis mõõtmetelt kasvanud aga sedavõrd, et nüüd tuleks küsida – milleks meile V90?
PEREKONNA MOODSAIM LIIGE
Uus V60 on eelkäijast koguni 13 sentimeetrit pikem, mis tähendab, et auto tagaistmel on piisavalt ruumi ka kolmele sõitjale. 99 liitri võrra 529-liitriseks kasvanud pakiruum teeb aga silmad ette kõigile sama segmendi konkurentidele.
Juhiabide ja infolusti osa on eelmise generatsiooniga võrreldes täis ulme – testisime Kataloonia ummikutes Volvo Pilot Assist – poolautonoomset juhtimissüsteemi ja jäime paksult rahule. V60 on muuseas selles osas moodsam kui suurem vend V90: kõige muu vajaliku hulgas tunneb piloodiabi ära nii teele sattunud uluki, jalgratturi kui ka jalakäija.
Olgu siinkohal lisatud, et ükski Volvo ei ole isejuhtiv, vinge abistaja teeb tööd vaid siis, kui juhil käed roolil on. Ja siis teeb seda tõepoolest veatult – näiteks rajal püsimise assistent on V60-l üks täpsemaid, mida autodel kogenud olen.
Volvo V60 konkurentsiredelile paigutamisega ei ole vaja liialt pead murda: kvaliteedi, mugavuse ja varustuse osas ei jää see “sakslastele” alla, ent võidab neid igavuse puudumisega. Ehkki pereautona kasutatav, on see juhi sõidurõõmu jaoks ehitatud masin.
VAATA VIDEOST V60 PÕHJALIKKU TUTVUSTUST
SPA-L KÜMBLEVAD HÜBRIIDAJAMID
Kontserni uuest SPA-platvormist oleme kirjutanud tüdimuseni. Modulaarplatvorm, millel põhinevad kõik Volvo 90nda ja 60nda seeria sõidukid, on ehitatud hübriid- ja elektriautodele sobivaks.
Twin Engine kaksikajamid pole mingi uudis, täiselektrilise SPA-Volvoni läheb veel pisut aega, ilmselt teeb mõni Volvo väiksemal CMA platvormil põhinev mudel, näiteks XC40, suurematele selles osas ära.
Rootsi autotootja on lubanud, et kõik uudismudelid saavad lähiajal keskkonnasäästlikuma ajami, ent pole teada, kas puhas särts kuuekümnenda seeriani jõuab. T6 ja T8 kaksikajamid on V60 jõuallikate valikus kohe algusest peale.
SOOVITAN DIISLIT – NO ISE KA EI USU!
Kataloonias meile esialgu ainult näidati Twin Engine pistikhübriidi, ent kaks kaksikmootoriga nelikveolist bensiini-pistikhübriidi, mis lähiajal valikusse lisanduvad – T6, kombineeritud võimsusega 340 hj ning T8, mille võimsusega 390 hj – lubavad sõiduelamust rohkemgi kui testis olnud 310 hj T6 ja 190 hj D4.
Tavapäraste bensiinimootorite valikus ongi Eestis vaid T6 jõuallikas. Diiselmootori eelistajatele on aga pakkuda D3 ja D4 mootorid. Proovisõidul üllatas meeldivalt just Volvo “õlijoodikute” pool. “Diisel” on Euroopa Liidus küll sõimusõna, aga kuniks lubatakse, seniks… soovitan! Ausalt, ise ka ei usu.
Odavaima, Momentum varustuses käsikastiga 150 hj D3 V69 eest tuleb välja käia 39 380 eurot. Arvestades auto baasvarustuse taset, jõuallika võimekust ning sõiduki üldist kvaliteeti, tuleb seda pidada absoluutselt õiglaseks hinnaks.
Vastukaaluks – 310 hj 8-käigulise automaadiga baasvarustuses T6 maksab umbes-täpselt poolsada tuhat eurot. No pole ka paha, aga kolmsada heppa ja ainult nelikvedu bensiinimootoriga koos on Eesti maanteedel ilmselge overkill.
SÕIDUMÕNU IGAL ISTMEL
Miskit pole teha, mulle kui Jaapani autode fännile sobib Volvo ka. Väga hästi. Kuigi V60 puhul kipub kallale kerge identiteedikriis – miks te küll tegite auto, mis näeb välja nagu V90 (aga elegantsem ehkki turundusosakond tahaks siinkohal, et ma kasutaksin sõna “sportlikum”), on peaaegu sama pikk (vahe 17,5 cm) ja kraadi moodsam!? – siis Magus Mooses, ma ei muretseks V90 ostjate pärast, ma tahan V60-ga sõita.
Sealjuures pole vahet, millisel istmel ma parasjagu värelen. Eks see veidi sõltub ka kaaslasest – mul õnnestus paariliseks kaubelda Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper – aga kõrval- või tagaistmel on V60 täiesti tehtav.
Ennekõike panipaikade pärast. Ilma suurema kärata on Volvo teinud järjekordse auto, kus asjad ei jää vedelema, vaid leiavad niks-naks oma koha. Ja siis mugavuse pärast. Eraldi ei rõhuta keegi istmete headust, ent head need on, ees ja taga. Ja no ruumist sai juba räägitud. Mahub magama.
Juhiistmel on kahtlemata kõige toredam viibida: istmemälud, korralik massaaž, tagumiste palede jahutus, nimmetugi ja istmekülgede reguleerimise võimalus pole noobelklassis küll miski uudis, aga kui seda pakutakse sulle pea täiuslikus ergonoomilises kastmes, siis hakkad ise ka uskuma, et oled kui loodud Volvoga sõitma.
Kui mul üldse on midagi ette heita, siis seda, et Volvo ei ole Jaapani auto. Kõrvuti Lexusega on need kaks kassid linna kõige kõrgemalt katuselt – lähevad omapäi sinna, kuhu konkurendid ei oska järele tulla. Igavuse üle kummagi puhul kurta ei saa. Seega, ma ei nurise, Volvo on nagu Jaapani auto.
VEGANAUTO JA CC
Pealkirjas viidatud “sobib ka veganitele” on tõsilugu – alates XC40 nunnumaasturist on Volvo lisanud varustuse nimekirja sisustustekstiilid, mille valmistamisel pole kasutatud loomseid komponente. “Kummilooma nahaga” siiski tegu pole, Volvo kasutab eelistatult taaskasutusmaterjale või taimseid tekstiile, näiteks ananassikangast.
Kuuldavasti töötavad disainerid palehigis V60 eriseeria kallal, kus on kasutatud maksimaalselt taastuvressurssi ning vanast materjalist voolitud uus. Enne nakkevõrkudest komponeeritud autot saabub ilmselt siiski CC ehk V60 Cross Country.
Ja siis on küll küsimus õhus, mida teha V90 CC-ga, mis on Eestiski väga populaarne – kergem, ent vaid nõksu väiksem ning üsna samade võimsusnäitajatega auto pruugib võluda mõnegi klass kõrgema mudeli ostja enda poole. Eks aeg näitab.
Kasside osaga pealkirjas on veidi raskem, ent arvata võib, ühel mugaval Meini kassil ei ole hea auto vastu midagi. Eriti kui tal selles sõidukis uhkelt ruumi jagub.
DIISEL, MU ARM! KUNI HÜBRIIDINI
Last but not least, räägime sõidukogemusest ka. Saan teha lühidalt, sest kogemus oli väga hea. Diiselmootor üllatas suurepärase dünaamikaga ja vaikse tuksega, ka on see küllalt ökonoomne, kulutades kärme astumisega keskmiselt 6-7 l/100 km kohta.
T6 bensiinimootor on jõrmim, Eesti oludes igatseks nelikveolise 310-hobujõulise masina rataste alla karmi talve, lund ja jääd. Mul ei ole ühtegi etteheidet käigukastile, mis teeb oma tööd täpselt, kui kidiseda, siis esimese kolme käigu puhul on kerge “tühjus”, justkui tahaks mootor korraks mõtlemisaega võtta. Kõik muu on vinks-vonks, vaid talve andke palun, jah!
Diiselmootoriga Volvo V60 saab arvatavalt väikese müügieelise, seda eelkõige hea hinna tõttu. Kui müügile jõuavad T6 ja T8 kaksikmootoriga pistikhübriidid, võib juhtuda, et ostjad vaatavad ihaledes nende suunas.
Jällegi jääb kannatajaks ilmselt “tavaline” 2-liitrine T6, sest pistik pakub linnakiirustel 50 km puhta elektri jõul sõitu ning arvestatavalt paremat sõidudünaamikat selleks paljuräägitud “sportlikumaks” soorituseks igal pool. Minu kogemus räägib, et kaksikajami kütusekulu on mõistlik ning auto minek palju särtsum kui pelgalt sisepõlemismootoriga kulgedes.
Iseasi muidugi, mis hübriid maksma hakkab, Eesti ostja vaatab (ka noobli) tarbeauto puhul ikka hinnasilti. Ning kui see V60 puhul märgatavalt üle 50 000 kerkib, vaadatakse jälle tagasi allapoole, sinna, kus tuksub tasane diisel.
KOKKUVÕTVALT
Võluva välimusega, ruumikas ja suurepäraselt sõidetav Volvo V60 saab tõenäoliselt sooja vastuvõtu osaliseks. Mujal Euroopas on see mudel tõestanud end kommertssõidukina, Eestis on vähe ettevõtteid, mis V60 fleeti ostaksid. Pere esimese autona aga leiab uustulnuk päris kindlasti poolehoidjaid.
Esimest korda näidati Volvo V60 universaali Eestis märtsis, paralleelselt Genfi autonäitusega. Ettetellijad saavad oma autod kätte suvel, kui müügisalongidesse jõuavad demoautod. Nagu juba aru saite, on, mida oodata. V60 läks mu tänavuste proovisõitude esikolmikusse, kuhu siis veel.
Pildid: Volvo, Ylle Rajasaar
