Puhas lihahimu! Renard ja sõbrad avasid hipsterilinnakus ägeda BBQ-puhveti4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Renard ja sõbrad avasid Tallinna hipsterlinnaku endises depoohoones ägeda BBQ-puhveti. One Sixty on sündinud puhtast motoarmastusest ja lihahimust ent mõnusat atmosfääri võiksid siia kogema tulla ka veganid, toortoitlased ja pedaalijad.

Elu on veidram kui väljamõeldis. Pole minu sõnad, aga tunne on tuttav küll. Igatahes – kui keegi oleks mulle veel mõni aasta tagasi öelnud, et ma kirjutan lugu ühe söögikoha avamisest, oleksin ma seda inimest pea poolt koputatuks arvanud. No ja siin ma nüüd siis olen, eksole.

Faktide tasandil saab uudise kokku võtta ühte lihtlausesse – Telliskivi tänaval avas uksed söögikoht nimega One Sixty. Pole just paljuütlev, eks?

Kõrvaltvaataja pilgule tundub, et hipsterilinnaku ümber tekib ja kaob uusi kapsasöögikohti sellise kiirusega, et järg kipub käest minema. Mina, kes ma eimiskit sisaldavale toidule olen seni ikka kõike sisaldavat eelistanud, ei ole osanud neist miskit arvata.

Ainult et One Sixty ei ole ei tavaline ega kapsasöögikoht. Kohe üldse ei ole. Esiteks – One Sixty on lihasöögikoht.

Juba selle nimigi viitab temperatuurile (Fahrenheiti kraadides), millel liha kõige mõnusamini suitsetatud peaks saama. Ja teiseks – One Sixty on sündinud armastusest hea söögi ja kaunite mootorrataste vastu.

See viimane ongi asjaolu, mis allkirjutanu uue söögikoha avapeole viis. Motokultuuri on meil napilt ning kui miskit selle ümber toimub, on see igatahes pilgu pealeheitmist väärt.

(MOTO)AJALOOGA MAJA

One Sixty koduks on endine depoohoone aadressiga Telliskivi 62. Kes Eesti motoelu vastu huvi tundnud, teab, et sel aadressil asus kord asutis nimega Motodepoo ning see oli firma, mis paiskas Maarjamaa odavaid kasutatud tsikleid hooga täis.

Hiljem on Motodepoo vahetanud nii omanikku, asukohta kui ärimudelit, ent selle vana maja müürid on endiselt motomälestustest tuubil.

Minu omadest sealhulgas, sest just Motodepoost ostsin ma kord oma esimese tsikli. Aga tsiklid pole selles majas mitte ainult minevik. Selleks, et sellest paremini aru saada, peame me rääkima Renardist.

RENARD SPEED SHOP

Olgem ausad – Renardi nime on vähegi meediat jälgival kodanikul olnud raske vältida. 5-6 aastat tagasi laialt jutuks olnud Renardi GT oli igapidi popp tsikkel nii materjalivaliku kui kontseptsiooni poolest ning sellest pidi saama rakett, mis tänaseks 80 aastat vana kodumaise kaubamärgi tulevikku lennutab.

Meil pole mõtet sellest pikalt rääkida, sest head kolleegid on selle aparaadi kirjeldamiseks klaviatuure viledaks kulutanud ennegi. Kes tahab, see guugeldab, ja kes ei viitsi, võib lihtsalt uskuma jääda, et Renard GT on üks tubli tükk tipptasemel käsitööd.

Elu aga on paraku üks kange kraam, mis inimese plaanidest suuremat ei hooli. Nõnda juhtus, et GT tootena lendu ei läinudki ning Renardi hing Andres Uibomäe toimetas mõnda aega hoopistükkis Eestist väljaspool.

Sellest sündisid kontaktid, arenesid oskused, tekkisid kliendid nind tänane Renard tegeleb uute mootorrataste ehitamise asemel hoopis vanade taastamise ja ümberehitamisega.

Ja teeme nii, et me seda kurja custom-sõna Andrese ehitatud tsiklite puhul ei kasuta – kroomise Kalifornia asemel on tema maitse juured seitsmekümnendate Suurbritannias. Modsid ja rockerid, nahktagid, Ace Cafe ja cafe racer on võtmesõnad, mis Andrese maailmast arusaamise kindlasti lihtsamaks teevad.

Et sellest kõigest rääkides on taas oht Internet täis kirjutada, peame praegu sellega piiri pidama ning lihtsalt nentima, et seitsmekümnendate mässavate subkultuuride vorm elab praeguses hipsterisootsiumis usinasti edasi. Sisu ilmselgelt mitte, aga tühja sellest – ega see tsikleid koledamaks tee. Vaata piltidelt, kui ei usu.

ONE SIXTY ESTLAND

Ühesõnaga – kord juhtunud nii, et seni Londonis toimetanud ja kodumaal legendaarse Kaja Pizzaga tuntust kogunud tippkokk Andrei putitanud Andresega koos Renardis tsikleid ning pidanud plaani, mida töökoja kõrval oleva kohvikuga peale hakata.

Mõte tsiklite, liha ja hea õlle paaritamisest tundus hea ning volbriööl 2018 lõi One Sixty Estland uksed lahti. Lõi lahti kohe suure peoga, mis tekitas allakirjutanus tunde, et nüüd on küll stringiteooria oma 13-mõõtmelise universumiga mingi vingerpussi mänginud ning mind kuhugi alternatiivsesse aegruumi lennutanud.

Kalamajaliste värvikast seltskonnast olin ma varemgi aimu saanud, aga vahatatud vuntside, nahktagide, trendikate saabaste, kirjatud t-särkide ja obskuursete, ent ilmselgelt väga poppide tootjate nokamütside maailmas olen mina ilmselge relikt maailmast, kus mootorratastega sõideti ning kogu see väline outfit oli kuidagi vähem oluline.

Aga, noh, tore on, kirju maailm ongi lahedam. Ja pealegi ei ole Tallinnas mitte ühtki teist söökohta, kus üle laua oleks posti otsas Renardi GT ise ning söögilaua kõrval trooniks Moto Guzzi Le Mans – itaallaste arusaam cafe racer-ist kui žanrist. Äge.

Ning kui läbi akna paistab kätte kogu see kaunidus, mida Renard parajasti töökojas loob, siis võiks ja peaks motohuviline sinna asja tegema küll. Isegi siis, kui alternatiivsete universumite vastu vähimatki huvi ei ole.

Vabalt võib olla, et One Sixty ongi parim söögikoht linnas lihalembelisele kõigesööjale. Kui lihalembusega kaasneb veel motolembus, siis paremat kohta ei ole. Kindel.

This slideshow requires JavaScript.

Pildid: Margus Värton, Gerli Ramler

Jaga

AVALDA ARVAMUST!