Ajakiri russian7.ru rivistas üles Nõukogudemaa autod ja valis välja seitse populaarsemat mudelit, mis omas ajas kultusobjektideks muutusid. Tšaika, “maanteemuhk”, “kopikas” ja teised tuntud nõukogude autod on tänapäeval kollektsionääride huviorbiidis.
1960. aasta lõpul lasi Zaporožje tehas Kommunar välja esimese seeria Zaporožetseid. Unistus ”rahvaautost” hakkas saama reaalsuseks. Nõukogude autotööstus viis aegade jooksul ellu visiooni nii külarahva-autost kui ka parteibosside sõidukist.
ZAPOROŽETS
Alates 50-ndate aastate keskpaigast kogus elanikkonna nõudlus kompaktse ja soodsa rahvaauto järele aina suuremat hoogu. Seetõttu püstitaski riiklik plaanikomitee ülesande sellise masina arendamiseks ajavahemikus 1959 – 1965.
Tulevase imeauto aluseks otsustati võtta Fiat 600. Tuleb tõdeda, et Запорожец ehk ”maanteemuhk”, vene keeles ka “küürakas” ei olnud pelgalt pisikese itaalia kolleegi pimekoopia. Mitmed konstruktsioonilahendused läbisid täieliku uuenduskuuri.
ZAZ 965-st sai tõeline rahvaauto, mida esitleti ka filmitööstuse hittides nagu ”Kolm pluss kaks”, ”Bensiinijaama kuninganna” ning mitmed teised. Oma etteaste tegi ”maanteemuhk” isegi animafilmides ”Oota, sa!” ja ”Koolivaheaeg Prostokvašinos”.
Ukraina autotööstus aga, pärast katsetusi Fiat 600-l baseeruva Zaporožetsiga, lasi Brežnevi valitsusaastatel välja uue mudeli, väliselt sarnase Chevrolet Corvair´ga, mis osutus peaaegu täiuslikuks ja väga kompaktseks sedaaniks.
Selle sõiduki eritunnuseks said suured õhu sisselaskeavad, mis rahvasuus ristiti koheselt kõrvadeks ning mille järgi ZAZ 966 saigi omale hüüdnime. Juba hilisemates mudelites olid ”kõrvad” kärbitud, ent see ei vabastanud hüüdnimest.
Kõrvukas oli muide Vladimir Putini esimene auto, mille 19-aastane õigusteaduskonna üliõpilane võitis ALMAVÜ loteriis.
Toimetaja: Eesti keeles nimetati seda autot “seebikarbiks”. Küsimus siiski jääb, kes nägi sarnasust Chevyga ja jättis märkamata 966 tegeliku teisiku, NSU Prinzi? Kuidas kaheukseline ZAZ võiks kvalifitseeruda sedaaniks? Sellele me ajaloost vastust ei leia.
ZIL-111
1950-60-ndatel oli Nõukogude tööstuse peamine motiveeriv eesmärk „Ameerikale järele ja möödagi“. See suundumus puudutas ka riigi autotööstust ning eriti seda tema osa, mis käis esindusautode kohta.
NLKP peasekretär Nikita Hruštšov tahtis endale samasugust masinat nagu oli ameerika presidendil – ainult et paremat. 1950-ndate lõpuks oli 13 aastat peremeest truult teeninud Stalini-aegne ZIS-110 moraalselt vananenud ning ei rahuldanud oma sõitjaid enam mitmel põhjusel.
Esiteks välimus, mis ei vastanud kuidagi kaasaegse autodisaini arengusuundadele; teiseks polnud ZIS-110 tükitoode, vaid teda toodeti konveieril ja sellised masinad täitsid taksoparkide garaaže.
Oli selge, et Nõukogude Liidu tähtsaim mees ei võinud kasutada samasugust masinat nagu lihtsurelik. Seetõttu anti sisse tellimus uue esindusauto tootmiseks, mille tulemusena sündiski ZIL-111.
Olles kahtlaselt sarnane ameerika Cadillaciga, ühendas ZIL-111 endas kõik parimad omadused, mida NLiidu autotööstus võis pakkuda: nuppudega reguleeritav automaatkäigukast, elektrilised aknasüsteemid, V-kujuline 8-silindriline mootor, roolivõimendi, nelja lambiga valgustus ning esinduslik seitsmekohaline sõitjateruum.
Kogu tootmise käigus lasti välja vaid 112 sellist masinat. Huvitav on siinkohal, et kui Hiinas hakati tootma esindussõidukeid „Hongqi“, võeti selle aluseks ZIL-111 disain.
Toimetaja: On räägitud ka ZIL-111 sarnasusest Packard Executive’iga. 1962. aastal facelifti järel muutus oluliselt ka auto välimus (artikli juures on uue versiooni pilt). Vana ZIL- 111 on ka väga sarnane Taikaga.
TŠAIKA
Kõige ilusam Nõukogude Liidu auto Tšaika oli ka enimtoodetud esindusklassi nõukogude sõiduk. Mis puudutab masina välimust, siis kujutas see endast kogumikku ameerika autotööstuse parimatest paladest, nn raketistiili ehk „Detroidi barokki“.
Tšaika kuulub nõukogude autotööstuse pikaealisemate mudelite sekka: neid toodeti ajavahemikus 1959 kuni 1981. Tšaikadega sõitsid ministeeriumide ja ametkondade juhid, vabariiklike komparteide sekretärid, NSV Liidu välissaadikud.
Lisaks lasti välja ka mitu eritellimusel tehtud autot: mõni poolfaeton filmitööstuse tarbeks, aga on teada ka raudteedresiinist, mis valmistati GAZ-13 alusel.
Niipea kui esimene Tšaika välja lasti, algas tõeline ajujaht – elegantne ja mugav masin köitis parteifuntsionääre, ehkki nende peamiseks sõidukiks jäi siiski väsinud ZiM.
Ent lahendus terendas silmapiiril: ühes riigikaitsetehases hakati Tšaika kere külge keevitama ZiMi esi-ja tagaosa. Tulemuseks oli kõrgetasemeline mugavustega varustatud sõiduk, mida maskeerituse tõttu rahvasuus kutsuti nimega „Muul“.
Tšaika oli ja jäi pikka aega tavainimestele kättesaamatuks ning pärast kahte kapitaalremonti kuulus ta mahakandmisele.
70-ndatel lubas Brežnev nende masinatega äri teha, mistõttu sai Tšaikast perekonnaseisuametite põhisõiduk; sellega veeti Inturisti külalisi, välisriikide diplomaate ja ministreid, sõideti sõjaväeparaadidel ning sõidutati nõukogude saadikuid välismaal ja välismaiseid staare Nõukogudemaal.
“Uus” Tšaika ehk GAZ 14 on olnud mõnda aega ka Eesti Vabariigi Presidendi esindusautoks, jäänukina kunagistest partei-aegadest. Üsna pea aga asendus see Volvoga ning mitmeid aastaid sõidutati selle Tšaikaga kõrgeid väliskülalisi Kadrioru lossi treppi ja vastuvõttudele.
VOLGA
Enne kui tuli “uus” Volga ehk GAZ 24, eksisteeris ka GAZ 21, mida mäletame uhke hirvekuju järgi kapotil. Uue generatsiooni Volga pidi olema musta värvi.
Must GAZ 24 Volga oli kogu ajastu sümbol, mis pole ka üllatav, sest autot lasti välja aastatel 1970 kuni 1992. Volga oli edukuse näitaja ning seetõttu ka iga nõukogude kodaniku salajane unistus.
Ent nende autode jaemüüki laskmist ei ole kunagi kavandatud: suur osa sõidukitest suunati tellimuste alusel riiklikele asutustele, taksoparkidele ning välisturule.
Volgat said endale lubada vaid väga jõukad inimesed ning võrreldes rahvaliku Moskvitši ja Žiguliga maksid nomenklatuuri sõidukid väga palju.
Volgasid toodeti mitmes variandis, millest levinuim oli loomulikult sedaan. Universaalkerega masinaid esines vähem ning pea kõik nad läksid rahvamajanduse ettevõtetele, mistõttu võis neid pikka aega osta ka Berjozka kaupluseketist tšekiga, või saada individuaaltellimuse alusel.
Toimetaja: Volga kultuslikkus ei kadunud koos NSV Liiduga: GAZ 3102, 31029 ja 3110 olid põhimõtteliselt GAZ 24 facelift, ning tootmine jätkus aastaid pärast kommunistliku impeeriumi lagunemist.
VAZ-2101
VAZ-2101 ehk Kopikas on tõeline legend, kõige enam levinud rahvaauto NSVLiidus. Esimese mudeli aluseks võeti itaallaste Fiat 124. Tõsi küll, „itaallast“ täiustati ohtralt ja selle konstruktsioonis tehti enam kui 800 muudatust.
Null-üks, nagu esiti hellitavalt kutsuti rahvasuus mudelit VAZ-2101, oli Nõukogudemaa mõistes tõeline revolutsioon. Masinate tootmine ja monteerimine oli väga kõrgel tasemel.
Võib lisada, et paljud nõukogude konstruktorite poolt juurutatud uuendused esinesid hiljem ka Itaalias toodetud sõidukites.
Kopikas oli armastatud neljarattaline mitte ainult NSV Liidus, aga ka sotsialismimaades. Kuubas on veel tänagi liikvel Kopikas-limusiinid, mis teenivad sealseid asukaid marsruuttaksodena.
Ajakirja „Za ruljom“ poolt aastal 2000 ligi 80 000 autoarmastaja seas Venemaal ja endistes liiduvabariikides läbi viidud küsitluse põhjal tunnistati VAZ-2101 sajandi parimaks Venemaal toodetud autoks.
VAZ-2108
VAZ-2108 sai venelastelt hüüdnime “Meisel”. Null-kaheksa oli esimene esiveoga nõukogude sõiduauto ning riikliku autotööstuse jaoks oli tegemist revolutsioonilise mudeliga. Eelnevalt olid kõik Žiguli mudelid olnud eranditult tagaveolised.
Mõningad VAZ-2108 tehnolahendused ja sõlmed töötati välja koostöös lääne firmadega Porsche ja UTS. Autotööstuse ministeeriumi ja Porsche vahel sõlmitud lepingu hinna kohal hõljub suur saladusloor. Ent räägitakse, et „peitli lihvimine“ võimaldas firmal luua täismahus aerodünaamilise tuuletunneli armetu kliimakambri asemele.
Oma ebatavalise kuju tõttu ristiti null-kaheksa rahvasuus koheselt peitliks, ent sellest hoolimata pidas masin ajahambale vastu. Eriti popiks sai null-kaheksa (hilisem null-üheksa) perestroika ajal allilmategelaste seas. Kiskjalike joontega äkiline esiveoga sõiduk oli ideaalne nõukogude gangsterite auto.
VAZ 2121
Ehk Niva. NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees Aleksei Kossõgin isiklikult andis VAZile ülesande luua nelikveoga Žiguli. See ei olnud lihtne ettevõtmine, ent lõppkokkuvõttes oli tulem isegi parem kui loodeti.
Nivast sai – vähemalt Nõukogude Liidu propagandamasinas – maailma esimene väikeklassi maastur. Tõele au andes algas just Nivaga offroaderite ajastu (Venemaal). Nivast sai esimene sõiduauto Nõukogudemaal, mida müüdi kõigil kontinentidel.
Otsuseni luua nelikvedu, jõudsid konstuktorid kokkuhoiu nimel, et vähendada koormust jõuülekandele: nõukogude esimese džiibi monteerimisel kasutati sõiduauto Žiguli detaile. Nivast kujunes väga edukas mudel ning ta oli armastatud mitte ainult NSV Liidus, aga ka väljaspool seda.
Niva eksportvariandid olid põhjalikult tuunitud ning nende hind oli võrreldav mõne Mercedese mudeliga – nõudmine oli sama suur! Nivat müüdi edukalt enam kui sajasse riiki üle maakera ning seda komplekteeriti kuues kohas: Brasiilias, Ecuadoris, Tšiilis, Panamal, Kreekas ja Kanadas.
Kuni tänase päevani eksisteerivad maailmas Niva austajate klubid, ning näiteks inglastest Niva-fännid annavad siiani välja oma ajakirja. Nõukogudemaa autoikoonid niisama lihtsalt ajaloo hämarusse ei vaju…
Toimetaja: “Maailma esimene väikemaastur” on Niva puhul selge liialdus: alates 1970. aastast toodeti Range Roverit.
Allikas: Советские машины, которые стали культом. Tõlkis: Ilona Toots. Pildid: Autowp.ru.
Toimetas: Toomas Vabamäe
