Muuseumikratt soovitab: Tšehhimaa automuuseumid ootavad avastamist5 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tšehhimaa autoajalugu on ootamatult pikk ja väärikas ning see on ka põhjus, miks pea igal sammul leiab huviline mõne põneva automuuseumi. Toomas Vabamäe tegi ringi Škoda tehasemuuseumis Mladá Boleslavis ja Tatra tehasemuuseumis Kopřivnices.

Sarnaselt Saksamaale, Prantsusmaale või Itaaliale hakati ka Tšehhimaal juba 19. sajandil automobiile ehitama ning kümned sealsed auto- ja motomuuseumid on tulvil ainulaadseid eksponaate.

Kas teate, kus riigis ehitati vanim säilinud liikumisvõimeline bensiinimootoriga auto? Ei, Saksamaa ei ole õige vastus.

Auto nimega Marcus-Wagen valmis hoopiski tänases Tšehhi Vabariigis, Brno lähedal Adamovi masinatehases aastal 1889 ja seisab praegu Viini tehnikamuuseumis.

Seos pole sugugi juhuslik. Tšehhoslovakkia oli Austria-Ungari impeeriumi tööstusprovints ning juba esimese maailmasõja eel tegutses seal kümneid autotootjaid.

1949. aastal alanud sotsialismi ehitamise eksperiment suretas enamiku neist küll välja, aga autokultuuri juured olid Tšehhimaa mullas juba nii sügaval, et elasid üle isegi järgnenud 50-aastase ikaldusaja.

Seda kinnitab kasvõi hulk auto-, moto- ja muid selleteemalisi muuseume. Ja muide, autotoodangult per capita on maailmas praegu esikohal Slovakkia ja teisel Tšehhi Vabariik – kunagise Tšehhoslovakkia territooriumil elab kokku umbes 16 miljonit inimest ning mullu valmis seal üle kahe miljoni auto.

RASKE VALIK

Tšehhi-reisi plaanides oli mul kindel kava mõned sealsed automuuseumid põhjalikult ette võtta. Veebiotsinguga ei leidnud ma küll ainsatki täiuslikkusele pretendeerivat nimekirja, ent mainiti lausa kümneid muuseume.

Alates Praha Rahvuslikust Tehnikamuuseumist (kus autod moodustavad märkimisväärse, et mitte öelda kandva osa ekspositsioonist) kuni kõikvõimalike erakollektsioonideni.

Põhimõtteliselt võiks Tšehhimaal kaks nädalat ringi sõita, iga päev ühe autoteemalise väljapanekuga põhjalikult tutvuda, aga ikka jääks enamik neist külastamata. Seega tuli kohaloldud kaheksaks päevaks teha kodurahu nimel karm valik.

Sõelale jäid Škoda tehasemuuseum Mladá Boleslavis ja Tatra tehasemuuseumi Kopřivnices, riigi teises otsas. Aga ringi sõites sattusin puhtjuhuslikult veel viie auto- või motomuuseumi otsa, mille eksistentsist mul aimugi polnud.

Ning kohalikust suurimast autoajakirjast Svět motorů lugesin uudist, kuidas just äsja oli ühe entusiasti eraalgatusel lahti tehtud Simsoni mootorrataste muuseum. Nii et tõesti, valik on rikkalik.

Tšehhi auto-moto-muuseumidel on Lääne omadega võrreldes veel see eripära, et enamikust sealsetest eksponaatidest ei teata väljaspool nende sünnimaad suurt midagi. Avastamistrõõmu jagub aga selle võrra enam.

ŠKODA JA TATRA, TŠEHHIMAA PÄRLID

Škoda ja Tatra olid Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi kaks suuremat autotootjat, aga sellega nende sarnasus ka piirdub.

Esimene tootis põhiliselt sõiduautosid, läks 1990. aastal Volkswageni kontserni koosseisu ja on kujunenud üheks maailma edukamaks autofirmaks. Tatra spetsialiseerus veoautodele, tootes ka esindusautosid kompartei ja riigifunktsionääridele.

Kui sotsialism otsa sai, sattus firma raskustesse ja vahetas korduvalt omanikke, kuni 2010. aastal tootmine lausa peatati. 2013. aastast liigub Tatra aga tõusuteed, mullu valmis seal 1326 veoautot, mis kõik ka maha müüdi ja 16 miljonit eurot kasumit teeniti.

ŠKODA TEHASEMUUSEUM

Muuseumid on samuti väga eripalgelised. Kunagistes tehasetsehhides asuv Škoda muuseum rekonstrueeriti 2013. aastal.

Mingit erilist toretsemist ei paista, aga ruumid on avarad, hästi valgustatud ja interaktiivsete multimeediavidinatega varustatud.

Lisaks lastakse külastajaid depositooriumisse (ehk kõrvalmajas paiknevasse näitusesaali), mis mulle oli isegi põnevam kui põhiväljapanek, sest seal sai näha Škoda võidusõiduautosid ja prototüüpe.

Soovi korral pääseb vaatama veel tehaseid (nii Mladá Boleslavis, Kvasinys kui ka Vrchlabís), aga koht ekskursioonile tuleb kindlasti varem reserveerida. Ja kellel ikka väheks jääb, võib ette võtta reisi Ferdinand Porsche värskeltrestaureeritud sünnimaja Liberecis, pooletunnise autosõidu kaugusel.

Ent Škoda muuseumi absoluutne nael polnud üldsegi autodega seotud. Nimelt olid seal välja pandud skandaalse tšehhi kunstniku David Černý (kui Tšehhi vabariik oli euroliidu eesistuja, seati Černý installatsioon „Entropa“ üles Brüsselisse ühte EL-i hoonesse, mille peale Bulgaaria ja Slovakkia ametliku protsesti esitasid) miniatuursete pronksskulptuuride seeria „Český betlém“, mis kujutavad enimtuntud sündmusi Tšehhimaa ajaloost.

Ainuüksi nende pärast tasub Mladá Boleslavi sõita. Seda enam, et Prahast on sinna mööda kiirteed vaid 65 kilomeetrit.

VAATA GALERIID ŠKODA MUUSEUMIST

This slideshow requires JavaScript.

TATRA TEHASEMUUSEUM

Tatra tehasemuuseumi sattuda on keerulisem, sest Kopřivnice paikneb Põhja-Moraavia mägede vahel, Tšehhi Vabariigi mõistes pärapõrgus.

Samas, Ostrava-Brno kiirtee on ka paljudele eestlastele hästi tunud ning sealt jääb Kopřivnicesse vähem kui 20 kilomeetrit. Igatahes tasub see kõrvalepõige vaeva, sest Tatra muuseum osutus tõeliseks varakambriks.

Esiteks jääb täiesti arusaamatuks, kuidas Viljandi-suurusse linna sattus üldse autotehas. Aga loogika on lihtne. Aastal 1850 asutati sinna hobuvankrite ehitamise töökoda. Hiljem, kui Kopřivnicesse jõudis raudtee, hakkas sama ettevõte tootma raudteevaguneid, hiljem autosid, busse, tramme, mootorvaguneid, lennukeid ja tont teab mida kõike veel.

Tunnistan, et ei oodanud Tatra muuseumist midagi erilist. Muuseumi haldab MTÜ, mille osanikud on Tatra tehas ja Kopřivnice linn ning eelarve Škodaga võrreldes muidugi tagasihoidlik.

1970. aastatest pärit maotu välimusega hoone (seal asub ka linna kultuurimaja) on küll igati korras, ent asub üsna trööstituna mõjuvate paneelelamute naabruses, ruumi napib, multimeedia muuseumis sama hästi kui puudub ning selgitused eksponaatide juures on põhiliselt vaid tšehhikeelsed.

Ent väljapanek ise lööb pahviks – see on uskumatult rikkalik ning üks uunikum ajab teist taga. Võib vaid ette kujutada, milline maiuspala võiks Tatra muuseumist saada veel siis, kui seda finantseeriks jõukas äriettevõte.

Tatra sai üle maailma tuntuks 1930. aastate lõpul tänu oma aerodünaamilistele sõiduautodele, mis kõikjal furoori tekitasid.

Tatra toonase peakonstruktori Hans Ledwinka mõjukuse hindamiseks piisab, kui tsiteerida ülalmainitud Ferdinand Porschet: „Mõnikord piilusin mina tal üle õla, mõnikord tema minul.“

Tõsisele vanatehnikafännile pakuvad sõjaeelsete šedöövrite kõrval vähemalt sama palju huvi Tatra inseneride ja disainerite ebatavalised ja nutikad lahendused sotsialismiajast, mil nende realiseerumise lootus oli nullilähedane. Fantaasialennul piire mõistagi polnud.

Ahjaa, sotsialismiajastu… Vaevalt sadakond meetrit muuseumist eemale jääb kunagise rahvaettevõtte Tatra peakontor, mis on vähemalt sama muljetavaldav kui muuseum. Puhtalt oma suuruse tõttu – kümme korrust, igal korrusel 34 akent kõrvuti. Aga eks 1980. aastate keskel tuli tehasest ka üle 15 000 veoki aastas.

Ühesõnaga – sõitke kohale ja vaadake ringi! Neile, kes huvituvad auto- ja kogu tehnikakultuurist, on Tšehhimaa tõeline pärl. Vähetuntud, aga seda enam avastamist väärt.

VAATA PILDIGALERIID

This slideshow requires JavaScript.

Pildid: Toomas Vabamäe

Jaga

AVALDA ARVAMUST!