Toomas Vabamäe külastas märtsis Genfi autonäitust ning tegi kahe päeva jooksul tähelepanekuid trendide ja suundumuste kohta. On aeg teha põhjalik kokkuvõte disainerite pingutustest. Teie ees on viis tänavuse näituse iludust ja kümme veidrikku. Nautige näitemängu!

2019. aasta Genf läheb ajalukku kui suurte ideede, aga vähese praktilise väärtusega mess. Mis tegelikult on igati asjakohane, sest kus siis veel oma visioone tutvustada, kui mitte Euroopa hinnatuimal autonäitusel?

SUPER, HÜPER, MEGA!

Sel aastal paistsid eriti silma hüper-, super- ja megaautod. Nende ümber tungles tihe parv huvilisi. Ju siis on elujärg jõudnud sinnamaale, et kui raha pole probleem, võib igavuse peletamiseks osta auto, mille hinnasilt ei oma mingit tähtsust.

Jutt ei käi “mingitest massiautodest” nagu Ferrari või Lamborghini, vaid markidest, mille aastast toodangut loetakse sadades või ainult kümnetes eksemplarides.

Kogu näituse imetletuim eksponaat tundus olevat Koenigsegg Jesko – mitte super- ega hüper, vaid tootja väitel maailma esimene megaauto.

Pininfarina on Koenigseggist veelgi tuntum nimi ning tegi ilma juba siis, kui viimatinimetatud firma asutaja Christian von Koenigsegg veel sündinudki polnud. Ent nüüd saavad neist konkurendid, sest Genfis jõudis avalikkuse ette hüperauto nimega Pininfarina Battista.

Battista Farina hüüdnimega Pinin oli teatavasti maailma ühe kuulsama disainistuudio Carrozzeria Pininfarina asutaja.

Just see stuudio, mis kuulub Itaalias Torinos asuvale ettevõttele Pininfarina SpA, kujustaski auto nimega Battista.

Ent disaini tellis ja autot hakkab müüma hoopis teine Pininfarina – Saksamaal Münchenis paiknev Automobili Pininfarina, mille omanik on India konglomeraat Mahindra & Mahindra. Seevastu toomisega tegeleb ikka Pininfarina SpA. Lihtne, eks?

Battista on maailma esimene täiselektriline luksus-hüperauto. Selle süsinikkandmikku paigaldatud neli elektrimootorit on summaarse võimsusega 1900 hj ja pöördemomendiga 2300 Nm .

Elektriajam pärineb oma ala kultusfiguuri Mate Rimaci ettevõttest ning võimaldab ühe laadimisega läbida 450 kilomeetrit. Auto hind saab olema 1,8 kuni 2,2 miljonit eurot ning seda ägedust valmistatakse maksimaalselt 150 eksemplari.

Aga Battistagi on masstoode, kui võtta võrdluseks Bugatti La Voiture Noir. See olevat kõigi aegade kalleim sõiduauto.

Keegi tundmatuks jääda sooviv Bugatti entusiast oli ainueksemplarina valminud auto eest maksnud 11 miljonit eurot.

Siin-seal on sosistatud, et „entusiasti“ nimi on Ferdinand Piëch (üks aegade väljapaistvamaid autoinsenere, endine Volkswageni kontserni juhatuse ja nõukogu juht).

Nimi Piëch oli Genfi näituse üks leitmotiive mitte ainult Bugatti pärast. Nimelt on Anton Ferdinandi poeg Piëch asutanud idufirma, mis plaanib kõigi märkide järgi otsustades saada automaailmas sama kuulsaks kui nüüdne maasturitootja Porsche.

Võrdlus Porschega pole sugugi juhuslik – Anton Piëch on Porsche asutaja Ferdinand Porsche lapselapselaps. Tema geenides voolab automaailma siniveri.

Genfis eksponeeritud Piëch Mark Zero – täiselektrilise kõrgmodulaarse sportauto prototüüp – oli igatahes välja peetud tasemel, millest enamik alustavaid superautotegijaid unistadagi ei oska.

Välimus on küll kahtlaselt sarnane Aston Martini traditsioonilise stiiliga ja liiguvad kõlakad… vabandust, liigub informatsioon, et Mark Zero ollagi Aston Martini sahtlisse lükatud Vantage’i projekti edasiarendus. Saame näha.

Mark Zero pidavat saama kolm elektrimootorit (üks ees, kaks taga) koguvõimsusega 450 kilovatti (üle 600 hj) ning jõudma ühe laadimisega 500 kilomeetri kaugusele.

Ent täiesti teisest universumist tundub olevat lubatud laadimisaeg – 4 minutit ja 40 sekundit 80-protsendise täituvuseni!

Lisaks pidavat auto moodulkonstruktsioon olema nii paindlik, et võimaldab samale tehnilisele baasile ehitada ka neljaistmelisi sedaane, linnamaastureid ja isegi pikappe, kui keegi peaks tahtma.

Akutoidet olevat võimalik asendada kütuseelementidega ja elektrimootoreid sisepõlemismootoriga. Tundub liiga ilus, et tõsi olla?

Kui firmat veaks mõni Müller või Schmidt, siis ehk jah, aga Piëchi perekonna sidemed Volkswageni kontserniga ei luba seda projekti alahinnata. Aastal 2022 peaks Mark Zerot osta saama.

HULLUD IDEED ON HINNAS!

Mida aeg edasi, seda harvem näeb suurtel autonäitustel heas mõttes hulle ideeautosid. Moodsas maailmas, kus säästlikkus ja tõhusus ruulivad, juhtub harva, et disainerite ette pannakse valge paberleht ja lubatakse fantaasial vabalt lennata. Aga vahel siiski juhtub.

Renault EZ-ULTIMO on „täiselektriline, ühendatud, autonoomne robotsõiduk“, mida saab tellida üheks sõiduks, ringsõiduks või terveks päevaks.

Kes on lugenud Nikolai Nossovi surematut raamatut „Totu Päikeselinnas“, teavad: põhimõtteliselt sellise isejuhtiva autoga sõitis Totu raamatu lõpus koju Lillelinna.

EZ-ULTIMO on tagasihoidlikult väljendudes ulmelise välimusega ja hiiglasuur, silma järgi hinnates oma kuus meetrit pikk.

Sisemus on kujundatud kolmele inimesele mõeldud üliluksusliku salongina, kus šikkide materjalidega lausa pillavalt ringi käiakse. Aga eks unistus peagi ju kättesaamatu näima ning just seda EZ-ULTIMO on.

Kia Imagine – või Imagine by Kia, nagu stendiseinale oli kirjutatud – pole nii ekstravagantne, ent ka mitte tavaline.

Isegi kui valgusdioodribadega kujundatud ninaosa näeb välja nagu Ford Escort Mark I pealt mahajoonistatud ja välimuses midagi rabavat silma ei torka. See-eest interjööridisaini eesmärk on ilmselgelt olnud teha kõike ebaloogiliselt.

Kui autotoojad põristavad üksteise järel trummi ja karjuvad „Meie armatuurlaual on maailma kõige suurem ekraan!“, siis Imagine’is lahendati ekraanindus 21 üksteise taga-kõrval asuva nuhvliekraaniga.

Midagi ebapraktilisemat on raske välja mõelda, aga keda huvitab? Imagine oligi mõeldud publiku tähelepanu äratamiseks ehk uuseesti keeles trollimiseks.

Kokkuvolditud paberilehte meenutavad istmed või õhus hõljuv keskkonsool paistavad armatuurlauaga võrreldes ikka tavalised nagu päts leiba.

Aga taas – kuradile argilähenemine, fantaasia peab lendama!
Suur aitäh, Kia ja Renault, et oma töötajatele sellist vabadust võimaldasite.

VIIS ILUDUST

1. Piëch Mark Zero – isegi kui see on mikrolaineahjus ülessoojendatud projekt, mille Aston Martin sahtlisse peitis, sai tulemus hea. Jagub stiili ja elegantsi ning detailidele pööratud tähelepanu teeks kõik kadedaks.

Kuigi Piëch Mark Zero tekitab mitmeid küsimusi, võib sellest saada uus kõva sportautotegija. Sõiduki aluseks olev moodulkornstruktsioon pidavat võimaldama igasuguseid kere- ja ajamitüüpe.

2. Mercedes-Benz CLA Shooting Brake – Mercedes oskab küll, kui tahab. Kahjuks tahab harva.

3. Alfa Romeo Tonale – veendumus, et maailm läheb ilma järjekordse uue linnamaasturita hukka, on kahtlemata saatanast. Aga kui see linnamaastur on nii ilus nagu Alfa Romeo Tonale, siis… no olgu peale.

4. ItalDesign DaVinci – mida ItalDesigni asutaja Giorgio Giugiaro ka ei joonistanud, millegipärast võtsid need asjad lõpuks ikka kiilu kuju.

Italdesign Da Vinci

Volkswageni kontserni osana tundub ItalDesign tegelevat vastupidise protsessiga ja püüab autodest liigset kandilisust välja rookida.

5. Audi e-tron GT concept – tõesti, aitab nendest nurgelistest ja kandilistest labidaga löödud vormidest. Nii hoida!

Audi e-tron GT concept võiks sama hästi olla ka tulevane A7. Ja kas sarnasus ItalDesign DaVinciga on ikka puhtalt juhuslik?

KÜMME VEIDRIKKU

1. Ginetta Akula – seni on autode nimetamisel leitud inspiratsiooni eelkõige itaalia ja hispaania keelest. Kas tulevikus leiab laiemalt rakendust ka vene keel? Sõna „akula“ ei kõla ju üldse pahasti ja tähendus – hai – tundub samuti konteksti sobilik.

2. PAL-V Liberty Pioneer Edition – Mis paneb inimesi 21. sajandi teisel aastakümnel arvama, et autost ja kopterist kombineeritud masinavärk on just see, mida liiklemiseks tarvis?

3. Seat Minimó – Kuidas juhtus, et „urbanistlikus mobiilsuses revolutsiooni tegeva“ elektrisõiduki leiutas Renault juba aastal 2012 ja andis sellele nimeks Twizzy, aga Seatis ei pannud keegi seda seitse aastat tähele?

4. Aston Martin Lagonda – Kui Aston Martin eelmisel korral Lagonda nime püüdis taaselustada, tuli auto asemel välja tank. Teisel katsel oli tulemuseks paat. Võeh-võeh! Vähemalt on interjöör äge.

5. Citroën Ami-One Concept – Kas inimkond on tõesti nii palju pattu teinud, et tulevik kujuneb selliseks?

6. Sbarro Tracto-Sphere III – Šveitslasest disaineri Franco Sbarro 1971. aastal asutatud ettevõte on ennegi näitusele imetabaseid moodustisi kohale vedanud. Tracto-Sphere III kuulub kahtlemata kõigi aegade pentsikumate sekka.

7. Eadon Green Zanturi – kui Rolls-Royce pole piisavalt eksklusiivne, siis ehitab Eadon Green sellele uue kere ja Wraithi asemel paneb nimeks Zanturi. Need inglased on hullud, nagu juba Asterix ütles.

8. Golden Sahara II – naerda pole siin midagi, 63 aastat tagasi kujutati autotulevikku just nii ette. Genfi jaoks tulevik restaureeriti ja pandi väljanäitusele.

Muuhulgas olid autol poolläbipaistvad valgustatud rehvid ning teelesattunud takistusi tuvastav automaatpidur.Kas mõni siinse nimekirja liikmetest põhjustab meie järeltulevates põlvedes samasugust reaktsiooni?

9. Lamborghini Centenario – valminud Ferruccio Lamborghini sajandaks sünniaastapäevaks viies eksemplaris, hind 250 000 eurot pluss maksud, pakub sõidurõõmu kahele.

Kõlab nagu Lamborghini supersportauto iseloomustus, eks? Ainult et see siin on traktor tippkiirusega 40 km/h.

10. Engler F.F. – kes ütles, et autol peab olema neli ratast ja rool? Slovakkide Engler F.F. saab hakkama roolita, selle asemel on juhtraud ja istmete asemel sadulad.

Engler polegi tegelikult auto, vaid superquad, kummaline kombinatsioon superautost ja selle keskel asuvast tsikliistmest. Mootor, muide, arendab 850 hobujõudu.

VEEL PILTE GENFIST

Toomas Vabamäe käis Genfi näitusel kaameraga ringi ja leidis tähelepanuväärseid eksemplare igast nurgast. Olgu alljärgnevalt ära toodud mõned ägedamad momendid.

Pildid: Toomas Vabamäe ja tootjad

Jaga

AVALDA ARVAMUST!